Otsekui oleks ta näinud vahetult enne kehast vabanemist midagi ilusat ja õnnelikuks tegevat.
Kohustuslik õnn oli lõppenud. Rantjeeks jäädes oli Jaak võtnud endale kohustuse iga päev täiel rinnal elada ja hõisata. See oli palju keerulisem, kui oskavad ette kirjutada need, kes seda ei saa. Kohustusliku õnne kuldne puur. Oo õudust, kui unelmad täituvad… Jaak oli sellest lõksust pääsenud enne, kui kole oli olla, sest et ilus oli möödas.
Paadisadamast oli järsult sündmuspaik saanud. Ei olnud ta enam kadestamisväärne eravaldus, vaid politseilindiga ümber piiratud tragöödia toimumise koht. Mitte lapselik mängumaa, kus endale tugevama õigusega kalahaisu juurde teha ja kapriisi ajel paadimootoris naftat põletada, vaid hirmutav sektor, kuhu keegi tulla ei võinud. Idüllilisel kaldaribal askeldasid nüüd korraga kriminalistid ja politseinikud.
Rita ja Andres seisid paadi juures. Andres oleks tahtnud minna kalale. Kui juba nii kaunil hommikul sellises kohas oldi. Paat oli. Õng oli. Aga kala ikkagi püüda ei saanud. Mis elu see on?
Rita oleks tahtnud olla taas väike tüdruk, kes äärmisel juhul avastab paadis lõhkise kuklaga onu – kui just kuidagi teisiti üks lapsepõlv kulgeda ei saa. Ta ei tahtnud olla nii suur tüdruk, et kogu maailma vastutus on tema õrnadel õlgadel. Nii avalik kui salajane vastutus. Iseäranis selle salajase vastutuse pärast soovis Rita praegu olla kusagil mujal, väga omaette – mitte siin kirkal suvehommikusel täiuslikul rannal. Üks mees oli, näe, kõigist neist jamadest pääsenud, mis maise matkaga paratamatult kaasnevad. Kuldne puur ja hinnalised lõunad. Paat, õng ja kalad, mis päästavad ära kohustuslikust õnnest. Sest nad on see miski vähene, mida edumehel veel ei ole.
Rita kohmas väsinult, ent kohusetundlikult: «Arsti sõnul on see ilmselt õnnetusjuhtum. Kukkus kuklaga vastu pinki. Silmapilkne surm. Aga…»
Rita professionaalikäed korjasid kilekotikestesse paadipõhjas lipendanud tuhmpunase murtud karmiini karva riidejupikese. Alati mingid ülearused riideräbalad ja killud, pinnud ja niidid. Need tuleb ekspertiisi saata. See ei lase asja enne alustamist lõpetatuks kuulutada. Ja seega ei saa Rita segamatult oma muredes kümmelda. Inimesed õppigu enda järelt koristama – saaks selle juhtumi siin õnnetuseks lugeda ning oma enese muredesse ja probleemidesse mattuda. Mõnuga. Nagu inimesed ikka pisut perverssel kombel kannatusi naudivad. Valu ja kannatuse kogemus tahab iga päev täitmist ja teenimist. Muidu kaob äkki ära – hakka veel õnnelikuks. Aga permanentne õnneseisund on teatavasti nagu vangla. Paigalmarss. Hapnemine.
Andres vahtis isukalt paati ja vetevälja ja kättesaamatut kalapüüdmisvõimalust – ääh! – ja kergitas kurvalt kulmu: «Aga?»
Rita kas: «Ei ole võimatu, et teda on löödud.»
Ja ta sulges karmiini karva kangaräbala kilekotikesse. Krõpsti.
Andres ei olnud mõrvaversiooni kuuldes entusiastlikum kui Rita.
«Miks sa seda arvad?»
Rita lõi käega, äkki polegi vaja arvata.
«Kukkumine kõlab ikkagi loogiliselt. Paadipõhi on ju nii märg ja libe.»
Just. Ja Andres ei tahagi tegelikult niisuguse tapja-paadiga merele popsutada.
Rita ja Andres kummardusid laibale lähemale.
Rita põrkas vastumeelselt sirgu: «Ma tean teda. Jaak Rooväli. Hästi tuntud kuju Pärnus. Pururikas. Tegeles parimal ajal ehituse ja kinnisvaraga. Nüüd on rantjee. Piirdub oma osalusega sadamas… Jättis naise, kellega tal on täiskasvanud lapsed, maha. Abiellus oma sekspommist sekretäriga…»
Naine oli endale märkamatult peaaegu karjuma hakanud. Vehkis kätega, loopis juukseid ja tõstis häält.
