üsna vanad) tulemas majja ja rääkimas Emaga ja nõjatumas ta tooli seljatoele ja ulatamas talle teed ja väikesi kooke, ma lihtsalt pean mõtlema, et missugune neist, kui üldse keegi, saab tema uueks armsamaks ja mu uueks isaks. Ja ma mõtlen ka, mis ma pean tegema temaga koos elades, kui ma tema saan.
Neid on päris palju ja nad on kõik erinevad. Neist saaksid üsna erinevad isad, olen kindel, ja ma kardan, et mõned neist mulle ei meeldiks. Kuid siiski, see on Ema, kes peab otsustama, kelle võtab, mitte mina. TEMA peab olema see, kes on rahul. Oleks nii kurb jälle ära kolida. Kuigi seda võib juhtuda, nagu läks ka Isa puhul, arvan ma.
Nagu ma ütlesin, on nad kõik erinevad. Vaid kaks on kuidagi sarnased ja nad ei ole päriselt niisugused, sest üks on jurist ja teine pangatöötaja. Kuid nad mõlemad kõnnivad jalutuskeppidega ja kannavad kõrgeid siidist kübaraid, ning kammivad juukseid keskelt lahku ja vaatavad sind läbi suurte ümmarguste, tumedate raamidega prillide, mis võiksid muuta välimuse kohutavalt koledaks, kui nad ei muudaks su nii stiilseks. Kuid ma ei usu, et Ema hooliks eriti ei juristist ega pangamehest, ja ma olen rõõmus. Mulle ei meeldiks elada iga päev koos nende prillidega, isegi kui need on stiilsed. Mulle meeldiksid palju rohkem Isa omad.
Siis on üks mees, kes maalib pilte. Ta on pikk ja sale ja kannab kummalisi kaelarätte ja pikki juukseid. Ta seisab alati eemal ja vaatab asju, pea ühele poole viltu, ja hüüatab “Oh!” ja “Ah!” sügavalt hinge tõmmates. Ta ütles, et Ema jume on suurepärane. Ma kuulsin teda. Ja mulle ei meeldinud see eriti. Noh, see kõlas, nagu oleks Ema midagi karbikesest endale peale pannud, nagu teised leedid teevad! Siiski, see mees polegi ehk nii halb; kuigi ma kardan, et tema maalide ja piltidega oleks just sama tüütu koos elada kui Isa tähtedega, kui sa tahad, et mees elaks sinuga koos ja räägiks sinuga iga päev terve aasta läbi. Ma pean mõtlema niisugustele asjadele, kui läheb uue isa valimiseks – ma mõtlen uue abikaasa. (Unustan ikka, et see on Ema ja mitte mina, kes valima peab.)
Nii, lõpetame selle ja jätkame. On ka viiulimängija. Teda ei tohi unustada. Kuid tõesti, keegi ei saagi teda unustada. Ta on armas, nii kena ja erilise välimusega, täiuslikult ilusate tumedate silmade ja valgete hammastega. Ja ta mängib hästi, ma olen lihtsalt hull tema mängu järele. Soovin vaid, et Carrie Heywood teda kuuleks. Ta arvab, et ta vend oskab mängida. See vend käib ringreisidel ja kunagi käis ta ka Andersonville’is. Ja ma kuulasin teda. Kuid tema ei oska mängida. Mitte põrmugi. Nagu ükskõik kes, meie poemüüja või lihunik oleks viiulit mänginud. Ta silmad on väikesed ja sinised ja ta juuksed on punased ja väga lühikesed. Soovin, et Carrie võiks kuulda MEIE viiuldaja mängu!
Ja on veel üks mees, kes käib pidudel ja teeõhtutel – oh, muidugi on neid palju, väga palju, abielumehi naistega ja vallalisi mehi koos õdedega ja ilma nendeta. Kuid ma mõtlen just veel üht meest. Tema nimi on Harlow. Ta on väike mees pruuni teravatipulise habeme ja suurte pehmete pruunide silmadega. Ta on samuti eriti hea välimusega. Ma ei tea, mida ta kavatseb, kuid ta on abielus. Ma tean seda. Ta ei too siiski kunagi oma naist kaasa, kuid Ema küsib alati tema järele, selgelt ja rõhutatult, ja Ema naeratab alati ja ta hääl peaaegu heliseb nagu väikesed hõbedased kellukesed. Kuid see mees ei too teda kunagi.
Ta ei võta oma naist kunagi kuhugi kaasa. Ma kuulsin, kuidas Tädi Hattie ütles seda Emale otsekohe, kui ta tuli. Tädi ütles, et nad pole koos põrmugi õnnelikud ning et ehk on peatselt oodata lahutust. Kuid Ema küsis ikkagi juba järgmisel korral selle naise järele. Ja too pole kunagi siin käinud.
Arvan, et tean nüüd, miks ta küsis. Ma sain seda teada ja ma olin lihtsalt erutatud. See oli nii põnev! Teate, nad olid ise kunagi armsamad – Ema ja see Mr. Harlow. Siis läksid nad millegipärast tülli. See oli just enne Isa tulekut.
Muidugi ei ütelnud Ema mulle seda, ega ka Tädi Hattie. Need olid kaks leedit. Kuulsin ühel päeval, kuidas nad teed juues rääkisid. Olin just nende taga ega saanud minema, seepärast ma lihtsalt pidin kuulma, mis nad ütlesid.
