keskpaika ja vaatavad tähelepanelikult ringi; lõugastes järsandikkude all seisavad sookured varjus… Meie seisime paikjahil umbes tund aega, tapsime kaks paari kurvitsaid ja soovides enne päikesetõusu veel õnne katsuda (paikjahil võib käia ka hommikuti), otsustasime öö mööda saata lähedases veskis. Me väljusime metsatukast, laskusime künkast alla. Jõgi veeretas tumesiniseid laineid; öisest rõskusest raskeks muutunud õhk tihenes. Me koputasime väravale. Koerad hakkasid hoovis haukuma. «Kes seal on?» kajas kähisev ja unine hääl. «Kütid, lase öömajale.» Vastust ei tulnud. «Me maksame.» – «Lähen ütlen peremehele… Vait, neetud!.. Võtku teid see ja teine!» Me kuulsime, kuidas sulane tarre läks; varsti tuli ta värava juurde tagasi. «Ei, peremees ei luba sisse lasta.» – «Miks ta ei luba?» – «Eks kardab, olete ju jahimehed; taga paremat, panete veel veski põlema; ennäe, missugused riistad teil on.» – «Mis plära see on!» – «Meil ülemineval aastal alles põles veski maha: lihaülesostjad olid öömajal ja teadagi, et kuidagimoodi panid põlema.» – «Aga kuidas on, vennas, kas peame siis õues ööbima!» – «Kuidas arvate…» Ta läks saabastega kolistades ära.
Jermolai tõotas talle mitmesuguseid ebameeldivusi. «Läki külasse,» lausus ta viimaks ohates. Kuid külla oli oma kaks versta… «Ööbime siin,» ütlesin mina, «väljas on soe öö ja raha eest saadab mölder meile õlgi.» Jermolai nõustus vastu rääkimata. Me hakkasime uuesti koputama. «No mis teil vaja on?» kajas uuesti sulase hääl, «on öeldud, et ei saa.» Tegime talle selgeks, mida tahame. Ta läks peremehelt nõu küsima ja pöördus temaga seltsis tagasi. Jalgvärav kääksatas. Ilmus mölder, kõrget kasvu, rasvase näoga, härjaturjaga ja ümara ning suure kõhuga mees. Ta nõustus minu ettepanekuga. Sada sammu veskist eemal asus väike igast küljest lahtine ulualune. Meile toodi sinna õlgi ja heinu; sulane pani jõe ääres rohu peal samovari üles ja hakkas kükakil olles agaralt torru puhuma… Hõõgvele lüües valgustasid söed eredasti ta noort nägu. Mölder jooksis naist äratama, tegi mulle lõpuks ise ettepaneku tares ööbida, ent ma eelistasin jääda värskesse õhku. Möldrinaine tõi meile piima, mune, kartuleid ja leiba. Peatselt hakkas samovar keema ja meie asusime teed jooma. Jõest tõusid aurud, tuult ei olnud; ümberringi karjusid räägud; veski rataste juurest kostis nõrku helisid; vesi tilkus lapitsatest, nõrises läbi paisu kaitsevõrede. Me tegime väikese tule üles. Kuni Jermolai tuhas kartuleid küpsetas, jõudsin tukkuma jääda… Mind äratas vaikne, tagasihoitud sosin. Ma kergitasin pead: tule ees, kummulikeeratud tünnil istus möldrinaine ja jutles minu kütiga. Ma tundsin juba varem riietuse, kehaliigutuste ja hääldamise järgi ta mitte talu- või linnanaise, vaid endise mõisateenija olevat, ent alles nüüd ma vaatlesin tema näojooni õieti. Ta oli pealtnäha kolmekümne aastane: kõhn ja kahvatu nägu säilitas veel väljapaistva ilu jälgi; eriti meeldisid mulle silmad, suured ning nukrad. Ta toetas küünarnukke põlvedele ja nägu kätele. Jermolai istus seljaga minu poole ja lisas laastusid tulle.
«Želtuhhinas on jälle loomataud,» lausus möldrinaine, «preester Ivanil võttis mõlemad lehmad maha… Jumal halasta!»
