kuulutas Liia lõpuks.
„Oot-oot, sai nüüd ikka kõik …” ei jäänud peatoimetaja ikka veel rahule.
„Sai küll, Ants, rahune maha. Ja kui miski ongi ripakil, eks küljendaja trükikojas parandab.” Enden vaatas pika pilguga sekretäri, lõi siis käega ja astus oma kabineti poole. Kuuldav kergendusohe läbis ahtakest toimetuseruumi. Rita tõstis korraks käe ja laksas hoogsalt vastu lauda: „Poisid, pidu!”
Üksmeelne huilgamine, millega see avaldus vastu võeti, tõi uksele toimetuse vastse liikme Albert Liilia, kes jälgis uudishimuliku pilguga ajakirjanike vallatut rõõmurõkatust. Rita saatis kaaslastele kõneka pilgu, manas näole mesimagusa ilme ja astus reklaamiagendi juurde.
„Aalbert, kullakene, mis rõõm ja lust sinu kaunist ja kordumatut soengut jälle näha. Tule aga tuppa ja ütle tädidele-onudele tere.”
Tseremoniaalse kummarduse saatel juhatas Rita kohmetunud reklaamiagendi tühja tooli juurde. Ebakindla sammuga astus kutsutu edasi ja üritas seejuures oma punakat sõnakuulmatut juuksetukka madalamaks siluda.
„Aga Aalbert, meil on nüüd üks suur mure ja see puudutab sinu hingeõnnistust, mille päästmise eest tahame kõik siiralt hoolt kanda,” jätkas Rita peenutsedes.
„Mis mure?”
„See mure, et sina, ristimata ja leeritamata poiss, oled siiani kirjatsurade gildi vastu võtmata.”
„Kuidas vastu võtmata?”
„Aga sedamoodi, et õpetatud nõukogu pole siiamaani su avaldust näinud, selle väärikust vaaginud ega õiglast otsust langetanud.”
Alberti nägu selgines pisut ja pikkamööda tekkis ta peente huultega näole kõveravõitu naeratus: „Ah et välja pean tegema või kuidas?”
„Braavo, Aalbert!” aplodeeris Rita. „Sa oled meil üks äraütlemata taibukas noormees.”
„Aitab jamast,” käratas põllumajandusosakonna juhataja Raul. „Tõmba kähku poodi ja tari üks korralik ports kruvikeeraja materjali kohale!”
Rita istus toolile ja heitis jala hoogsalt üle põlve. Seejuures libises ta siidkleidi serv ettenähtust kõrgemale ja paljastas ahvatlevalt naise saledad sääred. Albert tõusis toolilt, aga ei saanud kuidagi liikuma.
Naine naeratas ja kummardus usalduslikult Alberti poole: „Meeldivad, mis?”
„Meeldivad küll,” vastas Albert ja punastas kergelt.
„Noh kui meeldivad, võin rohkemgi näidata. Tead mis, Aalbert. Kui sa nüüd kähku poes ära käid ja sealt midagi mõnusat tood, võin sulle näidata kohta, kus mul pimesool välja lõigati.”
„Ja kohe näitadki?”
„Muidugi näitan, ennegi näidanud.”
„No vaatame,” otsustas reklaamiagent lõpuks ja astus hoogsate sammudega välja.
Veerand tunni pärast oli värske reklaamiagent kahe viinapudeli ja apelsinimahlaga kohal ning kiirustades hakati lehetoimetust ümber kujundama.
Nagu võluväel tekkisid lauale kuuekandilised teeklaasid, plekist mahlapurgile löödi augud sisse, keerati viinapudeli kork lahti ja hämmastava kiirusega muutus asjalik ajalehetoimetus mõnusaks joogikohaks.
Albert seisis sekretäri laua kõrval ja kiikas aeg-ajalt majandustoimetaja poole, kes hoolega apelsinimahla klaasidesse valas ega pööranud reklaamiagendile vähimatki tähelepanu.
„Aga Rita?”
„Mis on?” Kaks siirast ja süütut sinisilma vaatasid imestunult Alberti poole.
„Aga sa lubasid nüüd näidata …”
„Ah jaa, ma pidin näitama sulle kohta, kus mu pimesool välja lõigati.”
„Nojah.”
„Hea küll, Aalbert, astu siia akna juurde.”
Rita astus akna alla ja sirutas sõrme taamal paistva tellishoone suunas: „Seal haiglas.”
Võimas naerurõkatus rullus üle toimetuseruumi tunnistamaks tõsiasja, et seda nalja ei tehtud siin mitte esimest korda.
Pidu käivitus ilma mingi üleminekuta ja tundus, et see käib loomulikul kombel kokku lehetegijate vaheldusrikka igapäevaeluga. Täna oli uus töötaja Albert see, kellele peamist tähelepanu pöörati, ja vanemad lehetegijad üritasid teda võimalikult vaimukal ja kerglasel viisil lehetegemise köögipoole kunstidesse pühendada.
„Tead sa, millest üks antvärk leht koos seisab?” küsis keeletoimetaja Kati kavala muigega näol.
„Sõnast ja pildist vist …”
„Vale vastus,” raputas Kati pead. „Leht seisab koos allkirjadest-pealkirjadest, piltidest, nuppudest, lugudest ja mõnikord isegi lohedest.”
„Lohedest?”
„Lohedest jah. Need on niisugused ilmatu pikad lood, mille alguse ja lõpu vahel on oma kolm kilomeetrit maad. Eks küsi Ritalt, tema meil siin kõige kõvem lohelennutaja.”
Albertil polnud millegipärast enam soovi majandustoimetajaga suhelda.
„Aga tead, mis neist kõige tähtsamad on?” uuris kultuuritoimetaja Eve. Reklaamiagent raputas pead.
„Kõige tähtsamad on pealkirjad ja allkirjad.”
„Miks need?”
„Sest nende eest saab auhindu. Kas tead, nüüd on sul ka võimalus konkursist osa võtta ja auhindu saada.”
Albert ei mõistnud ikka veel ja Kati seletas: „Meil käib pidev konkurss kuu kõige totakama pealkirja või allkirja autori auväärsele tiitlile.”
„Ja sul näikse selle asja peale soont olema,” pudistas Eve küpsist süües. „Võid vabalt ära võita.”
„Ärge narrige noort kolleegi,” sekkus sekretär Liia.
„Muidugi, sina kui vanem kolleeg peaksid ta oma hoole alla võtma,” arvas Raul.
„Mis vanem? Pole ma midagi nii vana,” solvus Liia, „alles lähenen neljakümnele.”
„Kummalt poolt?” küsis Raul ja põikas osavalt lendava sõnastiku eest kõrvale.
„Pane suumulk kinni, va külvivolinik!” käratas Liia. „Ja vaata, et sa sügiskündi maha ei maga!”
Viimane avaldus tõi toimetuserahva nägudele laia muige. Ikka ja jälle meenutati mõnuga põllumajandustoimetaja legendaarset apsu, mil ta laulva revolutsiooni ärevate hetkede kirjeldamisega maaelu ja kevadkülvi täiesti tähelepanuta jättis ning peatoimetajalt külvivoliniku aunimetuse teenis. Ehkki see süütu nali lasti toimetuses üksteise aasimisel ikka aeg-ajalt käiku, ei tahtnud Raul sellega leppida ja väike solvumiseokas oli tal pidevalt hinges. Põllumajandustoimetaja oli kõrge enesehinnanguga keskealine mees, kes oli hakanud juba ammu arvama, et siin toimetuses tema ametioskusi vääriliselt ei hinnata ega tõsteta piisavalt esile. Ta
