style="font-size:15px;"> “Harriet!” hüüatas Vanaisa vapustatud häälel.
“Noh, ma mõtlen tõsiselt!” teatas Tädi Hattie rõhutatult. “Vaata vaid vaest Madge’i ja tema armetut abikaasat!”
Ja just siis juhtus üks naljakas asi. Ema sai vihaseks – EMA – ja veelgi vihasemaks kui Tädi Hattie. Ta muutus punaseks ja siis valgeks ja ta silmad lõõmasid.
“Sellest aitab, Hattie, palun, minu juuresolekul,” ütles ta väga külmalt nagu jää. “Dr. Anderson pole põrmugi armetu. Ta on auväärne, haritud härrasmees. Kahtlemata tahtis ta olla lahke ja hoolitsev. Ta lihtsalt ei mõistnud mind. Me ei sobinud kokku. See on kõik.”
Ja ta tõusis püsti ja lipsas toast välja.
No kas see polnud naljakas? Kuid mulle samal ajal meeldis see. Ma armastan alati oma Ema, kui ta on üleolev ja kõrk ja põlglik.
Noh, kui ta oli läinud, vaatas Tädi Hattie Vanaisa ja Vanaisa vaatas Tädi Hattie’t. Vanaisa kehitas õlgu ja tegi kätega naljaka viipe ja Tädi Hattie kergitas kulme ning ütles:
“Noh, mis sa siis selle kohta ütled?” (Tädi Hattie unustas, et mina olin toas, ma tean, või ta poleks kunagi niimoodi rääkinud!) “Ja pärast kõike seda, mis ta on rääkinud, et kui õnnetu ta oli!” lõpetas Tädi Hattie. Vanaisa ei ütelnud midagi, kehitas vaid uuesti niimoodi naljakalt õlgu.
Ja see oli pisut imelik, kui sellele mõtlema hakata – see Ema käitumine, kas polnud?
ÜKS KUU HILJEM.
Noh, olen olnud siin veel ühe kuu ning kogu aeg läheb toredamaks. Ma lihtsalt armastan siinolemist. Ma armastan seda päikesepaistet igal pool ja ülestõstetud kardinaid, et seda sisse lasta. Ja lilli tubades ja väikest sõnajalga elutoa laual, raamatuid ja ajakirju, mis lihtsalt lebavad ülestõstmisvalmis, väikest Lesterit, kes naerab ja laulab majas igal pool, ning armsaid leedisid ja härrasmehi elutoas, kes teevad muusikat ja joovad teed ja söövad väikesi kooke, kui ma pärastlõunal koolist tulen. Ja mulle meeldib, et ma ei pea pilku tõstma ja kuulatama hirmust, et Isa võiks sisse tulla ja leida mind lärmitsemas. Ja mis kõige parem, ma armastan Ema tema lustlike silmadega ja ta naeruga, kui ta on lihtsalt õnnelik, kui ma ei tule sisse ega leia teda nutmas ega vahtimas kaua ja püsivalt mittemillessegi ja siis pöördumas minu poole sügava ohkega ja: “Noh, kallis’ga?” mis vaid tekitab tahtmise ära minna ja nutta, sest see on nii haigetsaanud ja nukker. Oh, ma lihtsalt armastan seda kõike!
Ja Ema ON õnnelik. Olen kindel, et on. Keegi teeb midagi tema heaks igal hetkel – paistab nii. Nad on nii rõõmsad, et ta on tagasi. Ma tean, et on. Ma kuulsin kaht leedit ühel päeval rääkimas ja nad ütlesid, et nad on. Nad nimetasid teda vaeseks Madge’iks ja kalliks Madge’iks, ning et on kahju, et tal oli nii vilets kogemus, ja et nemad peaksid vähemalt proovima panna teda unustama.
Ja seda paistavad kõik tegevatki – ta paistab unustavat. Ei möödu päevagi, mil keegi ei saadaks lilli, raamatuid või komme või kutsuks teda kuhugi või viiks teda ratsutama või teatrisse või tuleks teda vaatama, nii et Ema on lihtsalt heade aegade pöörises hommikust õhtuni. Noh, ta lihtsalt peab unustama. Tal pole meenutamiseks aega. Arvan, et ta juba unustabki. Oh, muidugi ta väsib ära ja vahel vihmastel päevadel või hämariku ajal leian teda sohva pealt tema toas, kui ta ei loe ega tee mitte midagi, ja ta nägu paistab peaaegu nagu siis, kui neil on olnud mõni kokkusobimatu aeg. Kuid ma ei leia teda sageli niisugusena ja see ei kesta kaua. Seepärast arvan tõesti, et ta on unustamas.
Mis puutub võimalikesse kosilastesse – ma leidsin selle väljendi ühest loost nädal tagasi ja mulle väga meeldib see. See tähendab, et nad tõenäoliselt tahavad temaga abielluda, teate. Ma kasutan seda nüüd kogu aeg – endamisi – kui mõtlen neile härrasmeestele, kes siin käivad (neile vallalistele). Kord unustasin ja ütlesin seda valjusti Tädi Hattie’le, kuid ma ei tee seda enam kunagi. Ta ütles: “Taevake!” ja tõstis käed üles ja vaatas Vanaisa poole, nagu siis, kui olen tema arust öelnud midagi äärmiselt õudset.
