vastama: „Jaa-jaa, kuulen küll ja koostööst olen ma väga huvitatud, aga …”
„Mükke broo, mükke broo,” katkestas võõras. „Broo, et keegi teil seal ikka huvitatud on ja tööd tahab teha. Mina teie handelskammarist juba ammu küsisin, aga keegi ei tahtnud see … koostöö teha ja sina olid nüüd ainuke, kes seal kirjas.”
„Nojah, aga kuidas teie seda koostööd ette kujutate?”
„Vhääga lihtsalt, vhääga lihtsalt. Meie Dagens Industri kirjutab iga päev, et praegu hakkab Rootsist palju kaupa Estlandi poole minema ja siis jälle vastupidi. Et Eestist ikka Rootsi poole ka ehk … midagi.”
„Ja kuidas see asi siis praktiliselt käima hakkaks?”
„Noh praktiliselt hakkabki, et sina seal korraldad see … laialivedu ja korjad Rootsi suuna ekspordikauba kokku ja … vead siia. Selge, ah?”
„Selge küll, aga mul pole nii palju masinaid, et mahukaid vedusid ette võtta.”
„Oh, mees, ära muretse. Mul siin vedukeid küll ja neid … haagiseid küll. Aga kõigepealt tuleb üks leping … üks vhääga kõva leping teha. Saad aru?”
„Vist küll, aga kuidas saan ma sinu vedukeid ja haagiseid kasutada?”
„Vaata, kui see leping teeme ja koostööle hakkame, võin sulle mõne masina rendi peale anda. Selleks koostöö tehaksegi, et koos aetakse asja ja saadakse see … profit. Klaar?”
Kalev tundis, kuidas ta süda tahab vägisi põuest välja hüpata. Midagi niisugust poleks ta iial osanud oodata. Tema häälde tekkis kerge värin, kui ta küsis: „Kas … sul neid külmutusmasinaid ka on?”
„Refrižeraatoreid? Oi, neid on nii palju kui kulub. On uusi, on vanu, igasugused leiame.”
„Aga kuidas …”
„Kuule, ära päri nii palju. Mul see … telefooniarve varsti lõhki. Tule siia ja siis räägime ja teeme see … leping. Koostöö leping, noh. Klaar?”
Oli vist klaar küll. Kiiruga lepiti kokku kohtumine Örebros juba ülejärgmiseks päevaks.
Kalev istus liikumatult oma toolil ja hoidis kaht rusikasse pigistatud kätt laual. Esialgu ei julgenud ta sügavamalt hingatagi, otsekui kartes, et toimunu osutub vaid unenäoks, et lasta unistajal ärgata kesk raskeid ja rõhuvaid elumuresid, mis nüüd hakkavad veelgi valusamalt painama. Aeg läks.
Äkki vaatas Kalev kella ja tõusis – liialt pikalt oli ta hulkunud oma mõtete maailmas, püüdes seal selgust ja korda luua. Ta tõusis laua tagant, sirutas ja lasi hajameelse pilgu üle kabinetisisustuse libiseda. Äkilise mõtte ajel istus ta uuesti laua taha ja valis telefonikettal numbreid.
„Tere, Rita.”
„Tere … miks sa varem pole helistanud?”
Naise hääles kõlasid koos nii siiras rõõm, ootamatuse erutus kui ka kerge etteheide. Polnud kahtlustki, et seda kõnet oli oodatud.
„Ma … noh … tead, tööd ja tegemist … on palju.”
„Tean muidugi, miks ma siis ei tea. Kõigil on palju tööd ja tegemist, eriti praegusel ajal. Aga see ei tähenda, et sõpru ei peaks meeles pidama, eriti häid sõpru.”
„Nojah, aga ma nüüd ikka helistasin … täna on lihtsalt nii hea päev ja … mul on hästi läinud ja tahtsin oma rõõmu kellegagi jagada.”
„Kena, et sa seda minuga teha tahtsid.”
Naise hääl muutus ootamatult tundeliseks: „Hea, et sa mu peale mõtlesid,” ja pärast hetkelist pausi: „Mina olen ka sinu peale mõelnud. Eriti just viimasel ajal … ja tead, mis ma välja mõtlesin?”
„Ei tea.”
„Ma mõtlesin välja, et ma vist tahan …”
„Mida sa tahad?”
„Sind.”
