kaastundlikult. Karp hakkas värisema, Delma vajus veidi kühmu.
„Hea küll. Sada viiskümmend,” tuldi veidi vastu.
Kuigi taevas rippusid rasked ja madalad pilved, kust endiselt langes rõskeid vihmavalanguid, kissitas Delma silmi, justkui oleks mutiaugust päikse kätte sattunud. Poolel teel bussipeatusse märkas ta kohkunult, et hoiab ostu kõigile nähtavalt enda ees käes. Mu jumal küll! Nägu värvus punaseks justnagu see poekegi, kust ta äsja väljunud oli. Mida ma teen, mida ma ometi teen… Ta hüppas esimesest ettejuhtuvast trepikojast sisse, kiskus kassetikarbilt paberümbrise, kortsustas selle kokku, otsis ärevalt kohta, kuhu see sokutada ning toppis siis paremat leidmata esimesse ettejuhtuvasse postkasti.
Lifti uksed avanesid, kuid keegi ei väljunud. Mõne aja pärast uksed sulgusid ning trosside krudina saatel liikus lift tagasi üles. Oli kuulda, kuidas kusagil kõrgemal lift peatus ja uksed avanesid. Juba tuttav vaikus andis aimu, et ka sel korral peale hetkelise õhuvahetuse midagi muud ei sündinud. Uksed sulgusid ning lift võttis taas suuna alla. Tänu gravitatsioonile oli selles liikumises tunda teatavat kergendust. Tagasi esimesel korrusel. Uksed lahti, mitte midagi, uksed kinni ja üles. Üleval jälle sama lugu.
Lifti elu pole just kõige sündmusterohkem. Vaatamata pidevale liikumisele aimdub selles mingit paradoksaalset paigalseisu. Tema silmaring on üllatavalt kitsas, piirdudes pimeda šahti ja ukseaugust peatuskohtades avanevate koridorivaadetega. Kuid ega see elu nüüd nii igav ka ei ole. Vale oleks mõelda, et see, kes tallab oma elus vaid ühte rada, ei võiks nautida tundeelu sügavust, mis ammutub valvsale silmale pealtnäha nähtamatutest detailidest. Näiteks neljandal korrusel. Kunagi kakluse käigus seinakrohvi löödud mõra oli aastatega muutunud. Krohvi pudenes põrandale, kust koristajamutt selle kord nädalas hoolikalt kühvlile pühkis. Seinale aga joonistus pilt – kilukarbilt tuttav linnasiluett. Mõnikord sünnib kunst just niimoodi. Vasakule nihverdatud kommunaalremondi vahendid ning aastad, aastad, aastad…
Kuid see polnud kaugeltki ainus lõbu. Olid ju veel need, kes liftiga sõitsid. Nende käitumisest võiks terve liftipsühholoogia käsiraamatu valmis trükkida. Üheksandalt allatulija lõpetab ehmunult oma igemete imetlemise, keerab peeglile välkkiirelt selja ja tõmbub nurka. Miks? Sest seitsmendalt siseneva reisikaaslase ees seda teha ei saa. Häbi. Nii ei kõlba! Vaikides jõutakse kolmandale, heidetakse välkkiire tülpinud pilk uuele sisenejale ja tõmbutakse kahetsedes koomale. Kusjuures alati on liftis sõitjad paigutatud nii, et nende vaheline distants oleks selles väikeses, akendeta ruumikeses nii suur kui võimalik. Üksi sõitjad on muidugi kõige põnevamad uurimisobjektid. Mida kõike nad seal ei tee. Kui kuidagimoodi õnnestuks peegeldused salvestada, siis saaks neist maailma kõige piinlikuma reality show. Millegipärast ei häbene inimene ennast ega peeglit, küll aga teisi omasuguseid. See on arusaamatu. Millise sundimatu naudinguga tõmbab viienda korruse puberteet ninast tatiniidi ja imeb siis selle suhu nagu spagetti! Peeglita ta seda ei teeks. Publik peab olema. Aga teised inimesed publikuks ei sobi. Sest pärast saab ta koolis kokku teiste omasugustega ning üheskoos mõnitavad seda vaest poisikest, kel näpp kogemata liiga kauaks nina ja suu vahele toimetama jäänud…
Lift on vabastaja. See mõni sekund, mil inimene üksi olles maa ja taeva vahel liigub, annab võimaluse veeta aus hetk iseenda seltsis. Kohata teda peegelpildis, teha talle vandeseltslaslikult silma ning jätta uste avanedes hüvasti.
Lift jõudis alla, uksed venisid pärani ning väljus Volli. Liftil oli Volliga eriline suhe. Intiimne, emalikult kaitsev, inspireeriv. Usalduslik, salajane ja rahustav. Lift oli Volli territoorium ja ta ei sallinud selle teistega jagamist. Ainult lift teadis, mida Volli kõik see aeg tegi, kui ta kuus korda üles ja alla sõitis. Ei keegi muu.
