kutti silmitsedes nii emalikul kui piigalikul lainel. Jammi!
See ühtaegu nii magus kui isane poiss vaatas Andrest imestunult. Rooväli oli mingi uue teenistuja palganud või? Avo kehitas õlgu ja tahtis uuest töömehest mööduda. Kui ta nüüd teadmatust teeskles, siis oli ta suurepärane näitleja küll. Sellise pidamine tegevdirektori kuival kohal oli sel juhul selge raiskamine.
Too tüüp ei paistnud varahommikusest kurbmängust vähimatki teadvat. Oli reibas ja rõõmus ja üldse kuidagi… elust räsimata. See vist on siinkohal õige väljend.
Andres pani noormehele järsult käe ette.
Keegi peab selle räsimisega otsast algust tegema.
Olgu siis see tema. Andres.
Profülaktilise elu õppetunni alustaja urises noore mehe peale: «No-no-noo! Sedasi pole viisakas. Äkki ütled tere!?»
Avo kehitas sama rõõmsa ükskõiksusega õlgu nagu selle faktigi peale, et Västrik tema kaatri otsa kaisse kinnitas. Ikka olen rõõmus. Ongi selline vend või?
Julge oli ta ka. Heatahtlikult julge.
«Igaühele küll mitte,» ütles noormees.
Andresel vajus suu ammuli.
Ta oli piisavalt jorm ja veenev, et selline blond kupiido oleks teda ju ometi vähemalt teretada ja respekteerida võinud.
Avo tahtis Andresest leebelt mööduda, kuid see jorm ja veenev ei lasknud.
Andres muigas kõveralt: «Aga kui ma ilusti palun?»
Mees tundis end õige pisut nooruki ahistajana ning võttis välja ametitõendi. Avo peatus selle tõsiasja peale, mis võõral mehel käes oli.
Mida võmmi? Tarnetega mingi tõsine kamm?
Avo küsis: «Sadamas juhtus midagi? Mõni laev kaaperdati? Laadung osutus salakaubaks?»
Andres manitses noore mehe soojast siirusest üsna kohmetuna: «Mina küsin enne. Nimi ja mis asjus sa siin oled?»
Avo muutus tõsiseks. Aga veel mitte ärevaks. Mis iganes seal sadamas ka nihu oli – tema rõõmsat meelt ja puhast hinge see jäägitult häirida ei saanud. Seal liigutati kõigest asju. Raha ja asju. Need ei lõpe maailmast niipeagi otsa.
«Tulin Liisile järele. Pidin ta keskpäevaks linna ärikohtumisele viima. Mu nimi on Avo Remberg.»
Remberg… Jajah, Rooväli oli selle selli issanda asemikuks maa peal palganud. Mispärast tegevdirektor isiklikult bossi naist sõidutas – nagu mõni veetakso?
Andres nõudis – meelega rämedalt, sest piinlikkusetunne, mis teda kutti teenimatu sahmimise pärast valdas, ei meeldinud talle: «Ja Liis on sulle kes? Õde, sõber, armuke, vanaema, tütar?»
Andres mõõtis Avot. Kui mehed oma vaistu usaldaksid, oleks siinkohal kõik selge olnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
