väsinult.Vaatas kibeda muigega revolvrit oma peos ning küsis justkui minu käest: „Kas ta tahtis mind maha lasta? Vana hea Funkie laseb mulle kuuli selga? Uskumatu…” Ja Danger vangutas mõtlikult pead.
Mina ootasin veel, poollamades alandlikuna keset korrastatud voodit. Pluus oli lõhki ning hirmu pärast ei julgenud isegi hingata.
2
Veel kord, jälle tõmbusid ta kulmud ninajuurele kokku ning raevu täis pilk koondus taas minule.Säärane muutus pani mind sisimas hirmust võpatama. Danger vaatas mind kaua vaikides, korjates ehk kokku aja jooksul kogunenud vimma.
„Ma vist ikkagi tapan su,” arvas Bill lõpuks täiesti külmalt. „Aga enne tahaksin veel kuulda, kuidas sa mu käte vahel mõnust oigama hakkad. Ma tahan, et sa pakuksid mulle seda rõõmu. Luban, et teen kõik,et sul rohkem kui hea oleks…Võib-olla mõtlen ma siis ümber ning jätan su segi ellu.Yeah, see oli uhke, kuidas sa Funkie peal ratsutasid – nagu pornofilmis! Sa olid kaunis, sa olid tõesti ilus!”
Bill keeras mulle hetkeks selja,et visata revolver riidekapi otsa.Pagana kõrge kapp – minu jaoks küll. Ma poleks mingi hinna eest sinna ulatunud. Mu õhkõrn lootus, et ehk õnnestub relv ära näpata ning sellega ähvardades Dangerile hirm nahka ajada, läks lõplikult luhta. Nüüd jäi üle vaid üks ja kõige labasem variant: lihtsalt põgeneda.
Aega polnud antud ei mõtlemiseks ega kõhklusteks. Ja kasutades hetke, kuni Bill veel seljaga minu poole seisab, kargasin äkitselt voodist välja.Täie hooga sööstsin ukse poole. Kuid! Dangeril olid liiga pikad käed. Mis tasus tal astuda üks samm ja mul turjast kinni krahmata?
Pluus raksatas. Inerts kiskus mind edasi, aga Bill tõmbas hoopis tagasi. Nii tegin tahtmatult toas täistiiru ja maandusin Billy rinna najal, justnagu olekski see olnud kogu minu tormamise lõppeesmärk. Aga see polnud nii! Võitlusvaim oli äkki tärganud, viha lahvatas. Ma virutasin talle kogu jõust rusikaga makku.Teise korra veel ja isegi kolmanda.Pagan võtku! Sama hästi oleksin võinud taguda vastu seina! Ei mingit reaktsiooni. Tema kõhulihased olid nii treenitud, et hoopis mu rusikas sai rängalt haiget.
Vähemalt peajagu minust pikem, ja nii, ligikaudu viis korda tugevam, haaras ta lõpuks mul kätest ning keeras need selja taha risti – oi, kuidas seepeale õlgades valus hakkas!
„Kuhu nüüd minek, neiu? Ma pole veel oma juttu lõpetanud. Sa kuulad mind ära!” tuletas Bill kurjalt meelde. Tundus nii, et tal sai mu toksimisest lihtsalt villand.
„Lase mind lahti! Sa oled kretiin! Oled üks napakas, hull neeger! Ma ei taha su ila kuulata! Mind ei huvita sinu luulud!”
„Hoia oma suu kinni!” käratas Bill kannatust lõplikult kaotades ning seejuures tema raevukalt välkuvad silmad valgusid sootuks verd täis.
Ma rabelesin kogu jõust, püüdes end lahti rebida tema liiga tugevate käte vahelt. Isegi selja taha väänatud käed ei hoidnud mind küllalt kinni. Vandusin ja sõimasin teda kõige ropumate sõnadega, mis iial üle mu huulte on tulnud. Siis lasi ta mind lahti – vaid korraks. Seda oligi mulle vaja. Kuigi õlas raksatas valu, keerasin käe järsult sirgeks ja lajatasin üles – mustanahalisele otse vastu lõugu. Billy pea tõmbus kõrvale ja taha.Vaevalt, et minu löögi tugevusest, pigem ehk ettevaatusabinõuna. Parem käsi haaras mul instinktiivselt õlast. Polnud tarvis mõelda, mida teha. Ma lõin kogu jõust hambad tema pöidlasse. Nüüd igatahes mõjus. Bill karjatas valust ja vabastas mind lõplikult. Kuid ma ei oodanud, et ta on võimeline ka ise lööma. Aga näis, et viha tema hinges oli ületanud kõik piirid. Dangeri käsi tõusis ning andis mulle lahtise peoga niisuguse obaduse vastu vahtimist, et ma ei taibanudki, kuidas voodisse tagasi lendasin.
Maandumine osutus pehmeks ja vetruvaks, kuid sel korral polnud ma siin enam üksi, sest Danger ise vajus mulle kogu oma massiga peale.Löögi tagajärjel oli peas imelik, õõnes tunne. Ma ei suutnud veel mõista, mis oli juhtunud, kui tundsin Dangeri kätt oma seelikut üles kiskumas. Vandudes ja vihast hambaid kiristades tõmbas ta ühe käega püksirihma valla.
