mehel on kolm kuupalka saamata,” rehkendas garaažiülem. „Peaks ühe teleka jagu kokku tulema küll.”
„Sa arvutad kui õnnis Archimedes. Hakka neid nüüd laiali jagama.” Kalev astus laost välja ja vaatas hajameelselt ringi. Aina ebamugavamalt tundis ta end avaral asfaltplatsil, mis kunagi oli ääreni koormaautosid täis. Ta mäletas hästi, kuidas kargetel talvehommikutel pärlendas kümnete prožektorite valgusvihus võimas aurupilv, mis härmas autoridade kohal tõusis aina kõrgemale. Igahommikuste käivitamiste müra, juhtide hõiklemine, naljatamine ja signaalitamine helises veel siiani kõrvus, kuid nüüd valitses sel platsil vaikus. Enamik veokitest oli vanametalliks müüdud ja suurem osa inimesigi koondatud.
Tõtaka sammuga kõndis ta mööda pikka kiviseintega koridori, kus kaja iga astutud sammu kordas ja võimendas. Hetkeks peatus ta oma töötoa ukse juures, kuid astus siis mõne sammu tagasi ja sisenes direktori kabinetti.
Autobaasi direktor Harald Laanekask, hallipäine turd mees, istus oma laua taga ja noogutas tervituseks. Tema töölaual polnud ühtki paberit, telefon vaikis ja mees ilmselgelt igavles.
„Noh, kuidas asjad … arenevad?” küsis direktor. See oli kõlatu häälega esitatud rutiinne küsimus, milles puudus vähimgi huvi ja ilmselt ka mõte, sest asjade arengust olid mõlemad mehed ülihästi teadlikud. Küsiti ja vastati lihtsalt selleks, et midagi küsida ja midagi vastata. Peainsener istus rohelise kunstnahaga kaetud tugitooli laua vastas ja lõi käega nagu tavaliselt: „Tühja nad siin arenevad.”
Kuid seekord tõstis ta pea ja lisas: „Aga kummiäri on mürinal käima läinud.”
„Kummiäri …” Viril naeratus püsis pikalt direktori näol ja hajameelselt vaatas ta aknast välja. „Poleks iial arvanud, et meist, kogenud transpordiinimestest, saavad kunagi lihtlabased ärikad.”
„Mis teha, ega mullegi see asi eriti meeldi, aga kuidagi peame ju jalad alla saama.”
„Mõtled siis tõesti tühise kummiäriga miljoneid teenida?”
„Ei, ei mõtle, aga lähipäevil panen kasutatud sõiduautode äri käima. Meil on ju kümneid vabu sohvreid. Kupatan nad kõik Rootsi vanu autosid siia tooma. Ega uute masinate tarvis pole praegu kellelgi raha, aga odavate Lääne sõidukite järele on suur nõudmine.”
„Jah, kummid … kasutatud autod … kurat, kas me seda käisime omal ajal tipis õppimas?!” Direktor tõusis ja astus mõne sammu mööda avara kabineti parkettpõrandat. Seejärel seisatas ja vaatas mureliku pilguga peainseneri poole. „Ei meeldi mulle see jama, kas tead! Me oleme vedajad, mitte Viru ärikad!” Harald tegi tiiru ümber ruumi, tuli laua juurde tagasi ja võttis sahtlist visiitkaardi:
„Sa vaata, see kutt on ainuke tellija, kes sellest uksest viimase kahe nädala jooksul sisse astunud.”
„Ja mida … mida ta tellib?”
„Kahjuks võimatuid asju, mida me täita ei saa.”
Direktor puuris lühinägelike silmadega kaardi väikest kirja ja veeris: „Marek Toomla … aktsiaselts Viru Salmon.”
„Ja mida see Salmon siis tahab?”
„Tahab hakata Norrast kala sisse vedama ja suures koguses kohe.”
„Kui suures?”
„Nii umbes kolm koormat nädalas, hiljem isegi rohkem.”
„Jaa,” nõustus peainsener. „See asi käib meil tõesti üle jõu, külmutusmasinaid pole praegusel ajal kusagilt võtta.”
