nii lihtsalt see käibki?”
„Täpselt nii. On vaid üks tühine detail, mis küll erilist tähtsust ei oma.”
„Milline?”
„Vaata, eks investorid taha oma laenurahale ka väikest tagatist.”
„Tagatist? Mismoodi see veel käib?”
„Noh, eks ise vaata, aga midagi peaksid pantima.”
„Pantima? Aga meil ju pole mingit vara.”
„Ega suurt vist ole tõesti,” nõustus reklaamiagent, kuid peagi oli tal jälle lai naeratus näol: „Aga tead, ma võin investoriga rääkida, et ta võiks ka ilma tagatiseta laenu anda.”
„Kohe päris ilma?”
„Ilma jah. Eks muidugi vormi täiteks peab sinna lepingusse midagi kirja panema … aktsiakapitali näiteks, aga see on vaid puhas formaalsus ega tähenda mitte midagi.”
„Kuidas ta siis ei tähenda?”
Ants Enden mõõtis sammudega toimetuseruumi ja vaikis pikalt. Albert jälgis teda pineva pilguga ja hoidis hinge kinni. Võib-olla tegi ta selle ettepaneku liiga vara ja hirmutas vanamehe asjata ära? Aga aeg pressis peale ja kauem oodata enam ei saanud. Eelmise päeva õhtul sai sõlmitud kokkulepe kahe trükikoja masinladujaga ja toimetuse sekretäriga, kes kõik olid õnnelikud võimaluse üle loovutada oma kasutud aktsiad väikese raha eest Albertile, ning lähipäevil saab algajast reklaamiagendist neljandiku ettevõtte omanik. Seda tõsiasja kaua varjata ei saanud ja aeg oli asuda rünnakule.
Mõni toimekas päev lehetegemise juures veenis Albertit üha enam oma ettevõtmise õigsuses. Muidugi oli väljaande äriline väärtus väike ja peamiselt tootis ta kahjumit, kuid Albert oli varakult omandanud ühe teadmise, mille mõistmiseni algelise majandusega maal polnud veel paljud jõudnud. Info on jõud! Seda teadis ta täpselt ja ajalehe toimetus oli paik, kuhu kogu väikelinnas liikuv teave kokku jooksis. Igal hommikul lahkusid ajakirjanikud töökate mesilastena toimetusest ja tõid päeva lõpuks tagasi teavet majadest, maadest, pankadest, äridest, ettevõtetest, tähtsatest inimestest, tülidest ja leppimistest. Kogu see info kontsentreerus siinses kitsas ruumis, pöörles osakondade vahel ja käis läbi peatoimetaja laualt, kuni lõpuks osa sellest vormus ajaleheuudiseks. Oskajalt inimeselt ei nõudnud erilist vaeva terad sõkaldest eemaldada ja vajalikud andmed välja sõeluda. Tuli vaid kuulata ja näha, huvi tunda ja küsida. Albertil oli kõik oskusliku luuretegevusega välja selgitatud ja nüüd oli aeg oma teadmised rahaks teha.
„Tead mis, härra peatoimetaja, ära selle aktsiakapitali pärast nii väga muretse.”
Albert üritas olla nii veenev, kui suutis. „Ma ise ka ju panen oma raha mängu.”
„Sina? Mismoodi?”
„Noh, mul endal ka plaan lehe aktsionäriks hakata.”
„Mis jama see on?”
„Ei ole jama. Teen vaid mõned ajakirjanikud õnnelikuks ja ostan nende aktsiad ära.”
„Aga miks? Milleks sul seda vaja peaks olema?”
„Noh, ma ka nüüd lehetegija ja saad ehk isegi aru, et kui hakkan lähipäevil suuremat rahaladet siiapoole lükkama, peaks mul omal ka mingi huvi olema. Seepärast tahangi aktsionäriks hakata.”
Ants Enden raputas otsustavalt pead: „Kuule, noormees, ei käi need asjad nii lihtsalt, et ostad aga aktsiaid ja hakkad aga omanikuks, ja see investeeringuvärk tundub ka kuidagi … kahtlane olevat.”
„Pole siin midagi kahtlast!”
„Võib-olla, võib-olla, aga ma pean seda asja ikka enne natuke mõtlema ja kaaluma.”
„Noh eks sa ise tea, aga kui raha vaja …”
„Raha on alati vaja, aga nii umbes ja uisapäisa need asjad ikka ei käi.”
