sõnu tarvis, et teine-teisest aru saada ning mõnel säärasel hetkel unustasin ma salajase vimma C.D. vastu. Pikapeale saime temaga päris hästi läbi.
Äkitselt rebis Onni harmoonilise vaikuse katki autopidurite krigin värava taga. Ma tõstsin pilgu poistele, kes istusid akna all ja juba jälgisid õues toimuvat.
„Kes see selline on?” imestas Danger endamisi.
Ja Che pomises endale habemesse:
„Täiesti võõras masin…”
„Jestas, see on ju Lance!” hüüatas Slipp äkki ärevalt.
Kuuldes Lance´i nime, kargasin ma voodis istukile ja küünitasin, et ka ise midagi näha.
Jason oli just autost väljunud. Lõi ukse kinni ja tormas pooljoostes Onni suunas. Keegi ei avaldanud oma mõtteid. Kõik tardusid ootuses, et midagi erakordset on juhtunud. Sest polnud see hea märk, kui Lance Jason heidab kõrvale kõik ettevaatusabinõud ning põrutab Onni mingi võhivõõra, võib-olla isegi ärandatud autoga.
Uks paiskus hooga lahti. Lance astus sisse. Näost lubivalge, hingeldades surus ta selja ukse kõrval vastu seina. Tema suust paiskus välja kergendusohe.
„Hüdra, Slipp… Jumal tänatud, teie vähemalt siin. Kas kõik on kombes?” Lance´i hääl kähises ja oli katkemise äärel.
„Mis viga on? Juhtus midagi või?” Slipp tõusis aeglaselt lauast, pööramata sõbra näolt ärevil pilku.
Lance surus käed rusikasse, nii et sõrmenukid valgeks tõmbusid.
„Kus Kylie on?.. ja teised?” küsis ta.
See tema hääletoon ajas juba mullegi judinad peale.Vastasin kähku:
„Kera läks Horroriga koos Funkie juurde. Mis lahti on?”
Laual seisid Guevarale kuuluvad paar õllepudelit, mida äsja teisedki olid lahkesti trimpanud. Kangetel jalgadel astus Lance läbi toa otse laua juurde ning haaras luba küsimata ühe neist.
„Andke mulle juua, ma lähen vist peast segi… Neetud, neetud sead!..” Korrutas ta endamisi. Ta toetus ühe käega lauaplaadile ning jõi korraga ligi poole vastavatud pudelist.
„Oled sa täis või?” imestas Danger. „Kust kurat sa selle auto välja koukisid?”
„Auto või? Auto… see on koerapask! See on tühiasi, mees! Ma sõidan selle veel täna niikuinii sodiks! Asi pole autos, Bill!” karjatas L.J. äkki hüsteerilise vihaga, taganes siis voodi juurde, kukkus sellele istuma ja vahtinud hetke kolmikut hullumeelse pilguga, peitis näo järsult kätesse. „Issand, ole sa neetud! Ma vihkan sind, ma vihkan…” Ta oigas, surus käed jõuga meelekohtadele ning pigistas silmadki kinni, nagu oleks ta pea kohe-kohe mõtetest plahvatamas. Järgnev tuli ta huultelt sosinal, pomisedes, nagu räägiks ta iseendaga: „Oh, kurat, kurat küll! Ma ju tegin kõik ära, ma tegin… Miks ometi? Mille eest?” Ja siis ajas ta midagi seosetut, mis kostis mu kõrvu väheste katketena sest hullust jampsimisest.
Poisid jälgisid teda ammulisui, oskamata midagi kosta. C.D. tõmbus hirmuga voodi nurka ja näris sõrmenukke, suured silmad õudusest lausa pungis.
See oli ilmselge, et juhtunud oli midagi väga koledat, sest Lance oli lõplikult endast väljas. Ta ei suutnud enam kontrollida oma sõnu ega emotsioone. Iial varem polnud ta tulnud Onni oma muredega koos.
Ma võtsin julguse kokku, et emmata teda õlgadest. Ta võpatas mu puudutuse peale, jäi seepeale äkitselt vakka. Ainult värises nüüd üleni, nuuksudes ja hingeldades tohutust närvipingest ja väljapääsmatust raevust. Hullunud silmad pildusid tuld. Ühtäkki naaldus jõuetuna mu üla vastu, nagu otsides minult tegelikult hoopis kaitset.
„Räägi ometi, mis juhtus?” sosistasin ma talle kõrva. „Lance, sa ei võida praegu vaikimisega midagi. Olukord on liiga hull, eks ole? Enam pole tähtsust, kas me teame sellest või mitte. Sa ei pea olema üksi. Me kõik oleme sinuga.”
