ei hakka, sellisest narkarist võib ju kõike oodata!”
Bill seisis otse mu ees, nii suur ja pikk ja lai, nagu ta oli. Ma oleksin võinud arvestada oma kogemustega, et ta ei talu eriti kääbuste poolt sõimamist. Aga ma läksin hoogu ja olin hetkel maruvihane. Selle karjumise peale katkes paraku tema kannatus lõplikult. Bill haaras mul kahe käega õlgadest kinni, raputas korra, et ma vait jääksin ning lükkas siis jõuga vastu seina. Mulle näis, et selle vahemaa läbisin justkui lennates. Pauk seljaga võttis korraks hinge kinni.
„Sa lausa nõuad, et ma sind maha lööksin!” röögatas nüüd temagi. „Sa ei või rahule jätta! Funk juba sai lõuga, ma ei tea, kas ta ellugi jäi! Võib-olla ma hoopis murdsin tema kaela! Sa tahad sama, eks ole? Usu mind, Hüdra, see polegi kuigi raske, aga ma ei tahaks sinusuguse pasa pärast vangi minna! Ainult see hoiab mind praegu tagasi! Ma tean, et nad nuhivad niikuinii välja, kes su, raisa, teisse ilma saatis! Kuigi sellise krõhva mõrvamise eest peaks mulle peale maksma!”
„Noh, eks hakka siis pihta!” ajasin ma ülbelt rinna ette. „Tee mulle siis ots peale, mida sa nüüd kõhkled? Pole niipalju julgust? Kardad trelle? Tore! Ma arvan, seal muutud teistele litsiks, ma hoian pöialt, et NEIL sinuga hästi läheks!”
Ta ei pidanud vajalikuks enam sõnu raisata. Krabas mul õlast sellise jõuga, et ma ehmatusest haledalt niuksatasin.Tõmbas mind seinast lahti ning paiskas uksest välja. Inertsi tõttu lendasin keset esikut otse kõhuli maha. Põrandariie jäi tolmust higisena näkku kinni. Krebisin end ruttu põlvedele, viskasin kiire pilgu üle õla. Jestas, juba ta tuligi. Aga rohkem ma tõusta ei jõudnud. Mõtlesin, et nüüd on küll viimnepäev käes! Möödaminnes haaras Bill mul jaki kraest, tõstis nagu koerakutsika turjapidi üles ning vedas endamisi kirudes-vandudes ukse poole. Paiskas selle lahti ja lennutas mind hoogsalt trepikotta. Maandusin käpuli trepimademel. Kõrgelt pea kohalt kuulsin Dangeri viimast õnnistust, mis ta minule järele saatis:
„Kao siit ja ära enam oma nägu siia näita, sest järgmine kord jääb sulle kindlasti viimaseks!” Ta lõi ukse vägeva pauguga kinni ning mind ümbritses seepeale pilkane pimedus.
„Tõbras!” karjusin jonnakalt sellesse pimedusse. „Danger, sa oled värdjas!”
Keegi ei vastanud mulle. Billy korteris püsis täielik vaikus. Ainult naaberkorteri uks paotus vaevu-vaevu ning üks vanamutikese unine-uudishimulik nägu piilus prao vahelt, mis toimub. Kui valgustriip minuni jõudis, näitasin talle: fuck! – mille peale uks kiiresti sulgus. Niisiis ajasin kargud alla. Põlved olid kukkumisest parajalt valusad. Pagana pime oli siin kah. Kobades kätega seinu ja käsipuud, tuikusin trepist alla ning lõpuks ka tänavale välja.
Suundusin tagasi Funkie juurde – kõige otsemat teed pidi. Hing valutas tema pärast päris tõsiselt. Enesetunne oli sant, pea oli löögi tõttu ikka veel uimane, maailm püüdis mitu korda silme ees keerlema hakata. Aga võib ju olla, et seda tekitas liig suur alkoholiannus, mis nüüdseks keres tasapisi käärima hakkas. Ebamäärane viha ning rüvetatud olemise tunne – kokku suurepärane eneseväärikuse hävitamise komplekt. Ma vaid soovisin jõuda tagasi Funkie juurde. Näha, kas temaga on kõik korras. Kedagi teist ei tahtnud ma kindlasti näha. Lootsin,et ehk õnnestub jõuda pärale nii, et ühegi hingelisega kokku ei trehvaks. Õnneks nii ka läks. Kole hirm piinas mälestusena Funkie kukkumisest: pea kuklas, veri suunurgas, ühest hoobist siruli… Jestas küll! Kui Danny kael tõesti sellest hoobist murdus…Hea tabamuse korral pole ju miskit imestada… Mis siis Dangerist saab? Kenzo tõmbab ta oksa, see on kindel. Dangeri võiks Kenzo ka muidu oksa tõmmata, selle vastu poleks mul midagi, aga Funkie´st on kahju. Funk peab elama! Ja üleüldse, kui enam pole Dangerit ega Funkie´t – mis siis meie kambast niiviisi saab? Süsteem laguneb paugupealt, kui põhitalad on alt läinud.Ma ise jään ju kodutumaks kui iialgi varem. Onn kaob, lõpetab eksistentsi. See on kui ühe ajastu lõpp – jäädavalt.
