valgus. Seal all pole mitte midagi ja mul pole õrna aimu, kuhu satun, kui valin juhuslikult vale käigu.
Edasi minna oli jube.Tagasi pöörduda võimatu. Näis, et niipea, kui ma oma hullule eesmärgile selja pööran, võtab hirm võimust ning ma lidun nii, et ei peatu enne, kui olen Onni nelja seina vahel tagasi. Kes on see Lance, et ta julgeb sellises koopas ELADA? See pole ju inimesele kohane paik. Ja veel kummalisem on küsimus, kuidas pole seda ikka veel avastanud Steven või keegi teine? Steve teab ometi kõike meie kambast ja teab ka Thompsonist. Mis tasuks tal saata üks mees Jasonit jälgima? See poleks ju mingi probleem. Ma ei usu, et Lance oskab olla nii ettevaatlik, et teda on võimatu jälitada. Mu mõistus sai siinkohal otsa ning hirmu sügavale enda sisse peites, astusin ma ettevaatlikult auku. Paar sammu kükakil mööda pudedat kiviklibu, kombates kahe käega seinu. Seejärel tõusis lagi aegamisi kõrgemaks ning jalge alla tekkisid astmed. Ma kõndisin neid mööda hääletult alla, vaid tossude ja riiete sahin lõhkumas vaikust. Taas tundus mulle, et maja ise juhatab mind edasi, justkui seab hoolikalt mu samme, hoiab komistamast, julgustab. Hirm seejuures ootas oma aega, ta ei kadunud kuhugi. Ma tundsin, et see maja, olgugi, et ammuilma varemetes, armastab Lance´i kogu oma kivist südamega. Kui leidsin käikude hargnemise koha, vilksatas äkki vasakult nõrk valgusekuma.
Õudus võttis hinge kinni. Ma nägin ees valgustäppi, kuid kõik siin maa all jäi sama vaikseks kui enne. Selge on see, et kui Lance on siin, siis rõõmuga ta mind vastu ei võta. Ta ju selge sõnaga keelas mul siia tulemise ära. Lohutasin end vaid mõttega, et mul siiski oli väga mõjuv põhjus siia kohale tormata.
Astusin ukse juurde, mille praost peenike küünlatule valgustriip vastasseinale langes.Uks seisis veidi irvakil. Tõmbasin selle ettevaatlikult lahti ning seisatasin lävel. Hambad lõid suus tiritammi, sest tuba oli tühjemast tühjem. Ainult seintele kinnitatud küünlad levitasid valgust, neid oli pool tosinat, siin-seal, valgustamaks pisikest, niiskusest lämmatavat ruumi. See oli külm ja kõle kui haud. Tõeline hauakamber, mille asukad pole iial valgust ega soojust näinud. Aga võta näpust, nad on ka kavalad, meelitavad hubase küünlavalgusega kohale juhmistunud turiste, keda siis kolm päeva nõrgal tulel magusaks küpsetavad. Mulle meenus siinsamas, et möödas on kesköö ning vaimude tund parasjagu täies hoos. Lance´i pole kohal ja kas üldse oligi? Ehk olengi mina täna see jobu, kes kollide lõksu langes? Naljakas küll, aga see nali ei pannud mind isegi mitte muigama. Nali ajas hoopis ihukarvad püsti, sest sel hetkel vabises ühe küünla leek tublisti ning venis hiiglama pikaks, juskui soovides peagi kustuda.
Ma sulgesin ukse, surusin end vastu seina ning vaevu hoidsin tagasi paanikahoogu. Leek ei kustunud önneks, rahunes, ja mina niisamuti. Olles hädavaevu surunud maha siira soovi siit põrgust liduma pista, pugesin tasakesi hoopis voodi peale. See krigises vaikselt ning koduselt. Teadagi, iga kiirem liigutus paneb fantaasia tööle, äratab unest koletised, kes elavad mu peas ning kõik salahirmud muutuvad reaalseteks painajateks.
Tuttav hundinahk oli ainus asi, mis pakkus kaitset ja andis natuke julgust, et üldse siin viibida. Sulgesin silmad ning püüdsin keskenduda mõttele, et Lance on ikkagi lähedal. Küünlad ei sütti iseenesest, keegi ei jätaks neid ka omapead põlema, seega tuleb ta ikka varsti ka tagasi. Ma otsustasin lihtsalt veidi aega oodata.
Täielik, hääletu vaikus ajas tasapisi unegi peale. Pea mugavalt põlvedel, soe hundinahk ja tekid ümber – nii oli mõnus ja soe olla. Mind äratas sammude rütmiline kaja kusagil pimedas käigus. Kindlalt ja komistamata liikus seal keegi, nagu oleks ta kogu elu pimeduses elanud. Niipea, kui taipasin, kus ja kui üksi ma olen, sai uni otse peoga pühitud. Sammud lähenesid. Mu süda värises ning jättis lööke vahele. On see Lance, kes seal kõnnib või too lossiproua, kes pidavat L.J. voodipesu vahetama? Oh, loomulikult on see Lance, sest vaime pole ju olemas ning keegi teine ei oskakski siia tulla.