Kuid ma olin kindel ja väärikas – kuigi väga viisakas ja lahke – ja ütlesin, et ma ei mõista, miks ta peaks niimoodi käituma, sest muidugi on nad võimalikud kosilased, need vallalised, ja isegi ehk mõned abielus olevad, nagu Mr. Harlow, sest muidugi võivad nad saada lahutuse ja…
“MaRIE!” katkestas siis Tädi Hattie, enne kui jõudsin veel sõnagi lausuda ja selgitada, et muidugi ei saa oodata, et Ema jääks alati vallaliseks, kuigi olin väga kindel, et ta ei abiellu enne, kui on küllalt kaua oodanud ja kui on täiesti sünnis ja sobilik leida uus abikaasa.
Kuid Tädi Hattie isegi ei kuulanud. Ja ta tõstis uuesti käed ja ütles uuesti: “Marie!” selle rõhuga viimasel silbil, mida ma lihtsalt jälestan. Ja ta ütles, et ma enam kunagi, kunagi ei laseks tal kuulda niisugust juttu. Ja ma ütlesin, et püüan väga seda enam mitte teha. Ja kindlasti ma püüan. Ma ei taha enam niisugust stseeni üle elada!
Ta rääkis sellest Emale, arvan ma. Igal juhul vestlesid nad väga elavalt millestki, kui tulid sel õhtul pärast sööki raamatukokku, ja Ema paistis pisut punase ja piinatuna ja ma kuulsin teda ütlevat: “Ehk see laps loeb liiga palju romaane, Hattie.”
Ja Tädi Hattie vastas: “Muidugi loeb!” Siis ta ütles midagi muud, mida ma ei mõistnud, ainult sõnu “rumal” ja “romantiline” ja “va-ra-küps”. (Ma ei tea, mida see viimane tähendab, kuid panin selle kirja, nagu see kõlas, ja ma vaatan sõnaraamatust järele.)
Siis nad pöördusid ja nägid mind ega ütelnud enam midagi. Kuid järgmisel hommikul ei suutnud ma enam kusagilt leida seda äärmiselt armsat lugu, mida ma lugesin ja mida Theresa lubas mul võtta, nimega “Peidetud saladus”. Ja kui ma küsisin Emalt, kas ta on seda lugenud, ütles ta, et andis selle tagasi Theresale ja et ma ei tohi seda enam laenata. Et ma pole veel küllalt vana niisuguste lugude lugemiseks.
Seal see jälle on! Ma pole küllalt vana. MILLAL mul siis lubatakse asuda elus õigele kohale? Kaja vastab, millal.
Noh, kokkuvõtteks ja jutujätkuks. Millest ma rääkisingi? Oh, ma tean – tõenäolistest kosilastest. (Tädi Hattie ei saa mind kuulda, kui ma selle KIRJA PANEN, on ju.) Noh, nad kõik tulid, just nagu neil tavaks oli, ainult et neid oli nüüd rohkem – kaks paksu meest, üks kõhn ja üks mees juusterõngaga ümber kiila laigu. Oh, ma ei usu, et keegi neist on juba tõesti kosilane. Nad lihtsalt tulid külla ja teed jooma ja saatsid Emale lilli ja kompvekke. Ja Ema pole ühega neist põrmugi kenam kui teistega. Igaüks võib seda näha. Ja ta näitab väga selgesti, et tal pole kavatsust kedagi neist veel välja valida. Kuid muidugi ei saa ma midagi parata, et olen huvitatud ja valvel.
See pole siiski Mr. Harlow. Olen selles päris kindel, kuigi ta on algatanud oma lahutuse. (Ja ta on tõesti. Ma kuulsin, kuidas Tädi Hattie eelmisel nädalal ütles seda Emale.) Kuid ta ei meeldi Emale. Olen kindel, et mitte. See mees muudab ta kohutavalt närviliseks. Oh, Ema naerab ja räägib temaga isegi rohkem kui kellegi teisega. Kuid ta vaatab alati ringi, otsides teist jutukaaslast, ja ma olen näinud, kuidas ta tõuseb ja eemaldub just siis, kui see mees tuleb üle toa tema poole, ja ma olen kindel, et Ema nägi teda. On veel üks põhjus, miks Ema minu arust teda kallimaks ei vali. Kuulsin, mida Ema kord talle ütles.
Ema istus raamatukogus kaminatule ees ja mees tuli sisse. Toas oli ka teisi inimesi, päris palju, kuid Ema oli täiesti üksi kamina ees, püsivalt ja unistavalt tulle vahtimas. Olin kaminanurga taga akna all lugemas ja võisin Ema peeglist näha nii selgesti kui võimalik.
Ta oleks võinud ka mind näha, kui oleks üles vaadanud. Kuid ta ei vaadanud. Ma isegi ei mõelnud pealtkuulamisele ja tahtsin just minna ja ise Emaga rääkima hakata, kui Mr. Harlow tuli üle toa ja istus
