vaid annab kohe vastu vahtimist, nii et tolmab. Seega tuleb käituda vastavalt olukorrale: parem jalga lasta kui ärritada.
Ma võtsin varnast oma jope ja lipsasin vaikselt õue. Kuradile kõik! Las nad moositavad ja noolivad oma püha neitsit, küll saavad veel näha, mis hädasid ta endaga kaasa toob!
Minu meelehärmiks jäigi C.D. Onni elama. Mulle ta oma täisnime ei öelnud ja kas üldse kellelegi? Ta oli lihtsalt C.D. Oma minevikku ta meile ei usaldanud. Küllap Kenzole ehk, sest muidu polekski ta meile ju jäänudki. Pealik pidi teadma, kelle oma riski peale võtab. Kuulduste järgi oli tal ka veidi tegemist jälgede uurimisega ja ehk ka nende hävitamisega. Kenzo oli liiga mõjukas tüüp, tegi oma hoolealuste tausta puhtaks ilma, et sel enesel aimugi oleks. Nagu tookord Ferniga…
See kummaline tüdruk ilma nime ja minevikuta võitis Kenzo poolehoiu. Che armus temasse esimesest pilgust. Kuna ta ei elanud ammu enam Onnis, ei pidanud ta ka Kenzo seadust tähtsaks. Ta võis oma tundeid näidata välja, palju kulub. Slipp käitus C.D. – ga nagu portselanist nukuga. Eks oli ju tema teda toonud, nagu ükskord nelja aasta eest ka mind. Plikad suhtusid temasse suure hoole ja armastusega, justkui oleks ta nende taasleitud sugulane.
Õnneks oli Funkie see, kes ei arvanud uustulnukast midagi. Ta ei ilmutanud ka mingit vaenulikkust. Jäi lihtsalt külmalt erapooletuks. Käis mõne korra ratastooliga Onnis. Proovis tummaga rääkida ja arvas, et ta ei saa sellega eriti hästi hakkama. Jäägu ta rahu pärast Guevarale. Tal olevat oma muresid küll.
Mida arvas asjast Danger, see minu kõrvu ei kostnud, sest iga meie kohtumine toimus kui tants noateral. Kuna see ei lõppenud kunagi kähmlusega, siis enamasti lõime teine-teisele vaid sügavaid hingehaavu. Loomulikult salaja, omavahel, sosinal kasvõi, et teiste kõrvu ei kostaks. Dangeri motoks oli kaitsta igaüht, kes paari hobujõu võrra temast enesest nõrgem. Miks mina nende hulka ei kuulunud, seda ma ei tea.
L.J. sai Jake´i tunnetest suurepäraselt aru, sest tema vaatas naisi alati oma spetsiifilisest vaatepunktiks. Ilmselt jäi rahule. Naeratas C.D. – le alati võluvalt, kui kokku trehvas. Temagi ei mõistnud tummade keelt, seepärast ehk ei kippunudki suhtlema. Lance hoidus omaette ja oli veidike tõrjuv nagu ikka. See oli lihtsalt tema iseloomuomadus, viga, mis ei vajanud parandamist, sest siis poleks ta enam seesama Lance. Aga üldiselt näis ta üldse viimasel ajal kuidagi murelik. Keeldus mullegi rääkimast, mis nimelt teda vaevab. Ma aimasin, kuhu ta alailma kaob ja muretsesin tõsiselt tema pärast. Ta oli ju endiselt Steveni ori, kuid Kenzole ega teistele seda reeta ei lubanud.
Mind C.D. lihtsalt ei huvitanud. Võib-olla pidasin hinges väikest vimmagi. Imelik oli temaga rääkida, sest ta ainult mõmises ja vastas zhestidega, millest ma tuhkagi aru ei saanud. Mulle ei meeldinud, et Cramer tavatses mind nüüd tihtipeale Staffordiga võrrelda. Frankie oli olnud mu vaenlane number üks, ma ei tahtnud tema sarnane olla.
Pikapeale ma siiski harjusin C.D. olemasoluga. Püüdsin olla vähemalt salliv, sest kahjuks oli ta nüüd olemas ja ma ei saanud sinna midagi parata. Ma tõesti püüdsin, kuigi Che nägi mind vahel läbi. Ega ma julgenud enam oma mõtteid kellelegi ausalt avaldada, sest nad oleksid mind keldrisse pistnud, kui teaksid, mida mina sest süütust lambukesest arvan.
Aga samal ajal käitus C.D. tõepoolest nagu inglile kohane. Ma ei usaldanud teda. Ma arvasin ikka, et ta on mingi neetud spioon, et ta lihtsalt mängib sellist puutumatut äbarikku. Kuid kas ta oligi tõesti niisugune või siis juhtus olema mingi kiiksuga, aga ühtki tõendit ma oma kahtlustele ei leidnud. Ta oli vaikseke, abivalmis, (isegi minu vastu), istus tihti Crameri süles, kuid mingit erootikat nad mulle ei esitanud. Küllap toimus see mujal, siis kui Guevara teda tsikliga minema viis. Hämmastav! Ma polnud Onnis veel näinud kahte inimest, kes isegi avalikult eal ei suudleks! Sellistest suhetest ei mõistnud ma ammu enam midagi. Paistis nii, nagu mängiks Cramer mingit rüütlit ja võidaks noore daami südame palja usalduse, mitte oma sõja…
Oh, ma ei tea, ema. Ausõna, ma ei tea, miks mulle C.D. ei meeldinud. Miski tema juures tegi mind valvsaks ja rahutuks. Ta oli tõesti hea. Tal polnud küljes mitte ühtegi viga. Ja võib-olla see just ajaski mind närvi, et ta oli liiga veatu.
