olid nad väga vastikud ja ebameeldivad ja hooplesid oma lahutustega. Nad ütlesid, et minu oma on igav ja selles pole midagi põnevat, kui nad leidsid, et mu Ema ei ootagi naaberlinnas armuke või Isa polnud ära jooksnud oma stenografistiga või keegi polnud kedagi maha lasknud või midagi niisugust.
See ajas mu hulluks ja ma tegin selle neile selgeks, hästi lihtsalt. Ma ütlesin neile, et meie lahutus on täiesti korralik ja elegantne ja auväärne, et Hoidja Sarah ütles seda. Meie oma põhjuseks on sobimatus, esiteks, mis tähendab, et nad käivad üksteisele närvidele ja loomulikult ei hooli üksteisest enam. Kuid nemad vaid naersid ja ütlesid veelgi rohkem ebameeldivaid asju, nii et ma ei tahtnud enam kooli minna ja ma ütlesin Emale seda, ning ka põhjuse, muidugi.
Kuid, taevake, ma soovisin otsekohe, et ma poleks öelnud. Arvasin, et ta on üleolev ja kõrk ja põlglik ja ütleb asju, mis panevad need tüdrukud sinna, kuhu nad kuuluvad. Kuid mu tähtede nimel! Kust võisin ma teada, et ta puhkeb niimoodi nutma ja haarab mu oma rinnale ja teeb mu näo üleni märjaks ja hüüab: “Oh, mu laps, mu laps – mõelda vaid, et mina olen sulle seda teinud, mu laps, mu laps!”
Ja ma ei osanud midagi öelda, et teda lohutada või teda lõpetama panna, isegi kui rääkisin talle üha uuesti, et ma pole laps. Ma olen peaaegu noor leedi ja ta pole mulle midagi halba teinud. Mulle MEELDIS lahutus – ainult et mulle ei meeldinud, kui tüdrukud niimoodi hooplesid, sest oli ju meie lahutus nii palju parem kui nende omad.
Kuid ta vaid nuttis üha rohkem ja hoidis mind üha kõvemini, kiikudes toolil edasi tagasi. Siis võttis ta mu koolist ära ja palkas õpetaja mind õpetama, nii et ma ei pidanud enam kuulma nende tüdrukute hooplemist. See oli parem. Kuid ta ise polnud õnnelik. Ma nägin seda.
Seal oli palju teisi leedisid – ilusaid leedisid – ainult et talle ei paistnud nad rohkem meeldivat kui mulle need tüdrukud. Ma arvasin, et ehk sellepärast, et ka nemad kiitlesid, ja ma küsisin temalt, kuid ta vaid hakkas jälle nutma ja oigas: “Mis ma olen teinud, mis ma olen teinud?” ja ma pidin jälle teda lohutama. Kuid ma ei suutnud seda.
Ta hakkas järjest rohkem aega veetma oma toas. Ma püüdsin panna teda kenasti riietuma nagu teised leedid ja välja minema ja jalutama ja istuma suurtel verandadel ja tantsima ja sööma ilusate väikeste laudade taga. Ta tegi seda veidi, kui me alles tulime, ja võttis mind kaasa ja mulle meeldis see kohutavalt. Seal olid nii ilusad leedid säravate silmade ja punapõskede ja lõbusate kommetega ja nende kleidid olid nii täiuslikult armsad, siid ja satiin ja sätendavad litrid ja teemandid ja rubiinid ja smaragdid ja siidsukad ja kuld- ning hõbekaunistustega kingad.
Kord nägin kaht neist suitsetamas. Neil olid kõige kenamad väikesed sigaretid (Ema ütles, et olid) kuldsetes hoidjates ja ma teadsin siis, et näen elu – tõelist elu, mitte seda tobedat nagu seal kolkalinnas Andersonville’is.
Ja ma ütlesin seda Emale ja tahtsin küsida, kas Boston on samasugune. Kuid mul polnud võimalust. Ta hüppas üles nii kiiresti, et ma arvasin talle midagi haiget tegevat, ning hüüdis: “Taevas hoidku, laps!” (Kuidas ma vihkan, kui mind hüütakse lapseks!) Siis ta lihtsalt viskas pisut raha lauale arve maksmiseks ja kiirustas mind minema.
Pärast seda hakkas ta väga palju viibima oma toas ega viinud mind enam kuhugi, välja arvatud linna teise otsa, kus oli vaikne ja tobe, polnud muusikat ega tulesid ega midagi niisugust. Ja kuigi ma nurusin ja nurusin, et minna tagasi ilusaisse, rõõmsaisse paikadesse, ei viinud ta mind neisse enam kunagi, mitte kordagi.
Siis ühel päeval kohtusime väikese mustajuukselise naisega, valgete põskede ja väga suurte kurbade silmadega. Tal polnud litritega kleiti ega kuldkingi, seda ma teile ütlen! Ta nuttis pargipingil ja Ema ütles, et ma jääksin ootama ja luiki vaatama, kuni tema läheb ja räägib selle naisega. (Miks vanemad alati panevad meid luiki vaatama või raamatuid lugema või kaupluseaknaid vaatama või jooksma ja mängima kogu aeg? Kas nad arvavad, et me ei mõista väga hästi, mida see tähendab – et nad tahavad ütelda midagi, mida nad ei soovi, et me kuuleksime?) Noh, Ema ja leedi pingil rääkisid kaua ja siis Ema hüüdis mind ja leedi nuttis pisut ning ütles: “Noh, võib-olla kui mul oleks niisugune väike tüdruk…!” Siis ta peatus ja nuttis veel veidi.