Ta lasi käed lõdvalt põlvede vahele rippu ja tõstis pea, et vaadata mulle sügavale silma. Siis langetas jälle pilgu, kuid rahunes siiski veidi. Võttis mu käe oma pihku. Silmis helkisid pisarad, kui ta pigistas tugevasti mu kätt. Ma ei öelnud, et mul on valus, sest see lubas tal veidi lõdvestuda ja uuesti mõtlema hakata.
„Ma ei või, Lorie,” ütles ta vaikselt ainult mulle. „Ma ei tohi. Ära sinagi räägi, ma väga palun sind. Ainult, et… teda ei ole enam, Lorie… ta tapeti, saad aru? Kujutad seda ette? Teda piinati… vana meest… Miks ometi teda, aga mitte mind? Ma oleksin palju rohkem rääkinud… Ma olen nüüd täiesti plindris, Hüdra. Kõik on läbi…”
Mul jäi hing kinni.
„Ega… ega sa ometi Thompsonist?..” suutsin vaevu öelda.
Siis ta plahvatas äkki, haaras mul kramplikult teisestki käest ning karjus paanikas mulle näkku:
„Sa tead, et ma ei teinud seda meelega! Ma poleks eales seda meelega teinud, sest ma kardan teie pärast! Ma tegin vea, Lorie, saad aru? Üheainsa vea ja vaata, mis nüüd sai! Anna sina mulle andeks, Hüdra, ma olen äraneetud, ma hävitan kõik, mis on ilus!”
„Ära ometi süüdista ennast,” palusin härdalt.
„Sel polegi tähtsust,” oigas Lance. ” Pole enam tähtsust, sest nüüd on juba hilja. Ma isegi ei puutunud teda, ei kutsunud kiirabi, sest ta oli täiesti surnud. Ma ei sulgenud tema silmi… Ei, neetud, ma põgenesin, sest varsti on seal musttuhat võmmi. Ära vaata mind nii! Kuidas sa ei saa aru, et ta on esimene?!”
Nende sõnade peale läksid ka poisid lõpuks närvi. Jake Cramer käratas vahele:
„Räägi ometi selgemalt, mida sa korda saatsid? Kes on tapetud? Mida põrgut sa jahud, mees?”
Lance vabastas mu käed ning kargas ootamatult jalule. Äkki oli ta olekus raev. Niisugune tappev, kõike hävitav, söövitav, meeletu, mida ma iial kellegi silmis pole näinud. Enam polnud ei hirmu, meeleheidet ega enesehaletsust. See kõik oli korrapealt läinud. Tigedalt ründas ta Guevarat, nagu karistuseks selle eest, et Che julges üleüldse tema sõnades kahelda. Selline Lance oli üllatuseks vist igaühele meist, mitte ainult mulle, kes ma vapustusest kõssatagi ei suutnud.
„Üks vana mees lasti maha, kas taipad? Mina tegin vea! Nad poleks teda puutunud, kui ma poleks seda teinud! Seega mina olen tema surmas ka süüdi! Kas on veel midagi, mida sa ei mõista, Che? Ta arvab nüüd, et sai kõik teada ja asi on kombes, eks ole, et olen nüüd kogu täiega lõksus! Aga ei!” Lance´i ootamatu enesekindlus oli enam kui hämmastav ja… ka hirmutav. Siis pahvatas ta aerma. Kibedalt, kurjalt, olles otsast-otsani täis kättemaksuiha. Silmis lõid leekima sädemed. Nii muutus ta saatanaks endaks. „Raisk! Ta arvab, et see käib nii lihtsalt – kuul pähe ja korras! Kuul pähe ja…” Äkilise vihasööstu ajel haaras laualt sellesama pudeli, keeras ringi ning lasi pudeli hoogsalt lendu. See vihises napilt minust mööda ja purunes pauguga vastu uksepiita. Õlu voolas mööda seina ja ust, klaasikillud paiskusid laiali, et kaunistada ukseesist.
Silmapilk täis vaikust. Veel kaheldavat, kõhklevat, ent koondamas mõtteid ainsale otsusele, eesmärgile, kättemaksule. Ma tundsin Lance Jasonit liiga hästi, et naiivselt loota tema allavandumisele. Ei, tema ei loobu. Ta seisis keset tuba, käed kindlalt rusikas ja irvitas seda saatanlikku naeru.Vaatas seda, mis pudelist järgi oli jäänud. Tema peas keerlevad mõtted olid lausa silmaga nähtavad.
„Rahune
