style="font-size:15px;"> “Oh, Mr. Harlow!” hüüdis ta. (Ema kutsub teda alati “Mr. – ks”. See on veel üks asi. Mees hüüab teda alati Madge’iks, teate.) “Kuidas teil läheb?” Siis heitis Ema kiire pilgu ümberringi, et kas kedagi teist pole läheduses, kellega rääkida. Kuid ei olnud.
“Kuid KAS sa vahel unistad vanadest päevadest, Madge?” alustas mees uuesti, pehmelt ja vaikselt, pisut lähemale nõjatudes.”
“Kui olin laps ja mängisin nukkudega sellesama kamina ees? Noh, jah, ehk tõepoolest,” naeris Ema. Ja ma võisin näha, kuidas ta pisut eemale tõmbus. “Oli üks nukk katkise peaga, mis…”
“MINA rääkisin katkistest südametest,” katkestas Mr. Harlow väga tähendusrikkalt.
“Katkistest südametest! Rumalus! Nagu maailmas oleks niisugusi asju!” hüüdis Ema pead pisut selga heites ja otsides jälle kiiresti ümberringi kedagi teist, kellega rääkida.
Kuid ikka veel polnud kedagi teist. Nad olid täiesti eraldatud teistest vestlejatest, kes ei pööranud mingit tähelepanu Emale ja Mr. Harlow’le, välja arvatud viiulimängija. Too vaatas ja vaatas ning mängis närviliselt oma uuriketiga. Kuid ta ei läinud nende juurde. Tundsin mingil viisil, et ma peaksin ära minema ja rohkem mitte kuulama, kuid ma ei saanud, näitamata neile, et olin olnud seal. Seepärast arvasin paremaks jääda sinna, kus olin. Nad oleksid võinud mind igal juhul näha, kui nad oleksid vaid peeglisse vaadanud. Seepärast ma ei tundnud, et vargsi kuulataksin. Ja ma jäin paigale.
Siis hakkas Mr. Harlow uuesti rääkima. Ta silmad muutusid veel hingelisemateks ja neelavamateks. Ma võisin neid peeglist näha.
“Madge, paistab nii imelikuna, et pidime mõlemad läbi tegema murtud südamete ja elude tragöödia, enne kui jõudsime oma tõelise õnneni. Sest me SAAME õnnelikeks, Madge. Sa tead, et ma saan varsti vabaks, kallis, ja siis me…”
Kuid ta ei lõpetanud. Ema tõstis käe ja peatas ta. Ta nägu polnud enam punane. See oli väga valge.
“Carl,” alustas ta vaiksel, rahulikul häälel, ja ma olin nii ärevil. Ma teadsin, et midagi pidi juhtuma – seekord kutsus ta meest tema eesnime pidi. “Mul on kahju,” jätkas ta. “Ma püüdsin sulle näidata. Ma püüdsin väga sulle näidata, ilma sõnadeta. Aga kui sa sunnid mind rääkima, siis ma pean seda tegema. Kas sa oled vaba või mitte, ei tähenda mulle midagi. Meie suhetes ei muuda see vähimatki. Nüüd, kas tuled koos minuga toa teise otsa või pean olema nii viisakuseta ja su siia jätma?”
Ema tõusis püsti ja mees tõusis samuti. Ta ütles midagi – ma ei kuulnud, mis see oli, kuid see oli kurb ja kahetsev – ma olen selles kindel tema pilgu järgi. Siis kõndisid nad mõlemad üle toa teiste juurde.
Tundsin mehele kaasa. Ma ei taha teda isaks, kuid ma lihtsalt pidin talle kaasa tundma, ta paistis nii kurva ja leinalise ja ilusana ja tal on nii täiuslikult kaunid silmad. (Oh, ma loodan, et ka minu omal on kunagi kenad silmad, kui ma ta leian!)
Nagu ma ennegi ütlesin, ma ei usu, et Ema siiski valib Mr. Harlow, isegi kui aeg kätte jõuab. Mis puutub neisse teistesse – ma ei oska öelda. Ta kohtleb neid nii täpselt ühtemoodi, niipalju kui mina näen. Viisakalt ja meeldivalt, kuid üldse mitte armastajalikult. Rääkisin kord Peteriga sellest ja küsisin temalt. Kuid ka tema ei paistnud teadvat, kelle mu Ema valib, kui üldse kellegi.
Peter on ainus, kellelt ma võin küsida. Muidugi ei saa ma küsida Emalt või Tädi Hattie’lt, pärast seda, mis ta ütles, kui olin nimetanud neid võimalikeks kosilasteks. Ja Vanaisa – noh, ma ei suuda mõeldagi Vanaisalt millegi niisuguse küsimisele. Kuid Peter – Peter on tõesti mõnus. Ma tõesti ei tea, mis ma temata peale hakkaksin, kui mul poleks, kellelt siinsete asjade kohta küsida. Nagu ma enda arust juba ütlesin, viib ta mind iga päev kooli ja toob koju, seepärast näen teda muidugi sageli.