„Seda minagi,” ohkas direktor ja istus. „Vene Alkasid ei saa enam mingi vindiga kätte, aga Lääne refrižeraatorite eest küsitakse hingehinda.”
„Nii see on,” mõlgutas Kalev ja trummeldas sõrmedega vastu lauda. „Nii see on … aga mul tuli üks mõte.”
„Milline?”
„Mis oleks, kui üritaks Saksast või Rootsist ühe kasutatud külmutusauto osta?”
„Ah jäta jama! Aina kasutatud autod ja kummid … ja kurat teab mis. Üle hakkab viskama, tead!” Haraldi nägu värvus punaseks, nagu temaga ülima ärrituse hetkedel ikka juhtus. „Mina ei kavatse koos sinuga siin rohkem lolli mängida!”
„Mida sa siis teed?”
Direktor Harald tõusis ja lausus erilise rõhuga: „Mina lõpetan selle jama ära ja lähen pensionile. Aeg ammugi juba täis.”
„Hull oled,” tõrjus peainsener. „Praegu just hakkab põnevaks minema. Iga päev ilmub midagi uut ja huvitavat. Miks sa tahad sellest etendusest ilma jääda?”
„Ah, kuu peale need etendused ja uuendused!” rehmas Harald käega. „Liialt karmiks pöörab see elu ja see pole enam minu haige südame jaoks.”
Mehed vaikisid pikalt ja hetkeks meenus mõlemale viimane aastakümme, mil kahekesi koos sai veetud keeruka transpordiettevõtte juhtimise karmi koormat läbi sotsialismi sõgeduse ja arutu asjaajamise, mil pidevalt tuli kommunistliku partei meeleheaks ületada takistusi, mida seesama partei nende teele ikka ja jälle tekitas. Aga see oli möödanik. Kalev tõusis. Kõik oli ütlematagi selge ja lisada polnud enam midagi.
Tujutult veetis peainsener pärastlõuna oma kabinetis. Tal oli kahju Haraldist, kelle aastate koorem turjal polnud ehk tõesti uue aja väljakutsete vastuvõtmiseks kõige sobivam. Tal oli kahju ka iseendast, sest nüüd tuleb tal kõigega hakkama saada üksi, ilma Haraldi elutarkade nõuanneteta.
Kerge ehmatusega vaatas ta plärisevat aparaati lauaserval. Telefon oli viimasel ajal üha harvemini helisenud ja sel päeval polnud ta vist kordagi endast märku andnud. Kalev tõstis toru:
„Halloo.”
„Halloo-halloo,” vastas meloodiline mehehääl. „Kas sina, Kalev Vinter?”
Mehe kõne tundus kuidagi kummaline. Hääldus polnud üldse eestipärane ja kogu jutt pani Kalevi kergelt muigama.
„Jah, olen küll.”
„Mükke broo. Mina Olaf Heinamaa siin ja just sinuga ma kõnelda tahtsingi. Sina ju oled see … autobaasi omanik, eks ole?”
Nüüd oli Kalevi suu juba laial naerul. Nii naljakat eesti keelt polnud ta veel kunagi kuulnud. Sõnarõhud võõra kõnes libisesid kentsakalt siia-sinna ja kulmineerusid lause lõpus, jättes osa ütlemisest otsekui õhku rippuma.
„No kas nüüd just omanik, aga autobaasiga on mul natuke asja küll.”
„Ah asja? Kuidas … et asja? Mis asja?”
Võõras oli ilmselges hämmingus ja Kalev taipas, et kodumaine kõnepruuk tuleb hetkeks unustada, ja jätkas tõsisemalt: „Mina olen autobaasi peainsener. Mis muret?”
„Ahaa, ahzoo. See on broo,” vadistas võõras kiirkõnes. „Ma sulle sellepärast helistan, et mul siin Örebro kandis ka see auto … baas ja mõtlesin, et äkki teeks see partnership või mis ta nüüd oligi … ühistöö või koostöö, noh.”
Jahmatus sundis Kalevi laua tagant püsti kargama.
Juhtus see, millest ta oli juba pikalt unistanud. Ammu oli ta mõistnud, et üksiku hundina on kogu
