teeb vanusevahe tasa. Pealegi surnust halba ei räägita.»
Tõepoolest, kas nemad kui kaks professionaalset kõrvalseisjat teadsid midagi Jaagu hingesuurusest, huumorimeelest, elulisest haritusest? Võib-olla oli ta tõeline supermees, kes oleks tulistanud veel paarkümmend aastat täie laenguga, kui…
Kui oli nüüd ära juhtunud ning spetsialistid tegid oma tööd.
Partnerid kohmitsesid tujutult ümber laiba. Rita pildistas, ja äkki hakkas naisel halb, nii et Andres oli sunnitud teda toetama.
Säh sulle professionaalsust. Andres imestas: «Mis on? Pole ikka veel sellise vaatepildiga harjunud?»
Ega neid kogemusi tõepoolest siin Eestis ühelgi elualal kuigi laialt ei jagata – nii arstidel kui artistidel üha sama jama, vähe võimalusi harjutada. Politseinikega sama lugu. Õnneks või õnnetuseks pole nii lahedalt laibalugusid käes, et eluta inimkehade suhtes tuimaks muutuks.
Rita tõmbas end Andrese tuttavlikult võõrastest kätest lahti. Seda oli lihtne teha, sest Andrese mobiil helises oma reibast Wilhelm Telli. Andres vastas, kõndides veidi eemale. Rita jäi kurvalt luksudes pildistama.
Andres tervitas õõnsate sõnakõlksudega: «Tšau, kallis… ja nagu alati, õigel ajal.»
Katrin, kes oli uuemal ajal kõike muud kui kallis, küsis taiplikult: «Sul on mingi töö käsil?»
Andres arvas ekslikult: «Ei midagi erilist.»
Ta soovitas oma eksabikaasale, et see laseks oma tähtsal jutul tulla.
Midagi olulist Andrese kolleegist, kellega ta nüüd koos elas või…
«Kaja tuleb vähemalt paariks nädalaks sinu juurde.»
Kaja oli Andrese teismeline tütar. Gooti stiilis disainiga ja väga nipsakas. Nii ninakas, et Andres lausa kartis teda. Kusjuures Andres oli oma tütrest napilt 25 aastat vanem. Mitte 35, nagu see mehekere siin oma noorest… lesest.
Uudis oli ehmatav.
Nagu öeldud – Andres kartis oma tütre väliselt ülimalt enesekindlat nipsakust. Jahedat masknägu ja seletamatut üleolekut, millega ta isalt kõiki kohustuslikke hüvesid vastu võttis.
Appi!
Andres peaaegu karjatas: «Nalja teed? Kuhu mina ta siin pagenduses panen?»
Tõsised tööinimesed vaatasid üllatunult Västriku poole, kes mingi talumatu pakkumise peale kisa tõstis. Keegi pakub talle ametkorterisse boamadu või dogikoera?
Andres keeras volüümi maha: «Mitte et mul midagi selle vastu oleks, aga ma pole jõudnud ennastki sisse seada… teist voodit mul ka pole!»
Kui sul pole oma enesegi asjad paigas ning sulle keeratakse kaela midagi, mis tegelikult ju sinu juurde kuulub ka, siis sa võid mõnel juhul hakata päris inetult vastu põtkima. Sa ei taha näidata, kui pidetu sa ise oled. Sa ei jaksa võtta mitte udusulgegi enam lisakoormaks. Sa tunned ennast pahasti, et see mittetahtmine-jaksamine sul oma enese lapse suhtes kallal on, ja seda vähem sa hetkel teda oma elu pealt vaatama ja keerulisemaks muutma tahad.
Ja ärge tulge ütlema, et te ise pole mitte kordagi elus tahtnud oma last lattu tagasi saata.
«Ostad!» suutis eks-Katrin ka nüüd veel Andrese majandamise juga juhtida. «Välivoodi, mille sa enda jaoks võid osta, maksab alla tonni. Lubad endale mõned hot shot’id vähem ja juba saadki endale terve välivoodi osta.»
Andres vahtis Jaagu surnud näkku. Kumb neist praegu ikkagi õnnelikum on, ah?
«Kui asi poleks nii tähtis, ma poleks ilmaski sinult midagi palunud,» uuristas Kats Tallinnast edasi. Me oleme Tallinnast ja paneme su maksma. «Sinu tütrel on suitsiidimõtted, et sa teaksid. Me oleme Marekiga juba kaks nädalat ta järel passinud. Nüüd on sinu kord.»
Juba jälle tuule suund nord.
Juba jälle sel juhul laps Andrese oma, kui ta pahasti käitub ja ennast natukene ära tahab tappa.
Milline laps ei tahaks end ära tappa, kui talle ilma tema arvamust küsimata ühel koledal päeval kasuisaks mingi maaaarek majja tuuakse ja oma ilus, tark, tubli isa kuhugi kuurorti surnud miljonäridega tõtt vahtima käratatakse…
Andres urises: «Mis jama sa ajad? Mis suitsiidimõtted?!»
Katrin ütles midagi nii ootamatut, mis näitas Västriku-isa tegelikku paratamatut kaugenemist tütar-Västrikust. Pidi Andres nüüd end süüdi tundma, et ta ei saanud oma tütre südamesõber olla? Kas ta oleks seda saanud, kui oleks temaga edasi koos elanud? Ei. Tütar polnud talle kunagi midagi rääkinud. Numbreid vaid. Kui palju just sel päeval taskuraha või piletite või ekskursioonide peale pappi tuleb rullida.
Ei teadnud Andres midagi oma ainsama lapse sõpradest ega muredest ega sedagi, kuidas kurask üldse seda stiili nimetati, mida tüdruk oma mustade huulte-küünte ja valge puudriga esindas.
«Armus mingisse fotograafi – see on ligi kolmekümnene mees. Sa tead ju, kui äärmuslik ta on, täiesti sinusse,» kõlas Katrini hääles halvasti varjatud halvakspanu. «Keegi ei suuda talle selgeks teha, et see kaameraga mees on mölakas.»
Andreses tõstis pead kaks saatanat.
Esiteks raev mingi võõra mehe vastu, kes tema tütrele liiga tegi.
Teiseks trots sellepärast, et teda süüdistati ilmselgelt selles, et kõik nõrkused ja pahed, mis Kajas peituvad, on pärit isalt.
Miks peavad inimesed alati nii mannetud ja madalad olema, et panevad lapsele süüks isegi tema näos leiduvad sarnased jooned selle vanemaga, kellest lahku mindi. Keda enam ei armastata. Lapse sarnasust maha jäetud mehega kah enam ei armastata. Järelikult ei armastata seda osa lapsestki.
See seosteahel, mis Andrese vilkast mõttemasinast kiiresti ja teravalt läbi vihises, tekitas võimetut viha. Katrin oli tüüpiline last omav ema-võimur. Last omades on nii lihtne talle pähe tõmmata sünnisüü talumatu koorem: vale isa, valed näojooned, vale-vale-vale. Praaaaaaak!
Mõni ime siis, et õhku astunud ja eksistentsiaalsesse tõmbetuulde jäänud tüdruk viskub mingile neetud kolmekümnesele kepivennale kaela, ossaraisk…
«Ja miks ma alles nüüd sellest kuulen? Ma oleks ta ette võtnud ja…» haugatas Andres.
Oleks ette võtnud Kaja ja tema ema, ema uuevaliku-maaareki oleks veel eriti ette võtnud. Ja siis kõige lõpuks, magustoiduks, ekstra ja eriti tolle fotograafi.
Katrin targutas jahedalt: «Sina oma rusikatega oleksid temast Kaja silmis ainult märtri teinud.»
Andres mõtles: «Muidugi-muidugi, mina olen ju see igavene elevant portselanipoes», ent ütles läbi hammaste: «Mis teha, kui ma retoorikas eriti tugev pole… Millal ta kohale jõuab?»
«Täna kell neli oled bussil vastas. Ja vaata, et sa alt ei vea, nagu alati.»
Andres polnud kunagi kedagi meelega alt vedanud. Mõnikord lihtsalt sattusid asjad ülestikku ning ta pidi nad paratamatult tähtsuse ja pakilisuse järjekorda panema. Selge, et igal asjal endal oli oma tähtsusest ja pakilisusest eriarvamus. Ent mees oli tõesti püüdnud.
Töö ja kodu. Naine ja tütar. Sõbrad ja napsid.
Ta