VIII
KOLME KIRJUTUSMASINA KATKEMATU KLÕBIN OLI AINUKE HELI, MIDA sai toimetuse tööruumis viimase poole tunni vältel kuulda. Naerukil näoga jälgis Rita kolleegide askeldamist. Autoettevõtte tegemisi kajastav lugu oli juba pool tundi tagasi ära antud ja nüüd jälgis ta hajameelselt teiste tööd. Igav oli.
Ta võttis laualt lehe mustandipaberit ja hakkas sellest lennukit voltima. Asja valmis saanud, lasi ta selle kultuuritoimetaja Eve suunas lendu. Lennuk liugles pool teed kauni kaarega, kuid muutis äkki suunda ja maandus põllumajandusosakonna laual. Jahmunud pilguga vaatas Raul kord lennukit, kord kolleege, kes kõik olid oma tööga usinalt ametis, ega saanud millestki aru. Kogenud inimesena teadis Rita täpselt, mis tulemas: lähiminutitel murrab pingutatud oleku paine kellegi vastupanu ja siis läheb trall lahti. Aga kes? Kes alustab? Rita pööras pilgu kultuuritoimetuse laua suunas ja taipas hetkega, et seal asub vaikimisvande kõige nõrgem lüli – Eve oli juba pastaka lauale pannud ja seiras vidukil silmadega kaaslasi. Ta hoidis kätt suu ees ja kogu tema olekust oli näha, et ta meeleheitlikult võitleb pealetükkiva naeruga. Rita alustas lugemist: üks … kaks … kolm … neli … viis … Kuueni ta enam ei jõudnud. Summutatud naeruturtsatus kiskus kõikide pilgud Evele. Kirjutusmasinate klõbin vakatas kui lõigatult ja hetke pärast puhkes naerma ka sekretär Liia. Kohe lisandusid veel mõned hääled ja peagi kaikus kogu toimetuse ruum naiste üksmeelsest naerust.
Kõrvaluks paiskus valla ja nähtavale ilmus peatoimetaja kuri nägu number kaks. Kurje nägusid oli tal kokku kolm. Esimene neist polnud üldse kuri, rohkem nii naljaviluks tõsiseks tõmbunud. Number kaks oli kuri küll, kuid mitte piisavalt, et keegi seda tõsiselt võtaks, aga number kolme ei tahtnud keegi näha.
„No mis lõkerdate, põrgulised! Tunni pärast peab makett trükikojas olema, aga kolmveerand lehte veel tegemata.”
Uus ohjeldamatu naerutorm rullus läbi toimetustoa, sest kõlanud oli järjekordne endenism, mis pakkus lehetegijatele ikka ja jälle lõbu. Kõigile oli hästi teada, et Endenil on alati kolmveerand lehte tegemata, isegi siis, kui puudu vaid mõni pildiallkiri või tühine nupuke.
Peatoimetaja astus vastutava sekretäri laua juurde ja jälgis pingsa pilguga, kuidas Liia püüdliku täpsusega lõikab trükikojast toodud tekstitõmmise kääridega veerulaiusteks ribadeks ja kleebib need lehe maketile.
„Kurat, see tekst sõidab pildile korralikult sisse.” Rita üritas kahe veeru laiust fototõmmist sobitada nii ja teisiti, kuid see ei istunud kuidagi. „Kas jätan saba kleepimata?”
„Ei,” raputas peatoimetaja pead. „Teeme hoopis sellele Rita lohele natuke harakirit.” Ta libistas pilgu üle teksti, võttis rinnataskust pastaka ja tõmbas viierealisele lõigule teksti keskosas risti peale.
Kiiruga vaadati veel kord kõik küljed üle, sest peatoimetaja tahtis tehtud töö täpsuses isiklikult veenduda. Käimas oli lehe kujundamise kõige tähtsam etapp „lõika ja kleebi”. Ülimalt tähtis oli see tegevus eelkõige peatoimetaja jaoks, teistele aga pakkus Endeni ähmi täis olek ja lõputu sebimine nalja ning tihti uppus toimetusetuba õhtu eel ohjeldamatusse naeru. Sellest oli saanud omamoodi rituaal, mis tähistas järjekordse lehenumbri lõpetamist. Peatoimetaja kõndis närviliselt laudade vahel ja üritas võimalikult tõsine välja näha, kuid ikkagi saatsid tema liikumist üksikud naeruturtsatused. Enden raputas naerjate suunas