«Aga mis te sead teevad?» küsis Jermolai viivukese aja pärast.
«Elavad.»
«Oleksite kas või põrsakese mulle kinkinud.»
Möldrinaine vaikis pisut, siis ohkas.
«Kellega te siin olete?» küsis ta.
«Kostomarovskoje härraga.»
Jermolai viskas mõned kuuseoksad tulle; oksad lõid sedamaid korraga praksuma, paks suits paiskus talle otse näkku.
«Miks su mees meid sisse ei lasknud?»
«Kardab.»
«Ennäe paksu praatsmagu… Kallis Arina Timofejevna, too mulle klaasike viina!»
Möldrinaine tõusis ja kadus pimedusse. Jermolai hakkas vaikselt laulma:
«Kui kallil’ musu andsin ma, kõik saapad ära kandsin ma…»
Arina tuli tagasi, väike karahvin ja klaas käes. Jermolai kergitas end istumast, lõi risti ette ja tühjendas klaasi ühe sõõmuga. «Armastan!» lisas ta.
Möldrinaine istus jälle tünnile.
«Kas sa, Arina Timofejevna, ikka veel põed?»
«Põen.»
«Mismoodi?»
«Köha piinab öösiti.»
«Näib, et härra ongi magama jäänud,» lausus Jermolai pärast lühikest vaikimist. «Sina, Arina, ära arsti juurde mine: hakkab halvem.»
«Ega ma lähegi.»
«Aga mind tule külastama.»
Arina langetas pea.
«Ma ajan siis oma, omaenda naise tolleks juhuks ära,» jätkas Jermolai… «Tõesti.»
«Teie, Jermolai Petrovitš, ärataksite ehk parem härra, näete, kartul on juba küps.»
«Ah, las ta põõnutab,» tähendas mu ustav teener ükskõikselt, «magab jooksuväsimust.»
Ma hakkasin heintel pöörlema. Jermolai tõusis ja tuli mu juurde.
«Kartul on valmis, härra, suvatsege sööma hakata.» Ma väljusin ulualusest; möldrinaine tõusis tünnilt ja tahtis ära minna. Ma kõnetasin teda.
«Kas te ammu selle veski rentisite?»
«Nelipühi ajal sai aasta.»
«Aga kust su mees pärit on?»
Arina ei kuulnud mu küsimust hästi.
«Kust kandist su mees on?» kordas Jermolai mu küsimust, häält kõrgendades.
«Belevist. Ta on linlane.»
«Aga kas sa ise ka Belevist oled?»
«Ei, ma olen härraste… olin härraste.»
«Kelle?»
«Zverkovi härra. Nüüd ma olen vaba.»
«Missuguse Zverkovi?»
«Aleksander Silõtši.»
«Kas sa ei olnud tema naise juures toatüdrukuks?»
«Aga kuidas teie seda teate? Olin.»
Ma vaatasin Arinat kahekordse uudishiinu ja osavõtuga.
«Ma tunnen su härrat,» jätkasin ma.
«Tunnete?» kostis ta tasase häälega ja vaatas maha.
On vajalik lugejale öelda, miks ma Arinat säärase osavõtuga vaatasin. Peterburis viibimise ajal tutvusin ma juhuslikult härra Zverkoviga. Ta oli üsna tähtsal ametikohal, teda tunti kui teadmistega ja asjalikku inimest. Tal oli lihav, tundeline, nutune, tige naine, tavaline ja raske iseloomuga olevus; neil oli ka pojuke, täielik härraspoeg, hellitatud ja rumal. Härra Zverkovi enese välimus kõneles vähe tema kasuks: laiast, peaaegu neljakandilisest näost vaatasid kavalalt välja hiiresilmakesed, tükkis esile suur ja terav, avali sõõrmetega nina; pöetud hallid juuksed kerkisid harjastena kurrulise lauba kohale, kitsad huuled liikusid vahetpidamata ja naeratasid läägelt. Härra Zverkov seisis tavaliselt paksud käed