Veel kord proovisin ma põgeneda, kuid tema hoop oli mind juhmiks ja jõuetuks teinud. Ma ei suutnud muud, kui vaid nuuksudes halastust paluda. Tagajärjetult püüdsin teda eemale lükata, kuid seegi oli mõttetu.Ta tahtis mulle haiget teha.Ta sai, mida tahtis. Tema jõuline rütm ei tekitanud mu kehale naudingut.Vastupidi, püsis ja kasvas veelgi hirm, tülgastus, vastikustunne jõhkruse ees, millega Danger nüüd uhkustada võis. Sel hetkel lubasin enesele, et ei andesta seda Billyle iial, et tapan ta omaenese käega, kui Kenzo seda ise ei tee… Aga mu jõud oli nüüd otsas.Lamasin tundetu nukuna tema käte vahel ja nutsin taga oma kaotatud au. Kõige hullem, et olin alati pidanud Billyt oma sõbraks. Ma ju teadsin alati, et ta on endine narkar, sellisest võiks kõike oodata, aga et veel ka vägistaja… sellest sain ma teada alles sel ööl. Avastasin temas reeturi, perverdi, värdja ning tundsin vastikust oma naiivsuse pärast, sest alles äsja oleksin äärepealt kaotanud talle oma südame. Bill Tanger pole tegelikult midagi väärt, sest ma vihkan teda! Vihkan rohkem, vihkan veel!..
Mul oli küllalt aega mõtiskleda kuni ta lõpuks orgasmini jõudis. Vandesõnu urisedes vajus mu kõrvale lamama, hoidis veel hetke mul ümbert kinni. See oli pigem refleks, mitte embus, mis tingitud tänutundest pakutud naudingu eest. Ma lükkasin tema käed eemale ning keerasin Dangerile selja. Tõmbasin nuttes end kerra, soovimata eal teda enam näha.
Bill tõusis vaikides. Ainult voodi krigises tasa. Nägin silmanurgast, kuidas ta mind silmitses: täiesti ükskõikselt. Ei mingeid tundeid. Ei kahetsust ega isegi mitte põlgust. Siis kolis ta voodi servale, kohendas riideid ning jäi lihtsalt sinna istuma. Ma ei tahtnud, ent siiski pidin teda nägema.
Tüki aja pärast langetas ta pea käte vahele ja äkki oigas valjult, nagu teeks miski talle tohutult valu. Ma nutsin, olles kaotanud tahte põgeneda, kõik oli nii mõttetu, millelgi siin ilmas polnud enam tähtsust. Hinges valitses täielik vaakum, vaid pisarad ikka endiselt voolasid padjale. Ma ei suutnud summutada nuukseid.
„Jää vait!” urises Bill tasa, istudes liikumatult küürakil, pea sügaval käte vahel. Ma püüdsin, kartes teda nüüd tõsisemalt kui eales varem, ent käsu korras oli võimatu oma meeleheitlikest tunnetest üle olla. Pettumus oli liiga suur. Ma tõesti ju uskusin, et Danger on sõber…
„Jää ometi vait!”
Ma polnud kunagi varem Dangeri suhtes hirmu tundnud. Nüüd lõpuks ma kartsin teda.Tõsiselt. Ma olin lõpuks ometi aru saanud, et Bill Tanger ei mõista nalja ega talu ammugi vastuvaidlemist – täpselt niisamuti nagu Kenzo ise. Neelasin vägisi nuuksed alla, jäädes veel summutatult luksuma. Kogusin tükk aega julgust, et öelda talle see üksainus sõna, mida ta mu silmis vääris:
„Värdjas!”
Esialgu ei reageerinud Danger sellele mitte kuidagi. Lihtsalt põrnitses avali ust enese ees ning õllejäänuseid nurgas, käed lõdvalt põlvede vahel rippu.
„Värdjas…” kordas ta lõpuks vaevukuuldavalt. See kõlas kui tõdemus. Siis, kibedusest katkeva häälega jätkas: ” Nüüd võttis värdjas kätte mõõga ja purustas kristallist tuleviku… Ta tappis oma unelmad, mida ise tuhat aastat oli pikisilmi oodanud… Ja verise mõõga torkas ta maasse, et kaevata sinna omaenese haud…”
Ma ei suutnud mõelda temaga kaasa. Need sõnad kõlasid nagu tsitaat ulmeraamatust, ilmselt tähendas see hetkel Billyle midagi olulist, ent mina mõtlesin vaid sellele, et vihkan teda elu lõpuni, nii kaua, kui elupäevi mulle on antud! Kaua vaikis ta jälle, siis haaras kahe käega äkki peast, surus jõuga näpud sügavale juustesse ning vajus nuuksudes küüru.
„Neetud! Neetud jobu! Mida ma ometi tegin!..” Dangeri õlad vappusid tagasihoitud nutust.
