eest lühem, tagant pikem, täpne nagu Viiralti graafika. Blond Kleopatra. Ja see, kuidas ta oma väikese käekesega kitsaid kandilisi prille aeg-ajalt kohendas, see lisas neiu malbele missiolekule just paraja annuse käskijannalikku kõrkust.
„Kuidas küll, no kuidas küll…?” keerles Urbi peas ja ajas teda toolil nihelema. Ta oli teatud mõttes aus mees, kes julges mitmetes ühiskondlikes eelarvamustes kahelda. Et ilus tüdruk on loll tüdruk, no kuulge, on ju täiesti ilmne, et see on üks koledate väljamõeldis. Te ainult vaadake neid! Urb leidis ühe sellise vasakpoolse rea teisest pingist. Kole, mis kole. Sellest ebaproportsionaalsest, veidi laigulisest näost, olematust rinnast ja sorakil juustest võis lausa paha hakata. Koledad sünnitavad koledaid, tõdes õpetaja ja keeras pilgu ära. Muidugi, geneetiline kaasavara polnud see ainus, mis inimese nii armutult ilusate ja koledate skaalal ühte või teise otsa lükkas. Urb teadis koleda neiu pilku. Sellised pilgud jälitasid neid, ilusaid, Urbi lemmikuid, kõikjal. See kuidas inetud vahtisid ilusaid teatris, supermarketis, kunstinäitusel, siinsamas klassis, kuidas nad kõõritasid rannas odavate päikeseprillide tagant, see naelutas nad igavesti oma miinusmärgiga skaala otsa. Teatud mõttes sõltuski kõik sellest pilgust. Sa ei pruukinud olla maailma esikaunitar, võisid olla üsna keskpärase välimusega. Sellisel juhul otsustas sinu pilk. Kui see oli julge ja iseteadlik, olid sa ikkagi ilus. Kui su silmist paistis aga rahutu kadedus, siis polnud midagi teha… Tark ei ole kade. Ilus ei ole kade. Ning kui inetu on, siis on ta ka rumal.
„Kokkuvõtteks võib esitatud faktidele tuginedes illustreerida asja nii, et kui eduka mehe karjääriareng kulgeb sujuvalt nagu õlitatud eskalaatorisõit, siis peab elus edasi pürgiv naine sõna otseses mõttes mööda kõikuvat redelit ronima, kandes seejuures miniseelikut ja kõrgeid kontsi.”
Daisy langetas paberid, ta oli lõpetanud.
„Kurat, sellel ikka on, ma ütlen. Ikka on…” mõtles Urb.
Neiu keeras ringi.
„Jah. Ilus, väga ilus. Istu, viis…”
Daisy suundus oma kohale jälitatuna mitteilusate kadedatest pilkudest.
Tund jätkus. Õpetaja uuris oma hinneteraamatut, otsides sealt järgmise viielise nime. Väljavalitu tõusis püsti, astus graatsilise sammuga suure laua ette ja keeras end klassi poole, varjates õpilaste eest pedagoogi himura pilgu.
Daisy vahtis aknast välja ega kuulanud. Keegi tegelikult ei kuulanud. Ta võttis kotist telefoni ja hakkas vanu sõnumeid kustutama.
„poole tunni kaupa ka saab vä”
Kustutan sõnumi? Jah.
„Kas kutsuksite ka vanema härasmehe kohvile? Tuleksin roosidega!”
Kustutan sõnumi? Jah.
„reedel minu pool pidu. tennis. V”
Kustutan sõnumi? Ei.
Võõras number helistas.
„Halloo,” vastas Daisy kätt suu ette tõstes.
Neiu kuulas, lastes helistajal sõnu otsida.
„Palju?” küsis ta lõpuks.„Okei. Saadan sõnumiga aadressi. Kell kaheksa.”
Tund hakkas läbi saama.
„Ilus! Viis.” teatas õpetaja Urb ja saatis targa kaunitari kohale.
Ta võttis sahtlist paki arveid ja viskas tühjale esirea lauale.