Mul oli tohutult külm, sest see öö koosnes paksudest pilvedest ja tuulest. Õrn vihmasabin veel sekka. Sel suvel nagu polekski muud olnud kui vaid tuul ja vihm… Nii ma siis jooksin lõdisedes mööda tänavaid, mõõtes aina laternapostide vahet. Kingakontsad klõbisemas mööda asfalti. Jaki hõlmu kahe käega koomale tõmmates, ketijupid ja trukid selle küljes helisemas kui aisakellad.
Kui ma lõpuks Funkie maja ette jõudsin, olin väsimusest ümber kukkumas. Hingeldades lohistasin end trepist üles. Uks püsis irvakil, nagu Bill selle minnes oli jätnud. Valgus magamistoas tulenes endiselt samast öölambist. Kõik oli täpselt sama kui lahkudes. Ning jube hauavaikus. Kurjakuulutavalt lõikus see hinge. Pani mind ukse vahel kõhklema. Kohutav aimdus võttis hinge kinni. Kas ma ikka julgen minna tuppa ja seista tõega silmitsi? Kas Funkie on tõesti surnud? Seekord polnud tähtsust puhtusel, mida Marge taga nõuab. Ma astusin arglikult edasi ning peatusin magamistoa ukse vahel. Kergendusohe pääses mu huulilt.
Dan Disby lamas kannatlikult voodis. Ta ei saanudki muud teha, sest Bill oli ettenägelikult isegi ratastooli voodist eemale lükanud.
Mind nähes tõusis ta järsult küünarnuki najale ning samas haaras oiates teise käega kukla tagant kinni, tõusis lõpuks istukile.
„Hüdra? Lõpuks ometi! Ma olen juba ootamisest segi minemas. Mida ta sulle tegi?” Ta oli vahepeal riidesse pannud, niipalju kui põrandalt oma riideid võtma ulatus. Palju neid polnud.
Ma tulin ja istusin tema kõrvale.Võtsin Dannyl kõvasti ümbert kinni ega suutnud rõõmupisaraid tagasi hoida. Ta oli ju siiski elus, jumalale tänu! Seega on kõik ikkagi korras. Ta embas mind ühe käega. Teisega aina hõõrus oma kaela. Suunurk oli vägevalt paistes.
„Mida põrgut see hull sulle tegi, tüdruk? Räägi mulle ära!”
Ma võtsin tükk aega hoogu, kuni läbi pisarate nuuksudes rääkida suutsin. Seletasingi kõik ära, nagu asi oli. Et Bill tuli mulle otseselt kallale, et ta oli täitsa segane! Danny teadis, et ma ei valeta ega suurusta. Ta jäi uskuma iga mu sõna, sest oma vaatevinklist rääkisin ma ju tõesti tõtt.
Ma ei püüdnud seada endale eesmärgiks Bill lihtsalt kambast välja heita. Mulle ei meeldi üldse valed, need toovad alati endale rohkem häda kaela kui tollele vihaobjektile. Aga kättemaksu soovides tahtsin ma seda tõepoolest.
„Mida teha, Danny?” kaebasin talle kurvalt oma lugu.” Ma ei saa enam Billy kõrval end julgelt tunda, ta on ju täiega hull! Ma ei suuda seda lihtsalt unustada, mis ta mulle täna tegi!”
Funkie oigas jälle, katsudes õrna kiindumusega oma sinikaid.
„Oh, kurat võtku, oli nüüd seda jama veel vaja!” urises ta pahuralt ning sättis end taas ägades padjale lesima, et haige kael rahu saaks.„Sa tahad nüüd kindlasti kõik Kenzole ette kanda, on nii?” Ma noogutasin vaid. Ta jätkas: „Ole inimene, Hüdra. Me ei võida sellega mitte midagi. Võta loogiliselt: kui me sellest loost Kenzole hingame, kaob Bill Tanger meie kambast kus kurat. Kenzo lööb ta sellise teo eest kindlapeale välja. Aga kuhu ta läheb? Mõtle nüüd tema pilgu läbi – ilmselt läheb ta Hallide juurde, sest sealt ta ju kunagi tuli. Tal polegi rohkem kuhugi minna. Masendusest võtab jälle narkotsi ning keerab oma elu nii persse, et ükski sell teda enam välja ei aita. See on temale kindel häving.”
„Mind kahjuks suurt ei huvita, mis temast saab!” läksin ma selle jutu peale üsna närvi. „Mul on kah oma tunded ja au mängus! Ega sa ometi nõua, et ma talle andestaksin?!”
„Loomulikult, ma saan ju sinust ka aru,” ohkas Dan rusutult. „Ja keegi ei saa öelda, et sul pole selleks põhjust. Aga kas mina olen mingi kohtumõistja? Kenzo on kohtumõistja. Aga mida ta kord vihahoos otsustab, selle ta ka teoks teeb. Teda ei saa ümber veenda. Kas sulle ei tundu, et sa ise oled kah parajalt süüdi? Selles, noh, et Bill nii endast välja läks? Ta on algusest peale sinusse kõrvuni armunud olnud. Kuidas
