pool tänavat.
Ma põikasin, nagu jänes, järsult kõrvale, umbes kõrendi käe alt läbi. Blondiin valgest autost kargas mulle ette, sulgedes teeserva oma kehaga. Ma pöörasin veel kord paremale, sest selles nägin ainsat võimalust nende vahelt läbi – autoteele pääsemiseks, aga too kõrend haaras mul selja tagant õlast kinni, tõmbas jõuga tagasi ning lasi mul kukkuda. Tasakaal kadus. Ehmunult karjatades kaotasin viimsegi pinna jalge alt ning lendasin hooga pikali vastu kiviklibust asfalti, otse „Hyundai” esiratta kõrvale.
Kui ma end oiates üles ajasin, avastasin, et olen lootusetult pigisse jäänud. Nad piirasid mu sisse, jättes selja taha majaseina ning vasakule autokapoti, millest üle või mööda pääsemine näis olevat väga kahtlase väärtusega lootus. Ma üritasin kõigest väest säilitada rahu. Mu peopesad olid katki ja põlved tublisti marraskil.
Seekord olid nad mustas. Mõlemad. Steve´il mustad peegelprillid ees, juuksed lahti, kohevalt sirgetena õlgu katmas. Näol muie, tähistamas varjamatult oma täielikku võitu.Teine mees osutus pikaks tõmmut verd kolgeks. Ei midagi silmatorkavat. Lihtsalt üks kuju.
„Tere õhtust, miss Jones,” irvitades mõõtis Steven Jason mind pilguga. „Näe, saimegi jälle kokku. On see kokkusattumus või puhas õnn?” Ta ootas kannatlikult, kuni ma end veidike kogun ja jätkas siis: „Näib nii, et järgmine kord on tark tegu, kui püüan sind linnuvõrguga. Sinu põgenemistehnika täiustub iga korraga.”
„Tänan komplimendi eest!” nähvasin tusaselt. Raputasin varrukalt tolmu ja prahti ning tammusin ärritunult paigal, taludes kriimustustest tulenevat hõõgumist.
Steve astus minust mööda, toetus rahulikult seljaga vastu autot. Teine jäi igaks juhuks seisma kõnnitee servale, olles valmis mind uuesti püüdma. Ma ei näinud põgenemisel mingit mõtet.
Steve´il polnud kiiret. Ülima rahuga süütas ta suitsu ja pahvis taeva poole heledaid rõngaid, istus mugavalt kapotile, üks jalg pikalt rippu.Ulatas mullegi paki.
„Tahad kah?”
„Mine, tead…!” Ma sain vaevu pidama, isegi mainimata esitähte, kuhu nimelt.
Steve turtsus mõnitavalt naerda, torkas suitsupaki tagasi tasku.
„Ma tahtsin sinult küsida, Lorie, kuidas mu vennaraasukesel ka läheb?” alustas ta lõpuks oma südantkriipiva teemaga. Küllap lootis rutem jutuga ühele poole saada, et halva parkimisplatsi valiku tõttu mitte trahvi maksta.
„Normaalselt,” ühmasin vastu.„Miks sa seda minu käest küsid?”
Ta viskas pea kuklasse, et puhuda tähtede poole veel paar valget suitsurõngast.
„Ma pole teda lihtsalt ammuilma näinud. Perekondlik igatsus tuleb peale, kas tead,” ütles
Steve, samas langetas pea ning silmitses tähelepanelikult mind, suutmata peita irvet, mis vägisi ta huuli kõverdama kippus.„Näib nii, et sa ei satu enam paanikasse, kui tema nime kuuled.”
„Miks peaksin?”
„Kummaline,” arvas Steven Jason mõtlikult. „See on lihtsalt kummaline, sest sa oled ju temast üdini sisse võetud. Oled ju?”
„Pole sinu asi!” urisesin vastu ning kiirustasin teda veidi takka: „On sul mõistlikku kah midagi rääkida?”