Andres sattus sellise ägeduse peale segadusse ning ütles otse: «Mulle ei meeldi su toon.»
Nii hullusti siin nüüd ilusa päeva surnuks kukkumise pärast ka põrkama ei pea.
Rita käratas: «Mis mu toonil viga on?»
Eks ta ise ikka natukene teadis ka, mis toonil viga on. Õigemini mis tal endal viga on. See Jaak siin oli Gunnariga pealiskaudselt sõbrustanud. Nii, nagu ühe väikelinna tegijamehed paratamatult eksistentsiaalset trips-traps-trulli mängivad. Ritagi oli mõnel kohustuslikul vastuvõtul Gunni käevangus kõlkunud, kui ristpistes seotud koorekiht üsna tüütut small talk’i veeretas.
Jaak oli Gunnarist rikkam, aga vanem.
Gunnar oli samas vormist rohkem väljas kui Jaak, ja ometi suhteliselt elusam. Just nimelt suhteliselt. Sitke, sportlik ja seksikas Jaak oli sale ja lihastes. Gunnari oli rahast tulenev enesekindlus ära vaalastanud. Mõned mehed omandavad teatud asjaoludel eriliselt tünja vaalakere. Kes lodevusest ja isekusest. Kes hirmust ja rumalusest. Jaaguga polnud seda juhtunud.
See fakt ajas Rita veel vihasemaks, kui ta niigi oli.
Jaak oli kenam kui Gunnar. Surnuna kah.
Gunnar aga oli kõigest suhteliselt elus. Kusagil. Tiksus.
Vaaljas ja ülbe, ja aina kaugemal ära. Ehkki samas linnas.
Kui Rita oleks ikka tõesti tahtnud, ju ta oleks kontsertideks ja vastuvõttudeks aega leidnud. Nii ülekere ment ta nüüd ka ei olnud, et valsi tantsimise ja vallatuste tegemise totaalselt ära oleks unustanud. Aga ta ei leidnud. Seda Gunni-aega. Ja nüüd oli Gunnar tema elust kuidagi välja surnud. Oli oma vaalja korpusega minema veerenud. Ilma et midagi oleks nii väga juhtunud.
Mitte midagi ei olnud juhtunud.
Selle Jaaguga, kelle sitke ja kena küps lihastekogu siin nüüd sirakil oli, polnud Rita tegelikult kah midagi rääkinud. Sulin-mulin. Sõnad-naeratused. Null infi ja pool protsenti emotsiooni. Kusjuures see säga oleks ilmselt täiesti kihvt vestluspartner olnud.
Rita oli vist jälle valesti valinud. Järjekordne valik seisis tal nüüd kohe ees.
Surnud Jaaguski Gunnarist parema mehe nägemine seda asja just kergemaks ei teinud. Teoreetiliselt oli veel täiesti mõeldav taastada lähedus tolle kinnisvara-morsaga ning hakata kena kodanlasena pärnulikku kaupmeheelu elama. Nagu kõik. Nagu kombeks. Rita oleks pidanud ennast lihtsalt kokku võtma ja Gunnarile sammukese vastu astuma. Küllap Gunn oleks õnnelikult tagasi näoga tema poole pöördunud.
Rita oli just selline mudel, nagu Gunnar vajas.
Kas ja milleks Rita aga teda vajas? Neiu vahtis surnud Jaaku ja mõistis: mitte millekski.
Ei.
Aga see mõistmine ei teinud teda antud asjade seisu juures õnnelikuks. Ajas veel rohkem segadusse.
Andres imestas Rita süveneva ägeduse üle: «Sa nagu mõistad mehe kohe hukka.»
Jumal mõistis selle vana vobla hukka, mõtles Rita vihaselt. Ta kätsatas tuliselt nagu põlema lahvatanud hispaanlanna: «Mulle ei pea meeldima, et rikas vanameheraibe noore sekretäriga abiellub.»
Raibe? See ta siin nüüd sõna-sõnalt võttes oli tõesti. Näe, kuidas asjad ja sõnad pööravad…
Andres pakkus ettevaatlikult, ent samas siiski isase otsustavusega, mis püüdis seda temperamendipaugatust Valgeranna-liiva maandada: «Äkki ta meeldis oma sekretärile?»
Rita vastas nii standardselt, et ajas selle trafaretiga ise ennast veel vihasemaks: «Neil oli 35aastane vanusevahe!»
