Mu süda rääkis iseenda eest. Ma ei lootnud ammu teda enam sellisena oodata. Need kaunid ajad olid ju läbi. Niisugusena tuli ta kunagi Michaeli korterisse, olles hull minu järele. Tuli ja võttis kui omandit, ometi õrn ja hooliv oli mu südame peremees.Veidi hirmul, õnnetu ja ettevaatlik, sest see, mida ta võttis, kuulus tegelikult teisele… Ma arvasin, et nüüd, kus ta hoolib vaid Kerast, on minu õnneaeg lõplikult läbi. Kuid ta tajus mu kutset, laskus põlvili nari servale ning tõstis tekid mu eest kõrvale. Jäine õhk pani mind uue hooga värisema, kuid pooleldi tuli see ka erutusest, mida tekitas tema lähenemine. Soojus imbus minusse juba enne, kui ta mind puudutada jõudis. Käsi külge panemata sirutus ta mu poole ning puudutas õrnalt keeleotsaga mu kaela. Mu keha tõmbus õrnuseootusest pingule, sulgesin õndsalt ohates silmad.
„Lance…
Ta libistas vaevu puudutades huultega üle mu kaela, otsivalt, nagu pimesi, suudles mu silmi ja nägu. Lõpuks tabas mu huuled ja kannatamatult oiates tungis peale nagu näljane, suudles mind meeletuna, värisedes erutusest ning surudes mind jõuliselt vastu seina ja ma teadsin, et sest kitsikusest pole enam pääsu. Lasin tal mõnda aega tegutseda üksi, ent sõnakuulmatud käed hiilisid peagi tema rinnale, et avada jope lukk ning tunnetada särgi all tema kleenukest, ent seejuures väga sitket keha. Et tunda selle iga pisematki iseärasust, tema lihaseid, tema hingamist ning erutusest värisevat nahka – nii siledat ja pehmet, et tahaks hoida teda vaid endale, hellitada ja armastada ja mitte iialgi lahti lasta. Lõpuks sai tema kannatus lõplikult otsa, haaras mul ümbert kinni, rebis seinast lahti ning surus tugevasti enese vastu. Mu mõistus jättis mu maha, aina suudeldes tema huuli, põimisin end tema hapra keha ümber, et saada enamat, saada teda endale veel lähemale, oma ihu ja hinge sisse, nagu mees ja naine üldse ealeski saavad olla.Õrnalt lükkas Lance mind asemele pikali, kattes külma eest omaenese kehaga. Külm ununes peagi sootuks, nagu poleks seda eales olnudki. Ma olin nüüd tema vang. Vabatahtlik ja õnnelik vang noore Jasoni kätest punutud puuris. Ainsaks sooviks oli jäädagi nüüd igaveseks sellesse puuri, kuhu ükski maine mure ei mahu. Lihtsalt olla armastuse võre sees, silme ees vaid Lance´i näojooned, lukuks tema huuled…
Me lahkusime varemetest koos. Läksime vaikides piki raudteed tagasi linna.Õnnelik hetk oli minu jaoks läbi. Ta hoidis mu kätt ning vaikis. Tema silmis oli kurbus. Justkui ori, kes teel sunnitööle, – väsinud tugevate survest ja käskudest, väsinud enese pidevast alandamisest. Tüdinud elust, millel puudub tulevik. Mõttetult riskides eluga, müües seda päevast-päeva teistele, endale midagi jätmata.
Ma tunnetasin füüsiliselt tema masendust, vaeva ja hirmu. Me olime üks, vähemalt nii kauaks veel, kuni hoiame teineteisel käest, kuni kõnnime koos varahommikusel, tühjal raudteel. Julgustame sõnatult teine-teist astuma hirmu trotsides saatusele vastu. Sest et vastu hakata ju ei tohi, see tähendaks surma. Me tahtsime pikendada veel veidi oma elupäevi ja hoida hukatusest ka oma sõpru, seepärast oli tarvis veel oodata. Kasvõi lõputult. Ehk tuleb kord aeg, mil kõik need õudused laabuvad iseenesest. Ehk saab temagi kord elada rahus, juhtida oma laeva sinna, kuhu tahab ise, sõltumata sundijatest.
Ta jättis mu maha poolel teel rongijaamast Onni. Ütles, et küll kõik läheb hästi. Ärgu ma muretsegu ja hoidku teiste ees suu kinni. Ma lubasin seda.
Tagasi vaatamata läks ta ära. Päike oli äsja tõusnud ning kell oli saamas kuus.
3
Guevara tuli parasjagu siis, kui ma nautisin varase õhtupooliku magusat und. Miskipärast tundus ta olevat väga heas tujus ning küsis esimese asjana minu käest: Kus Danger on?