„On küll.” Äkitselt Steve´i hääletoon muutus ja pilk jäätus. Irve kadus ta näolt. Ta viskas pooliku suitsu laia kaarega prügikasti suunas, reetes sellega oma ärritust. Loomulikult mööda. Tõusis laisalt ning astus mu ette. Hetke vältel vaatasime teineteisega tõtt. Ma ootasin, hoides hinge kinni, olles kõigeks valmis, sest Steven Jason tegi alati üllatusi. Imelikul kombel ei tekitanud Steve seekord minus paanilist hirmu. Võib-olla oli see shokk, mis lasi mul näida nii rahulikuna. Ma ootasin ükskõik mida muud, aga mitte neid sõnu, mida Steve mulle ütles: „Ma olen teinud head äri, Lawrence,” sõnas ta tüki aja pärast vaikselt. See kõlas üpris kurjakuulutavalt. „Lance töötab jälle minu heaks. Tead sa seda?” Ma ei noogutanud ega raputanud ka pead. Mul polnud sellest aimugi. Igatahes ma vaikisin. Põlved lõid värisema. Halb eelaimdus tõmbas kõhu öönsaks.Steve jätkas täpselt sama rahulikult: „Kas sa oskad aimata, kuidas ma seda saavutasin?” Ta pidas jälle pausi. Ootas minu reaktsiooni. Ma pidin koondama tahtejõudu, et seda ei tuleks. „Ta tuli ise minu juurde ja nõustus koostööd tegema, sest sina olid talle siiski mu sõnad edasi öelnud. Ta seadis sind suurde ohtu, Lorie, sest ma ju lubasin su tappa, kui sa meie jutuajamisest kellelegi kõssad.” Ma tõmbasin õhu sügavale kopsudesse ning lasin seejärel aeglaselt välja. Ta nägi mu silmadest hirmu ja naeratas just nii, nagu võiks naeratada oma ohvrile timukas. „Aga sa meeldid mulle, Lorie. Sul oli julgust teda hoiatada. Samas tegid sa sellega teene hoopis mulle. Ma ei uskunud, et Lance´i on nii lihtne mõjutada. Ma arvasin, et ta hoolib ainult iseendast ja ma pean kogu teie kamba segi lööma, enne kui ta alla annab. Tänu sulle läks asi hulga kergemalt. Veel pole mingeid ohvreid, aga Lance on mul peos. Ja pealegi on ta vahepeal palju julgemaks muutunud. See on hea, sest argpüksist pole mul praktiliselt kasu midagi.”
„Sa siis sunnid teda jälle varastama? Ma tean, millega sa tegeled. Eks tee seda siis ise, aga jäta Lance rahule! Tema ei taha olla varas! Sa oled ju rikas mees, Steve, sul pole mingit põhjust teda ära kasutada!”
„Rikas olla tähendab raha teha,” lausus Steve õpetlikul toonil. „Oh ei, Lorie, ma ei sunni ju teda. Ma kasutan tema ajusid, oskusi ja võimeid – just nii, nagu iga tööandja kasutab oma töölisi. Paraku on Lance mu andekaim tööline. See oli vanasti, kui ta oli veel õpipoiss, siis pidin ma talle apsude eest veidi kolki andma. Ta oli jonnakas ja kangekaelne ega tahtnud oma tööd hästi teha. Nüüd on ajad muutunud. Tal on vaba valik. Nagu näed, valis ta minu heaks töötamise.”
„Mis on siis teine valik?” küsisin vahele.
„Teine valik on järjekordselt mulle siga mängida. Kui ta seda teeb või otsustab jälle mässama hakata, saadan oma verekoera, kes võtab kaasa väikese mänguasja…” Steve tõmbas põuest välja revolvri, „…ja laseb ühele teist kuuli keresse.” Ta suunas toru otse mulle näkku ja ütles: „Põmm!”
Ma ei suutnud enam isegi hingata.Vaba valik? Võrratu!
„Sa… sa tahad meid lihtsalt maha lasta? Mille eest?”
„Mitte millegi eest. Niisama, ” naeratas Steven Jason võluvalt ja pani relva ära. „Teie pole milleski süüdi. Süüdi on mu vend Lance. Mine nüüd ja ütle talle mu sõnad edasi.”
„Miks mina?”
„Sest sa oled kuller minu ja tema vahel. Sina tead, kus ta end peidab, mina ei tea. Ma pean hoidma teda kontrolli all, et ta ise mulle noa selga ei lööks. Sa tunned teda vist veel üsna kehvasti.”
„Ma ei mõista üldse, mis pagana suhted teil on!”
„Seda parem, seda parem sulle, mu armas HÜDRA! Nii on igatahes sulle endale ohutum. Vaat vanamees – tema teeb mulle rohkem muret.”
„Vanameest ära puutu! Ma palun sind!” karjatasin anudes ning äkki taipasin oma viga. Tõmbusin järsult tagasi. Ma poleks tohtinud seda öelda.
Steveni näoilme väljendas hiiglasuurt üllatust.
„Eelmine kord püüdsid sa mulle tõestada, et ei tunnegi teda. Eks räägi mulle siis lähemalt, kui palju Lance vanameest usaldab?”
„Pole aimugi. Mina tean, et