Pärast seda nägime seda leedit tõesti tihti. Ta oli kena ja ilus ja armas ja ta meeldis mulle, kuid ta oli alati kohutavalt kurb ja ma ei usu, et ta mõjus Emale pooltki nii hästi kui oleksid mõjunud need rõõmsad, naervad leedid, kellel oli alati kõik nii hästi. Kuid ma ei suutnud panna Ema asju niimoodi nägema. Vahel paistab, nagu Ema lihtsalt ei suudaks näha asju nii nagu mina. Ausalt, vahel tundub, nagu oleks hoopis tema isevärki ja vastuoluline ja mitte mina. See on nii.
Noh, nagu ma ennegi ütlesin, ei meeldinud mulle seal olla ja minu arust ka Emale mitte. Kuid nüüd on kõik möödas ja me oleme tagasi kodus ja pakime Bostonisse minekuks.
Kõik paistab kohutavalt imelikuna. Ehk seepärast, et Isa pole siin, kõigepealt. Ta kirjutas väga viisakalt ja kutsus meid meie asjade järele ja ütles, et läheb paariks päevaks äriasjus New Yorki, nii et ema ei peaks kartma, et Isa häirib teda oma kohalolekuga. Siis, veel üks asi, Ema on imelik. Täna hommikul laulis ta täiel häälel ja jooksis terves majas ringi, korjates kokku asju, mis ta tahtis, ja paistis nii õnnelikuna. Kuid täna pärastlõunal leidsin ta raamatukogu põrandal nutmas, nagu tahaks ta süda lõhkeda, ja ta pea oli Isa suurel toolil kamina ees. Kuid ta hüppas üles kohe, kui ma sisse tulin, ning ütles, ei, ei, ta ei taha midagi. Ta oli vaid väsinud, see on kõik. Ja kui ma küsisin talt, kas tal on siiski kahju, et ta läheb Bostonisse elama, ta vastas, ei, ei, ei, tõesti, ta arvab, et mitte. Ta oli vaid nii rõõmus, nii rõõmus, kui vähegi võis olla, et ta läheb, ainult et ta tahaks, et esmaspäev tuleks ruttu ja me võiksime minna.
See on kõik. Täna on laupäev ja me peame minema just ülehomme. Meie kohvrid on peaaegu pakitud ja Ema soovib, et ta oleks kavandanud meie mineku tänasele. Ma jätsin kõigi tüdrukutega hüvasti ja lubasin kirjutada Bostoni ja kõige kohta kirjahunnikuid. Nad on peaaegu sama põnevil kui minagi ja ma lubasin “südamele risti ette lüües ja surma nimel,” et ma ei armasta neid Bostoni tüdrukuid rohkem kui neid – eriti Carrie Heywoodi, muidugi, mu kõige paremat sõpra.
Hoidja Sarah eksleb kõikjal ringi, abi pakkudes ja teeseldes, et kurvastab meie lahkumise pärast. Kuid ta pole kurb. Ta on rõõmus. Ma tean, et on. Ta pole kunagi Ema hinnanud ja arvab, et saab nüüd kõike omamoodi teha. Kuid ta ei saa. Ma võiksin talle ütelda üks või kaks põhjust. Kuid ma ei ütle.
Isa õde, Tädi Jane Anderson St. Paulist, tuleb talle majapidajaks, osalt Isa pärast ja osalt minu pärast. “Kui see laps hakkab olema koos isaga kuus kuud aastas, siis peab seal olema mõni naisterahvas peale tülika vana hoidja ja ninaka teenijanna!” Nad ei tea, et ma seda kuulsin. Kuid ma kuulsin. Ja ma tean, et Tädi Jane on tulemas. Taevake! Kuidas Hoidja Sarah vihastaks, kui ta teaks. Kuid ta ei tea.
Arvan, et võiksin peatüki siin lõpetada ja alustada uut Bostonis. Oh, ma mõtlen nii väga, missugune see võiks olla – Boston, Ema kodu, Vanaisa Desmond ja kõik ülejäänud. Olen nii põnevil, et suudan vaevalt oodata. Teate, ma pole rohkem Ema kodus käinud kui vaid ühel korral ja siis ma olin väga väike laps. Ma ei tea, miks, kuid arvan, et Isa ei tahtnud, et ma läheksin. Igal juhul võin arvata, et ei tahtnud. Ta ei taha kunagi, et ma midagi teeksin. Seepärast arvan ka, et ta ei tahtnud, et ma läheksin Vanaisa Desmondi juurde. Ja Ema käis vaid korra, väga pika aja jooksul.
Nüüd see peatükk lõpeb. Ja kui ma uut alustan, siis oleme Bostonis. Mõelge vaid – tõesti, tõeliselt Bostonis!
4. peatükk. Kui ma olen Marie
BOSTON.
Jah, ma olen siin. Olen siin olnud nädala. Kuid see on mul esimene võimalus midagi kirja panna. Mul on olnud nii kiire enese sisseseadmisega. Ja ka Emal. Meie tulekust saadik on nii