Koolist rääkides on seal päris tore ja muidugi meeldib mulle seal, kuigi mitte päriselt nii väga, nagu varem. Seal on mõned tüdrukud – noh, nad käituvad kummaliselt. Ma ei tea, mis nendega lahti on. Nad jäävad vait – mõned neist – kui ma nende juurde tulen, ja nad tekitavad minus vahel tunde, nagu ei kuuluks ma nende hulka. Ehk sellepärast, et tulen väikesest maalinnakesest nagu Andersonville. Kuid nad on seda kogu aeg teadnud. Ja alguses ei käitunud nad nii. Ehk on neil siin lihtsalt nii kombeks. Arvan, et pean selle kohta homme Peterilt küsima.
Noh, arvan, et see on praegu kõik.
PEAAEGU NELI KUUD HILJEM.
Ma pole juba terve igaviku siia kirjutanud, ma tean. Kuid midagi erilist pole juhtunud. Kõik läheb just nii nagu alguseski. Oh, üks asi on teisiti. Peter on läinud. Ta läks kaks kuud tagasi. Meil on nüüd kohutavalt vana autojuht. Tal on hallid juuksed ja prillid ja ta on inetu ka. Ta nimi on Charles. Esimesel päeval, kui ta tuli, ütles Tädi Hattie mulle, et ma kunagi Charlesiga ei räägiks ega teda küsimustega tülitaks; on parem, kui mees mõtleb vaid oma sõidule. Ta poleks pidanud muretsema. Ma ei kujutleks kunagi, et küsiksin temalt niisugusi asju nagu Peterilt. Ta on liiga rumal. Saime Peteriga tõesti headeks sõpradeks – kuni äkki Vanaisa ütles talle, et ta peab minema. Ma ei tea, miks.
Ma pole tõesti lähemal Ema kallima avastamisele, kui olin neli kuud tagasi. Minu arust on ikka veel liiga vara. Peter ütles, et kunagi ta arvas, et lesed peavad ootama vähemalt ühe aasta, ja ta arvas, et lahutatud, lapsega tüdrukud peavad samamoodi. Tõesti, kui vihane ma olin, kui ta mu Ema niimoodi nimetas. Oh, ma tean, mis ta mõtles. Ma kuulsin seda koolis. (Ma tean nüüd, mis pani teisi tüdrukuid nii kummaliselt ja vastikult käituma.) Oli üks tüdruk – ta ei meeldinud mulle kunagi ja ma arvan, et ka mina talle ei meeldinud. Noh, ta sai teada, et Ema oli lahutatud. (Mõistate, MINA ei rääkinud sellest. Ma mäletasin, kuidas need tüdrukud seal läänes ärplesid.) Ja ta rääkis paljude teistega. Kuid see ei mõjunud üldse nii, nagu läänes. Ühelgi tüdrukul seal koolis polnud peres olnud lahutust, ja kui te suudate seda uskuda, nad käitusid – mõned neist – nagu olnuks see HÄBI, isegi kui ma olin neile kenasti selgesti ütelnud, et meie lahutus oli äärmiselt auväärne ja elegantne. Mitte miski, mis ma ütlesin, ei muutnud asja karvavõrdki, mõne tüdruku puhul, ja seal kuulsin esmakordselt seda äärmiselt kohutavat sõna, “lapsega tüdruk”. Nii et ma teadsin, mida Peter mõtles, kuigi ma olin tema peale vihane, et ta seda kasutas. Ja ma näitasin talle seda hästi ja selgelt.
Muidugi vahetasin kooli. Ma teadsin, et Ema tahtis seda, kui ta teada sai, ja ma ütlesin talle seda otsekohe. Arvasin, et ta on seekord kindlasti üleolev ja kõrk ja põlglik. Kuid ta polnud. Kõigepealt muutus ta nii valgeks, et arvasin teda minestavat. Siis hakkas ta nutma ja mind suudlema ning kallistama. Ja sel õhtul kuulsin, kuidas ta Tädi Hattie’ga rääkis ja ütles: “Mõelda vaid, et see vaene, süütu laps peab samuti kannatama!” Ja veel paari asja, mida ma ei kuulnud, sest ta hääl oli lämbuv ja värisev.
Ema nutab nüüd jälle päris palju. Teate, ta kuus kuud on peaaegu möödas ja ma pean minema tagasi Isa juurde. Ja ma kardan, et Ema on sellepärast kohutavalt õnnetu. Ta sai eelmisel nädalal kirja Tädi Jane’ilt, Isa õelt. Ma lugesin selle Tädi Hattie’le ja Vanaisale raamatukogus valjusti ette. See oli väga jäik ja külm ja väärikas ja kõlas umbes niimoodi:
“Lugupeetud proua, dr. Anderson soovib, et ma kirjutaksin Teile. Loodetavasti on Teil meeles, et vastavalt kohtuotsusele tuleb ta tütar Mary esimesel mail tema juurde. Kui te teataksite meile lahkesti tema saabumise oodatava tunni, vaatab ta, et tütrele korralikult vastu tuldaks.”
Siis ta kirjutas oma nime, Abigail Jane Anderson. (Ta oli nime saanud oma ema, Vanaema Andersoni järgi, sama nime, mis Isa tahtis mulle panna. Taevake! Olen rõõmus, et nad seda ei teinud. Juba Mary’gi on küllalt halb, kuid Abigail Jane…!)
Noh,