Sellega oli jutuajamine lõppenud ja mornid mõtted võtsid Alberti üle võimust. Peab see peatoimetaja ikka puupea olema, et ei mõista suurt rahaladet vastu võtta. Ise ei suuda arveid ega palkasidki korralikult välja maksta, aga abistavat kätt vastu võtta ei taha. On ikka lollakas! Ärritus noormehe hinges aina kasvas ja peagi võimendus see vihaks, mida Albert alati tundis rumalate inimeste vastu.
Sellest ajast, kui ta ennast mäletama hakkas, oli ta elu olnud pidev olelusvõitlus. Endasse tõmbunud ja erakliku olemisega noormeest peljati, vaadati talle pisut viltu ega unustatud seda ka sõnades väljendamast. Tagajärjeks olid sagedased löömingud, kus noor Albert sai esimesed õppetunnid, kuidas rusikatega teed teha ja oma õigus maksma panna. Pikapeale hakati teda kartma ja ühtlasi ka vältima. Albert taipas kiiresti, et selles väljendus lihtsalt koolikaaslaste hirm kere peale saada, ja see pani teda vaikselt muigama. Siit omandas ta esimese eluks tarviliku reegli: keegi ei arvesta sinuga, juhul kui sa ei sunni neid seda tegema. Veel õppis ta, et kõigepealt pead sa iseenda heaolu eest hoolt kandma ja teised muretsegu enda eest ise. Peagi omandas ta lisaks ühe väga tähtsa teadmise: mida ei saa nõuga, saab jõuga alati.
Nende elutõdedega arvestamine tõi kaasa eelisseisundi ja positsiooni, mis lubas suhtuda teistesse varjamatu üleoleku ja ülbusega.
Suur oli noore Alberti üllatus, kui esimesel iseseisval töökohal ta erakordne iseteadvus ja kogu varem kogutud elukogemus kukkusid kolinal kokku. Algaja arveametnikuna kolhoosi raamatupidamisosakonnas leidis ta end äkki teenistujate ametiredeli kõige madalamalt pulgalt, mis ei jätnud seniste teadmiste ja kogemustega vähimatki võimalust võidelda endale välja soojem koht päikese all.
Kolhoosis veedetud aastatega süvenes pettumus, mis peagi pöördus enesehaletsuseks. Teravalt andis tunda tunnustuse puudus, millega kaasnes kadedus endast edukamate suhtes. Sealt oli vaid lühike samm alaväärsuskompleksi kujunemiseni.
Äkki kõik muutus. Tulid uued ajad ja uued kombed ning siis nägi Albert ootamatut võimalust, millest kinni haarata. Selgus, et õiguslikult reguleerimata omandit ja reformide tõmbetuules tekkinud omanikuta vara oli ümberringi uskumatul hulgal, ja nutikal noormehel jätkus siin tegemist küllaga. Vaja oli vaid üht – täpset teavet kogu selle kirjeldamatu kaose kohta, mida tekitas sotsialismist saastatud majanduse turumajanduslikule teele pööramine.
Albert istus laua taha ja lasi võimuka peremehepilgu üle toimetuseruumi libiseda. Tema teadis midagi, mida teised ei teadnud, tema oli neist kõigist targem ja see andis magusa üleolekutunde. Vingerdage palju tahate, aga kogu see krempel siin on varsti minu! Muigamisi vaatas ta peatoimetaja kühmus kuju töölaua taga. Kui see õnnetu kirjatsura vaid teaks, millise halastamatu masinavärgi rataste vahele ta on jäänud! Tema ja ta armetu kobrulehe saatus on otsustatud.
VII
ÜLLATUSEST ÜMMARGUSTE SILMADEGA VAHTIS GARAAŽIJUHATAJA Andre oma ülemust ja küsis veel kord: „Millega?”
„Televiisoritega,” vastas Kalev häirimatult ja kehitas õlgu. „Neil on valida, kas võtavad telekad, või on üldse ilma palgata.”
„Seda, et … aga … kas rahalootust siis mingisugustki pole?”
„Ei, viimasedki vedude tellijad vaaguvad hinge ja raha pole enam kellelgi.”
Nad seisid hämaras laoruumis, mille määrdunud betoonpõrandale oli kuhjatud muljet avaldav virn mahukaid lainepapist kaste.
„Slavutitš”