Nad vaatasid üle toa Ema poole. Mr. Harlow rääkis temaga. Mees nõjatus toolil ettepoole ja rääkis nii siiralt Emaga, ja paistis, just nagu poleks tema arust toas peale nende kahe kedagi. Kuid Ema – Ema vaid kuulas, et olla viisakaks seltskonnaks. Igaüks võis seda näha. Ning esimesel võimalusel ta pöördus ja hakkas rääkima lähedal seisva leediga. Ja ta ei vaadanudki enam Mr. Harlow poole.
Leedid minu ees naersid siis ja üks neist ütles veidi pead noogutades: “Arvan, et Madge Desmond Anderson saab endaga hästi hakkama.” Siis nad tõusid ja läksid ära mind nägemata. Ja ma tundsin peaaegu kahetsust, sest tahtsin, et nad mind näeksid. Ma tahtsin, et nad näeksid, et ka mina tean, et mu ema saab endaga hästi hakkama, ja et ma olen selle üle uhke. Kui nad oleksid pöördunud, oleksin ma seda ütelnud. Kuid nad ei pööranud ringi.
Mulle ei meeldiks Mr. Harlow isa asemel. Ma tean, et ei meeldiks. Kuid muidugi pole mingit ohtu, kuigi tema ja Ema olid kunagi armsamad. Nüüd on tal naine, ja isegi kui ta lahutuse saaks, ei usu ma, et Ema teda valiks.
Kuid muidugi ei saa ennustada, keda ta valiks. Nagu ma ennegi ütlesin, ma ei tea. Igal juhul on liiga vara selle ütlemiseks. Ma arvan, et täpselt sama sobimatu on kiirustada abiellumisega pärast lahutust kui pärast abikaasa surma. Ma küsisin kord Peterilt, kui ruttu inimesed pärast lahutust uuesti abielluvad, kuid ta ei paistnud teadvat. Igal juhul ta vaid kogeles: “Ee – jah, miss – ei, miss. Ma mõtlen, ma ei tea, miss.”
Peter on kohutavalt naljakas. Kuid ta on tore. Ta meeldib mulle, ainult et ma ei suuda temas eriti midagi leida. Ta on väga hea välimusega, kuigi ta on üsna vana. Ta on peaaegu kolmekümnene. Ta ütles mulle. Ma küsisin temalt. Ta viib mind iga päev kooli ja toob sealt tagasi, seepärast kohtun temaga üsna palju. Ja tõesti, tema on ainus, kellelt ma VÕIN siinse elu kohta midagi küsida, tõepoolest. Siin pole kedagi niisugust, nagu oli Hoidja Sarah. Olga, see kokk, räägib nii naljakalt, et ma ei saa peaaegu ühestki sõnast aru. Pealegi, neil kahel korral, mis ma köögis käisin, saatis Tädi Hattie mulle järele; ja viimasel korral ta ütles, et ma enam sinna ei läheks. Ta ei öelnud, miks. Tädi Hattie ei ütle kunagi, MIKS mitte asju teha. Ta vaid ütleb: “Ära tee.” Vahel paistab mulle, nagu oleks terve mu elu tehtud neist ära teedest. Kui nad vaid vahel ütleksid mulle “võib”, ehk poleks mul nii palju aega teha neid “ära teesid”. (Kõlab naljakalt, kuid ma arvan, et saadakse aru, mis ma mõtlen.)
Noh, millest ma rääkisingi? Oh, ma tean – küsimuste esitamist. Nagu ma ütlesin, pole siin kedagi Hoidja Sarah’ sarnast. Ma ei suuda Olgast aru saada ja Theresa, teine teenija, on peaaegu sama halb. Tädi Hattie on armas, kuid ma ei saa temalt midagi küsida. Ta pole seda tüüpi. Pealegi on Lester alati seal ja sa ei saa arutada perekondlikke asju laste ees. Muidugi on ka Ema ja Vanaisa Desmond. Kuid ma muidugi ei saa NEILT küsida, millal võiks ema armsamaid valida. Seepärast ei ole peale Peteri kedagi, kellelt küsida. Peter on meeldiv ja väga tore, kuid ta ei paista MIDAGI teadvat, mida ma teada tahan. Nii et temast polegi eriti abi.
Siiski pole ma kindel, et Ema tahab uuesti abielluda. Mõne asja järgi, mis ta ütles, arvan pigem, et ta ei peagi enam midagi abielust. Ühel päeval kuulsin, kuidas ta Tädi Hattie’le ütles, et on väga ilus teooria, et abielusid sõlmitakse taevas, kuid tegelikud faktid ütlevad, et neid tehakse maa peal. Ja järgmisel päeval kuulsin teda ütlevat, et abielu üks probleeme on, et mees ja naine ei tea, kuidas koos mängida ja puhata. Ja palju kordi olen kuulnud teda ütlemas igasuguseid asju Tädi Hattie’le, mis näitasid, kui õnnetu ta abielu siiski oli.
Kuid eile õhtul juhtus üks naljakas asi. Me olime kõik pärast õhtusööki raamatukogus lugemas ja Vanaisa tõstis pilgu oma ajalehelt ja rääkis midagi naisest, kes oli mõistetud surma poomise läbi, ja kuidas paljud mehed kirjutasid protestikirju, et puuakse üles üks naine, kuid ainult üks või kaks kirja tuli naistelt. Ja Vanaisa ütles, et see tõestas vaid, kuipalju tunnetavad naised meestest vähem asjade sobivust. Ja ta tahtis just veel midagi ütelda, kui Tädi Hattie vihastas ja pea kuklasse heitis ja ütles äärmiselt põlglikult:
