selle välja räusata jõudis, selgitas Katrin: «Talle on vaja lihtsalt teist ümbrust – ja kena oleks, kui sina kah vahel oma tütrega tegeleksid…»
Neis kahes lauses oli kaks riivavat-haavavat inetust. Esiteks: tüdrukule on vaja ümbruse vahetust – isa kui niisugune pole üldse oluline. Teiseks: isa kui niisugune pole ju kunagi õieti tütrega tegelnudki.
Mida ta tegemata oli jätnud? Mida oleks ta pidanud tegema, et Andrese vanavanemate korteris Kalamajas nüüd Marek ideaalset meest ei kehastaks? Mida oleks pidanud tütrele pakkuma, et ta rongaisana nüüd oma usaldusväärituid tiibu Kajale vastu sirutades end tõestama ei peaks? Isa ei saa olla teismelise neiu südamesõbranna, raisk.
Andres lõpetas kõne.
Mis kuradi headaegat siin veel.
Andres tegi kerglaselt ja muretult: «Olalaa… ja sessibooo…»
Rita astus talle lähemale.
«Ce’st si bon?» muigas partner. «Kas midagi juhtus, et sul kõik järsku nii hea on?»
Andres ohkas: «Kõigest väike maavärin – mu tütar tuleb mulle täna külla.»
Mehel olid käed rippu vajunud. Naine tegi kolme asja korraga, nagu naised ikka.
Rita heitis Andresele silmanurgapilgu ning otsustas esialgu seda teemat rohkem mitte torkida. Teiseks mõtles ta oma süngeid mõtteid – kuidas sa nii magusatest asjadest nagu kannatused ikka loobud. Kolmandaks askeldas Rita kui professionaal paadi parda kallal, võttes sealt puuteproove. Kui mees on pahviks löödud ja teovõimetu, kütib naine mammuti. Sest naine on polüfunktsionaalne ja multiprotsessoriline. Ja kõik teised võõrsõnad on üks tõeline naine ka. Põhiliselt f-ga. Feminism. Fatamorgaana. Fiasko. F.ck.
Rita pomises Andresele pilkugi pühendamata: «Siin on tugevad kriimustused, nagu oleks paat millegagi kokku põrganud.»
Andres täpsustas vähimagi huvita: «Teine paat?»
Miks peavad paadid kusagil mõne teise paadiga kokku põrkama – mis kahandab paraku kena neutraalset õnnetusjuhtumi tõenäosust –, kui Västrikul on omal parasjagu nii mõnedki pisiasjad kokku põrganud?
Andres ja Rita peatasid oma auto paar meetrit eemal Roovälja villa ees. Andres andis pärast ringi vahtimist – mida siin peale limode-jeepide ikka vahtida oli – uksekella. Kell kajas majas ja tegi suure lageda hoone häält. Sellistel suurtel häärberitel ongi eripära koosneda tohututest kasututest ruumidest. Tühi hiidhall. Üüratud elutoad. Kõrged laed, mis imavad kogu soojuse põrandalt kuhugi taeva alla.
Andres sai seda lagedate liigmahukate ruumide kaja päris tükk aega kuulata. Lõpuks ilmus uksele unine hommikumantlis Liis. Vaatas Andrest ja Ritat imestunult.
Ilma igasuguse meigita nägi ta välja päris plikakene.
Võib-olla oli Rital tõesti õigus, kui ta nende abikaasade 35aastase vanusevahe peale tuld purskas, mõtles Andres. Väikesed ahned tüdrukud võivad oma isude täitmisel igasuguste loomuvastasustega nõus olla. Ent kus on vanade onude aumeel sel ajal?
«Kriminaalpolitseist,» ütles mees neiu sõõrikujulistesse jahmunud silmadesse. «Tahaksime teiega veidi… juttu ajada.»
Silmad läksid veel sõõrjamaks.
Liis ei näinud sugugi sedamoodi välja, et ta tahaks mingite võõraste inimestega juttu ajada. Neiul oli ebatavaliselt jõuline lõug, kena ümmargune nukulaup ja lapselikult siidine nina. Rohekashallid silmad näisid puhtad ja läbipaistvad nagu mööda ojapõhja merre voolav allikas.
Haigutust alla neelav Liis nentis sõrmega silmanurki pühkides: «Meie maja ei ole müügis. Naabrid müüvad oma villat. See vasakpoolne seal mändide taga…»
Küüs oli ehtne, mitte geelist ega akrüülist. Kenasti maniküüritud ja maitsekalt lakitud. Ei mingeid krelle toone ega lilli küüniste peal. Malbe roosa ovaal, mis nokitses igaks juhuks pikkade ripsmete vahel, et võõrastele mitte piinlikult unerähmaste silmadega vastu vaadata.
Andres tundis selle tütarlapseliku ujeda nokitsemise pärast end ebamugavalt.
Ta oli võõra neiu territooriumi piirile tunginud. Ta oli siia kurja kuulutama tulnud. Ja pidi nüüd ütlema, et tema ei ole kinnisvarast huvitatud.
Millest siis?
Mida teeb mingi puhkamata ja mängimata välimusega mees sulnil suvehommikul Valgerannas, kui ta endale siia maja ei taha osta?
«Kas on midagi juhtunud? Jaagu pärast olete, jah?»
Millest see piiga siis nüüd seda järeldas?
Andres küsis üllatunult: «Kus te teate?»
Tõsi küll, tüdruku küsimus võis olla sama hästi hoopis selle mõttega, et külalised on tulnud ilmselt Jaagu jutule, mehe juurde. Mõned sponsorluseküsijad kindlasti. Päris kunstiinimeste moodi need siin välja ei näinud. Aga eks ka neid kunstiinimesi, kes siin ukse taga kraapimas olid käinud, oli väga mitmesuguseid. Boheemlas-kaltsakaid ja kombekalt triigitud ja tärgeldatud poeete.
Jaak oli iga sellise kuldsuu või kaunishinge viisakalt vastu võtnud, reeglina välisterrassil, mitte päris toas – ja suuremal osal juhtudest «mõtlemisaega» võtnud. Oma kodust, kuhu need ettevõtlikud taidurid jumala kutsumata sisse trügisid, oli targem nad meeldivate emotsioonide ja lootusrikaste naeratustega eemale saada. Äraütlemiseks oli Jaagul sekretär, kes ka praegu büroos palgal istus ning bossile rantjee-elu võimaldas.
Kui Liis Jaagult küsis, mille järgi too valib, kelle loomingut ja ideid toetab, selgitas Jaak, et see on puhtalt sisetunde ja maitse asi.
«Mina kui kapitalist kaalutlen üldjoontes nii, et kui inimene ei tee sellist asja, mille eest rahvas talle maksaks, siis pole seda asja rahvale vaja. Ja miks mina, Raha-Rooväli peaksin maksma asja eest, mille eest rahvas ei taha maksta?
Samas tean ma väga hästi, et teatud pehmete väärtuste tootmine on nii kulukas, et kui rahvas seda produkti ka ostab, siis kogu memme vaeva ta ikka kinni ei maksa. Et andekas inimene saaks oma missiooni vaatamata sellele täita, peab Rikas-Jaak kunstnikule molberti ja pintsli ostma. Valminud töö ostab mõnikord ka.
Mõne loovuri loome meeldib mulle endale.
Mõnel puhul ma tean, et kunstnikul on kodus kari heade geenidega lapsi, uued kvaliteet-eestlased.
Mõnikord on muusik, kes Lõuna-Euroopasse festivalile sõitmiseks lennukipiletit ei jõua osta, mu koolivend. Pärnu värk, noh. Ostan pileti. Ostan liivakastikaaslasele smoge kah selga. Ega kella sellest kusagil. Ei palu oma aidatud sportlasel püksipersele tikkida «Onu Jaak ostis».
Enamikku minu toetamisi ei teatagi üldse.
Natuke peab ikka kellama ka, siis ei pea tädimaalid mind isekaks vereimejaks.
Sellest ei piisa, et sina, mu roosavarbune-nösunina, saad kõik, mida sa tahad, ja kõik, mida sa isegi tahta ei taipa – selle eest üldsus mulle ei plaksuta.
Üldsus tahab mitu korda aastas Pärnu teatri kavalehelt minu või mu firmade nimesid lugeda: toetas, maksis, ostis – siis lubatakse mul olemas olla.»
Liis vastas: «Te tahate mõne etenduse jaoks sponssi küsida, jah? Ei? Teil on siis see bänd, kes Jaagule kirjutas ja demo saatis? Või olite teie need, kes tahtsid