Mina seda ei teadnud ja teada ei tahtnud. Ütlesingi nii, nagu on. Seepeale vajus Cramer voodi servale istuma, näidates oma olekuga, et tegelikult pole tal Billyst sooja ega külma. Nägu naeru täis, hakkas Che mind jultunult mõnitama. Alustas kommentaaridega mu alatise magamise kohta, ennustas mulle paksu tulevikku ja kõhna meest.Ütles, et minust saab niiviisi must lesk, kes kõik oma mehed palja massiga ära lämmatab. Vaidlesin vastu, et ma ei lähe iialgi paksuks, rääkigu seda parem Kerale! Mul pole liigset grammigi rasva… Ta tahtis seda näha ja ma näitasingi.
Äge sõnasõda muutus seepeale käsikähmluseks, sest Guevara tahtis mu pekki ka katsuda, aga mina hakkasin lõpuks vastu. Ta loobus oma eesmärgist, haaras tekiservadest kinni ja mässis mind ühe kiire liigutusega teki sisse kui rööviku. Ma sõimasin teda nii mis jaksasin, aga tema muudkui irvitas. Suure hädaga õnnestus mul teki seest vabaneda. Ma polnud isegi eriti riides, et ebavõrdset võitlust väärikalt vastu võtta. Ta oli jässakas ja laiaõlgne kui kapp.
„Jake, aitab juba!” karjusin naeru kätte lämbudes.Ma ei kartnud teda, kuid pelgasin veidi siiski. Lihtsalt mulle ei meeldi lootusetult pigis olla, aga tema surus lõpuks mu käed vastu voodit ega kavatsenudki mu kiusamist jätta.
Ma ütlesin, et ta on täiesti hull, et ma kitun kõik Kenzole ära ja ta saab kesta peale, et mind ei tohi niimoodi väntsutada ja puha! Ilmselt ta siiski arvas, et tohib ikka küll ning jätkas endisest veel suurema hooga. Seejuures tekkis tema ilmesse veel midagi peale lihtsalt lõbu. Ta jälgis mu keha, mitte silmi ning see mulle enam kindlasti ei meeldinud. Che polnud selline sõber, kellega tahaksin voodisse pugeda. Näis, et tema instinktid hakkavad varsti tööle ja siis on asi juba keeruline. Ma soovisin, et keegi tuleks veel Onni, siis vähemalt ei tee ta seda jõuga.
„Ära rabele, kui suur inimene sinuga räägib, püsi paigal!” käratas Guevara.
„Ma ei taha paigal olla! Sa oled hull, jäta mind rahule!”
„Ära loodagi! Sa ootad, et keegi sulle appi jookseks, on nii? Mina ootan ka, nii et ma ei jäta sind enne rahule!”
„Muidugi! Need jobud lakuvad kusagil kõrtsis ega tule enne hommikut! Sa peaksid oma sõpru küllalt hästi tundma, nad ju sama napakad nagu sa ise!”
„Hetkel tunnen ma ainult sind ja üldiselt mulle ei passi, et sa oma jäsemetega nii palju vehid. Püsi paigal, igavene lutikas! Kui sa mind vihale ajad, seon sind pesunööriga kinni ja topin kapi peale istuma! Homme peame pulmi, sest Slipp on meil ikka veel väga üksildane!”
„Kuidas tema siia puutub?”
„Kas sa ei tea? See on iidne komme: naiste pähe määrimine. Slipp tuleb Onni, mina tõmban nöörist, sina oledki tema oma!”
„Jäta Slipp vähemalt mängust välja, mölakas!”
„Miks? Ta ise tahab seda, ma olen kindel.”
„Mind kindlasti mitte.”
„Keda siis veel? Hüdra on alati pakkumisel.”
„Sa oled täitsa jobu!”
„Mis sa ütlesid?” Ta surus näpud mu ribidele lähemale. Isegi läbi teki oli see hirmuäratav.
„Keri põrgusse! Sa oled täiega napakas!” röökisin meeleheitlikult, naeruga pooleks.
„Või nii? Õpi käituma, kombits!” Cramer kergitas end, haaras voodi servast ning asus seda raputama, nii et ma küünte ja hammastega pidin linadest kinni haarama. Olles veel pooleldi teki sissegi mässitud, põrkusin mööda voodit kui pall servast-serva.
Püha müristus! Ma polnud eales Che poolt sellist rünnakut läbi elanud. Tema tuju polnud lihtsalt lõbus, vaid pidurdamatult hullumeelne. Ja kui ma homme sinikatest haige olen, võin rõõmuga teistele öelda, et need pole tulnud sugugi paha pärast. Ei, lausa heameelega. Lihtsalt Crameril oli väga hea tuju.
Meie müramine ei kestnud paraku sugugi kaua.Varsti katkestas seda uksepaugatus esikus. Me lõpetasime möllu ning vaatasime korraga ukse poole. See, mida nägime,