Ja kui üsna varsti hakkasid juhtuma asjad, milleks keegi valmis ei olnud, süüdistasin ma alateadlikult teda. Muidugi ei saanud ma talle näkku öelda, et näen temas õnnetusetoojat. Nagu oleks ta meile saadetud vanakuradi abiline, väliselt imearmas, samas aga õõnestamaks meie väikese kamba niigi küsitavat rahu ja õnne.
Vanasti oleks mind kuulda võetud ja selline liiga süütu olemisega nõid lahkelt otse tuleriidale saadetud. Aga nüüd, ei, nüüd hoitakse ja poputatakse sellist ja mitte keegi ei märka näha teda vastusena küsimustele: Miks äkki sõbrad surevad? Miks pole olemas mõrvas isegi süüdlasi? Miks kamp hakkab lagunema nagu iseenesest?.. Miks on just TEMA see viimane, kes siia üldse kunagi vastu võetakse???..Piiblis öeldakse,et kuradil on tuhat palet.Vabandust, mul pole ju tegelikult mingit põhjust C.D. – d süüdistada selles, mis juhtuma hakkas. Ta ei puutunud asjasse, tal polnud aimugi, et ta meile halvasti mõjub ja kas üleüldse mõjuski…Ta vajas vaid varjupaika kellegi eest ja sõpru ja kaitset. Pealegi ei tea ma midagi tema minevikust, elust ega ammugi mitte kuradiga sõlmitud lepingust.
Niisiis algas see kõik juba paari nädala pärast. Onnist keegi C.D. – d ei otsinud. Mingit tüli naabritega ei tekkinud. Kenzo uudiseid ei toonud. Kõik oli rohkem kui rahulik. Ära minema ta samuti ei kippunud.
Ühel päeval, kui sügis juba käegakatsutavasse kaugusse jõudis, kui sügiseselt nottis ilmgi akna taga nukrutses, olime mitmekesi rahulikult Onnis. Mõni päikesekiir piilus pilvede vahelt, rõõmustamaks meid oma säraga. Iga niisugune pani õuel, käharas jasmiinipõõsas nokitseva varblaseparve säutsuma, nagu oleks kevad uuesti tagasi tulemas. Õues oli veidi tuuline ja jahe, augustikuu külmad noodid juba õhus ja ämblikuvõrgud hommikuti kastetetilkadest rasked.
Unetu õhtupoolik korjas Onni kokku Slipi, Dangeri ja Che ning asetas nad vana armastatud kaardilaua ümber, nagu tuhandeid kordi varemgi.
Aeg oli meie suhteid Dangeriga tublisti nüristanud. Otseselt ei kippunud me enam teine-teise kõri kallale, aga ei suhelnud kah. Minus pesitses väga sügavale juurdunud vimm, mida pidin kõigi teiste eest varjama, sest nii tahtis Funkie. Muidugi kõik aimasid, et midagi on meie vahel juhtunud, ent kuna lepituskatsed tulemust ei andnud, jäeti meid lõpuks rahule. Seekord ei põdenud me enam teine-teise pärast, hoidsime viha ühel tasemel ning käisime kaarega üks-teisest mööda kui võõrad. Üle päeva palus Funkie mind härdalt, et ma endiselt oma suu kinni hoiaksin, isegi kui ei suuda mitte kuidagi Billyga ära leppida. Mul polnud seda kavaski. Billyl minu suhtes samuti.
Lance´i olukord tegi mulle hulga enam muret. Kui ma teda vahel vaatasin, kuidas ta jälle morni ja tujutuna oma nurgas tunnikese mööda saadab, et siis jälle lahkuda, oli mul tohutu tahtmine minna ise ja kohe Kenzo jutule. Kes veel paluks Lance´ile abi, kui mitte mina? Kuid Kenzot oli harva näha ning Lance´i arvates polnudki ta võimeline aitama. Ta hoiatas mind tagajärgede eest ja ma kartsin neid tõsiselt. Nüüd nean ma ennast, et kuulasin Lance´i sõna ja hoidsin lõpuni seda saladust. Kas oled sa ikka kindel, et saladused on selleks, et neid hoida? Ei, nad ootavad mõistmist ja välja rääkimist. Kellegi teise poolt. Võib-olla oli Steven Jason see, kes meie elu kuristikku lükkas. Võib-olla keegi teine? Aga kindel on see, et just Steven Jason andis esimese hoobi selles neetud ahelas.
Niisiis, kui sa jõuad mind jälgida… ah, võta veel kohvi, kui soovid, ära kõhkle! Ma tahan lõpuks sellest kellelegi rääkida. Lihtsalt loodan, et saan sellest aru, lõpetan enesesüüdistamise. Ma ehk oleksin võinud kõike seda ära hoida, aga ei osanud. Ei öelnud mulle ju keegi, et räägi Kenzole kõik ära, riski, alusta sõda ja… kõik see jääb tulemata. Kes ütleb, et sõda poleks hävitanud veel rohkem? Ilma vägivallata poleks Kenzogi suutnud Lance´i päästa. Veel mitte sel hetkel. Hiljem küll, aga mitte siis.
Seega