Volli laskus trepist välisukseni, piilus selle vahelt välja ja tuli tagasi postkastide ette. Naabrite kastidest paistvad lehed ja ajakirjad reetsid, et postiljon on oma käigu sooritanud. Volli sättis kirju lipsu vesti vahel otseks, silitas hallid juuksed peadligi, kohendas ninal sarvraamidega prille. Siis võttis taskust võtmekese ja pistis selle lukuauku. Süda tegi mõned kiiremad löögid. Volli avas luugi. Tühjus. Tühjus. See peegeldus tema pilgus. Enamusel paistis midagi olevat, aga temal mitte.
Äkki kääksatas uks ja kahe suure toidukoti vahel vaarus trepikotta vanamutt. Valvas pilk tabas vana mehe ehmunud oleku. Volli astus eest, et naabritädile ruumi teha. See vangutas pead ja end raskesti trepist üles vinnates, pomises rohkem nagu omaette, kuid siiski piisavalt valjult:
„Oh seda Vollikest küll, muudkui ootab oma kirjakest.”
Naabrimutt ronis puhkides lifti ja sõitis minema. Volli ootas, kuni see valitud korrusele jõuab ja tellis siis lifti alla tagasi. Uksed avanesid, mees sisenes, kuid väljus kohe, kui tundis liftis vanamuti lõhna ning läks jala.
Korteris seisatas ta esikupeegli ees. See oli täis kleebitud paljude naiste pilte. Need pärinesid vanadest moeajakirjadest, korralikult välja lõigatud, nii värvilised kui mustvalged ning katsid peaaegu kogu peegli. Vaid keskele, just selle koha peale, kust peegeldus korteri peremehe nördinud nägu, oli jäetud ovaalne tühi sõõr.
Volli silmitses ennast, silmitses naisi. Need olid rõõmsad, nägusad ja kutsuvad.
„Ei,” pomises mees.„See lips ei sobi.”
Ta võttis kaelasideme eest ja otsis kapist uue. Sättis selle ette. Naised naeratasid sulnilt ning vana mees rahunes.
Toas asetas Volli plaadi grammofonile ja astus akna alla. Mahe mehehääl laulis mõnusat estraadipala valgetest roosidest. Käed aknalaual, vaatas mees nukral pilgul alla, lastes kerglasel muusikapalal oma meeli jahutada. Naabrimutt vaarus prügipangega suure rohelise konteineri juurde, tühjendas selle põhjalikult ja keeras tagasi. Siis ta peatus, koukis kusagilt taskust mobiili. Jutt oli elav, naabrimutt pani pange maha, et saaks vaba käega kõnele juurde aidata. Ta kuulas vähe, rohkem seletas ise, vahtis siia-sinna. Äkki ta pilk tõusis ja tabas aknal passiva kirjaootaja. Volli tõmbus kohe tagasi ja peitus triibulise kardina varju.
Siis istus ta pleekinud kušetile, asetas käed põlvedele, säästes end sedaviisi vanamuti kaastundliku peavangutuse eest.
Järgmises laulus esitati küsimus armastuse värvi kohta.
Kuigi õues oli alles külm, küttis kevadpäike klassiruumi lämbeks. Noor erakool asus vanas majas, mille algupärane ventilatsioonisüsteem koosnes vaid akendest. Neid aga keegi lahti tegema ei hakanud. Tänavalärm oleks inimeste jutu kohe enda alla matnud. Üliõpilased istusid lõtvades poosides, kuulates klassi ees seisvat rühmaõde. Daisy nägi alati eriliselt hea välja. Nii ka täna. Poisid muidugi teadsid seda, aga nad teadsid sedagi, et kauni kesta all peitus küll tark, aga küllaltki kõrk sisu, kellelt sooja naeratust naljalt oodata polnud. Ainus meessoost kodanik, kes selles ruumis noort neidu innukalt vahtis, istus tema selja taga. See oli õpetaja Urb. Ta silmad liikusid mööda Daisy keha üles ja alla, jäädes ikka ja jälle pidama kooli kõige lühemal seelikul. Statistika näitas, et Daisy käis klassi ees vastamas teistest õpilastest neli korda sagedamini. Ja sai alati häid hindeid. Sellest ka see kaasõpilaste arvamus Daisy tarkuse ja õpihimu kohta. Sellest ka Daisy kõrge enesehinnang. Kuigi õpetaja Urb väga harva üldse kuulas, mida tema õpilased klassi ees ette lugesid. Veel statistikast. Selles klassis valitses muljetavaldav korrelatsioon naistudengite välimuse ja nende hinnete vahel. Õppejõu salajasel juhtimisel peeti siin ilusaid tarkadeks ning vähem ilusaid vähem tarkadeks. Urb, kes ei saanud küll hiilata populaarusega, omas siiski kõigutamatut autoriteeti. Keegi ei tulnud selle pealegi, et hoolikam või vähem hoolikam õppimine hindeid siin ruumis ei mõjutanud.
Poisse kutsus Urb klassi ette üldse vaid äärmisel juhul. See juhtus tavaliselt siis, kui klassi targemad tüdrukud tunnist puudusid. Aga ega Urb poisse pikalt kannatanud. Ta läks närviliseks, võbistas laua all põlve, vahtis hingeldades aknast välja ja saatis poisi suvalise hindega kohale niipea kui vähegi mõistlik.
Täna