„Näh, igaüks võtab enda oma ja saadab edasi.”
Daisy uuris arvet. Summa oli kümme protsenti kasvanud. Uudis polnud meeldiv, kuigi Daisy näolt seda välja ei lugenud. Kõik tõusid, hakkasid ruumist välja venima. Daisy astus Urbi laua ette, asetas käed sõjakalt rinnale risti. Rinnapartii tõusis ohtlikult kõrgele.
„Õppemaks on jälle tõusnud!”
Urb ajas end aeglaselt laua tagant püsti, vaatas küsijale tülpinult silma, siis korraks kahte kumerust.
„Inflatsioon.”
„Inflatsioon?”
Urb noogutas. Äkki meenus talle midagi.
„Klass!” hüüdis ta. „Järgmiseks korraks palun kõigil kirjutada essee teemal „Vaatame tõtt inflatsiooniga”!”
Ta kobav pilk komistas veel korraks Daisy rindadele, enne kui see pahaselt ringi keeras ning koos teistega minema tippis.
3
Delma vajutas nupule ja ootas. Läks natuke aega, enne kui lift saabus. Uksed avanesid ja Delma sisenes, tundes headmeelt, et saab veidi päris üksi olla. Ta vaatas ennast peeglist. Põsed olid kuidagi kahvatud. Siis heitis ta pilgu kotti. Kõige peal, toiduainete kohal, lesis ümbriseta videokassett. Naise palgele ilmus puna. Ta märkas seda kohkunult silmanurgast, kui oli just peeglile selga keeramas.
Lift sõitis kergelt kolisedes. Selle ainus reisija ei vaadanud enam peeglisse. Ta seisis silmad maas ja ootas kannatlikult, nagu ta viimased kümme aastat teinud oli.
Lõpuks lift peatus ning uksed avanesid, pannes kaks inimest ootamatust kohtumisest võpatama.
Koridoris seisis Volli, uhke lilleline lips ees. Delma taipas, et see oli pärit ajast, kui tema ise veel miniseelikut kandis. Vollil oli midagi käes, aga ta surus selle kohe endale vastu külge, nii et naine ei saanudki aru, mis asjaga tegu võis olla.
„Terekest, proua Delma,” ütles Volli viisakalt, kui oli end veidi kogunud. Lifti uksed sulgusid – nii kaua olid naabrid teineteist vaikides seiranud. Delma ja Volli vajutasid mõlemad kohe nupule – üks liftis, teine koridoris – ning nad kohtusid taas. Nüüd juba üllatumata ja sõbralikult.
„Tere.”
Volli püüdis naeratada, kuid see võttis nii kaua aega, et uksed jõudsid uuesti kinni sõita. Jälle andsid kaks sõrme korralduse nende avanemiseks. Delma lõi häbelikult pilgu maha ja astus välja. Volli pööras end tema poole, nagu poleks tal plaaniski lifti siseneda.
„Kas olete oma uue korteriga juba kohanenud?”
„Eks ikka. Kus siis muidu,” noogutas Delma. Naabrimees seisis nii lähedal, et Delma tundis tema lõhna. See oli segu higist ja vanadusest ning naine astus sammukese tagasi.
„Ma lähen nüüd.”
Lifti uksed sulgusid taas. Delma otsis võtit ja märkas, et Volli seisab ikka veel näoga tema poole.
„Kas teile muusikat meeldib kuulata?” küsis Volli.
Delma mõtles hetke, kehitas korraks õlgu ning sisenes korterisse, suul vaevumärgatav, ent mitte pahatahtlik muie.
Liftis heljus Delma hõng. Esimest korda ei häirinud võõras lõhn Vollit. Tore oleks mõnikord uue naabrinaisega kahekesi lifti sattuda. Nad sõidaksid ja kui teistelt korrustelt peaks veel sisenejaid peale tulema, siis nihkuks Volli Delmale vargsi lähemale. Aina lähemale ja lähemale.
Volli läks postkastide juurde, avas luugi, kuid reageeris vastu valendavale tühjusele teisiti
