„Kas sa usud minusse, Hüdra?”
„Jah, usun. Ma tean, et sa teed selle ära!” hüüatasin veendunult. Võib-olla oli see viga, mis võis Lance´i otse hukatusse saata, kuid ma teadsin täpselt, mida ta vajab. Ainult toetust, ainult veidike usku endasse ja ta läheb ja teeb selle teoks. Ta usaldas mind. Ma ei tohtinud kunagi temas kahelda.
„Jah, ma teen selle ära.” sõnas ta nüüd kindlalt.” Ainult… Lorie, see on ju peaaegu võimatu. Ma olen omadega sees. Ta sai vanalt liiga palju infot. Ma ei tea enam, mida teha. Ma ei oska kusagilt jätkata. Ma ei suuda teda peatada…”
„Ei, sa suudad küll. Mängi temaga. Las ma räägin sellest Kenzole, me tuleme sulle appi…”
„Ei!” Ta oli juba otsustanud, isegi kaalumata võimalust, et Kenzo on võimeline kuidagi teda aitama. „Ei, siis läheb sõjaks ja teie kõik saate hukka. Kenzo pole mu elu rikkunud. Ma armastan teid, ” ta pöördus poiste poole, kes laua juurest teda vaikides kuulasid. „Hoidke Kenzo ees suu kinni, kutid. See seal on MINU probleem ja mina lahendan selle! Hoidke minust eemale, kui tahate mind kuidagi aidata. Ärge jumala eest üritage torkida! Ma ei taha enam näha ühtegi laipa!”
„Aga, Lance,” alustas Slipp nördinult. „Me peame sind aitama, me oleme ju ometi sõbrad!”
„Siis aidake mind ometi – olge Kenzo ees vait ja hoidke kokku! Te ei tea minust midagi ja pole mind ka näinud! Rohkem abi pole mulle vaja!” Ta taganes ukse juurde, et taas lahkuda. Ma püsisin tema kõrval, kartes teda minema lasta. Mul oli hirm, et ta ei tule enam kunagi tagasi.
„Sa räägid meile sõjast ja tapetud vanamehest ja oma vigadest,” pahvatas Slipp solvunult, ” samas käsid olla Kenzo ees vait! Räägi ometi otse, mis sinuga toimub?”
„Ole õnnelik,et sa midagi ei tea,” kähvas Lance tigedalt.„Kui teaksid, oleks sul täna enesel kuul peas!”
Danger tõstis pilgu Slipile.
„Jay, jäta ta rahule!”
Slipp surus hambad risti, ta näis olevat tegelikult lausa marus.
Lance mõõtis korraks veel sõpru pilguga, haaras mul käest ja vedas mind enese järel uksest välja. Seest hakkasid kostma hääled. Trepil ta seisatas.
„Ole kuss. Ära neid asjasse sega. See annaks vaid Steve´ile võimaluse.”
„Aga Lance… Kenzo ju…”
„Kenzo ei saa midagi teha!” kordas Lance teravalt. „Kui Kenzo teada saab, läheb meie kamp otse kuulirahe alla. Teid pole palju, Lorie, hoia neid ohust eemal. Mina üksi tean Steve´i nõrka kohta. Vabanda, ma poleks üldse tohtinud sellest siin rääkida, aga… ma olin nii endast väljas, saad aru? Vaiki kui haud, katsu neilegi see selgeks teha. Praegu rikuks igasugune Kenzo sekkumine asja ära. Ma saan üksi paremini hakkama.”
Vastumeelselt pidin ma temaga nõustuma. Sundisin end selleks vägisi, sest tegelikult ta vajas väga meie abi. Veel vaevu pisaraid tagasi hoides ütlesin talle, peaaegu uskudes, et vaatan Lance´ile viimast korda silma:
„Lance, vii see auto ära. Ära kihuta sellega ringi. Sa jääd vahele.”
„Mis tähtsust sel on? See ei koti ju kedagi” turtsatas Lance põlastavalt. Ta lasi mu käe lahti ning suundus auto poole. Ent värava vahel peatus korraks, et tagasi vaadata. „Sul on õigus, Lorie,” ütles ta kibedalt ja naeratas samas. „Vangis ei ole minust enam kasu. Ma ei tea, võib-olla teile oleks see isegi hea, aga mina sealt enam tagasi ei tule.”
See kõlas nagu hüvastijätt. Enam ei vaadanud ta tagasi. Istus autosse kui võõras ega viibanud mulle käega. Sõitis taas ära, jättes mälestuseks oma silmade sina ning viimase siira, paraku üsna jõuetu naeratuse.
Ma astusin tagasi tuppa, pisarad kurgus kipitamas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