Aga kas ikka tõesti pole? Mulle meenusid mälestuste katked vanast koolimajast, kus me Kenzo abil nalja tahtsime teha. Pendeldav kuju oli ukse vahel. Kapuutsiga viirastus, keda olin nimetanud ähmiga Surmaks eneseks. Ennustus Funkie õnnetuse kohta läks tookord väga täppi. Imelikul kombel näis, et mäletan juhtunut nüüd palju selgemini kui siis, vahetult kõheda seikluse järel. Mõistsin, et see ei saanud ju olla shokk ega mu enese mälu viga. Miski-keski kustutas mu mälu, et me ei saaks keskenduda ettevaatusele, muuta kuidagi asjade käiku või mida iganes. Ja et ma aknast alla hüpates oleksin tõenäoliselt surma saanud, seegi oli ette planeeritud. Keegi- miski tahtis, et ma jääksin igaveseks sinna, nende hulka. Muutuksin ehk pendeldajaks ukse vahel, pabernukuks või… ma ei tea… Võib-olla ei pääseks ma enam eales tollest vanast koolimajast välja. Mis on see jõud, mis jätab surnuist kummitava jälje? Miks ikka ja jälle ilmutavad nad ennast meile, kuigi ammu pole neid enam siin maailmas olemas?
Sellised mõtted ei lisanud sugugi julgust. Sammud aga kostsid endiselt. Ma tundsin paanilist, väljapääsmatut õudust tolle teise, pimeduse maailma ees. Ja igatsust, jah, nimelt igatsust… Kas kõik, kes surevad, lähevad sinna või on veel tuhandeid teisi paiku ning hinge saab see, kes esimesena jaole saab?
Minu fantaasia lennu katkestas ukse kriuksatus, kui see ootamatult avali paiskus.
Lance Jason seisis äkki mu ees. Tardus korraks üllatunult ukse vahele seisma. Silmitses mind vaikides, hiigelsuur sületäis puid käes. Seejärel, sõnagi lausumata, kulm mornilt kortsus, viis ta puud ahju kõrvale ning lasi neil hunnikusse kukkuda. Vajus seejärel ahju servale istuma. Tõmbas veidike hinge. Paistis, et oma koormaga oli ta küllalt pika teekonna läbinud.
„Miks sa siia tulid?” Terav hääl lõikas vaikuse lõpuks katki ning ma tunnetasin tüki aja tagant reaalsust niisugusena, nagu see on.
„Ma tulin sind otsima, Lance,” ütlesin poolsosinal.
Ta ei paistnud sugugi heatahtlikuna. Mossis ja kuri oli ta. Hoopiski mitte selline mõnus sell, kes ta oli õhtul Onnis – müramas Kylie Blake´ga. Ajamas lõbusat juttu Slipiga.Ta ohkas südamest, raskelt, väsinult.
„Kas ma mitte ei öelnud sulle, et sa ei tohi siia tulla? Mitte kunagi, mitte mingil juhul! Miks sa seda ikkagi tegid?”
„Ma pean sinuga rääkima,” sõnasin leplikult, „sellepärast tulingi. Ma ei saanud teisiti. Sa ju kadusid Onnist. Mis mul üle jäi?”
„Kaua sa siin juba istud?”
„Ma ei tea. Siin koopas aeg seisab.”
Lance naeratas vaevumärgatavalt:
„Selles on sul õigus. Aeg seisab. Ma ütlen siis ise: veerand tundi, mitte rohkem. Tulid sa üksi?”
„Loomulikult.Vastasel juhul oleks mu kaaslane seal käigus ära koolnud ja sa oleksid talle otsa komistanud ega esitaks mulle lolle küsimusi. Sul pole aimugi, milline närviproov see oli, et ma üldse siia jõudsin. Arvasin, et suren hirmu kätte ära!”
„Pimedust tuleb usaldada, Lorie,” muigas L.J. nüüd lahkelt. „Tal on omapärane võime hirmud ellu äratada. Aga kui sa ei karda, siis on tegelikult kõik O.K..”
„On see Dangeri filosoofia?” küsisin ettevaatlikult.
Ta ei vastanud.Vaatas mind altkulmu, kaua ja vaikides, istudes endiselt ahju serval. Ma ei tahtnud enam midagi öelda ega oodanud ka selget vastust. Silmitsesin salaja teda ning mõtlesin tuhande sajandat korda, kui neetult sümpaatne noormees ta on oma blondide juuste ja tumedate kulmudega. Ja õnneks pole ta näojooned pooltki nii jõhkralt tundetud kui Steve´il. Kui vaid aeg ja elu teda ei muudaks…
„Sa ei tulnud siia lõbu pärast. Mis viga on?” küsis Lance lõpuks tasa.
„Ma jäin Steve´ile väga tobedalt ette. Püüdsin põgeneda, aga ta sai mu kätte.”
„Millal?”
