Venemaa on teile, härrased, tundmatu – vaat mis! Teie loete aina saksa raamatuid. Praegu te näiteks räägite mulle toda ja toda, noh, tähendab mõisateenijate suhtes… Hästi, ma ei vaidle, see kõik on hea, kuid teie ei tunne neid, ei tea, mis rahvas see on.» (Härra Zverkov nuuskas kõvasti nina ja nuusutas tubakat.) «Lubage mul näiteks jutustada teile üks väike anekdoodike; teile võib see huvi pakkuda.» (Härra Zverkov köhatas.) «Teie ju teate, missugune naine mul on; näib, et parema südamega naist on raske leida, otsustage ise. Tema näitsikuist toatüdrukute elu ei saagi eluks nimetada: lihtsalt taevariik läheb tõeliselt täide… Ent mu naine tegi endale reegliks mehelolevaid toatüdrukuid mitte pidada. See ka tõesti ei kõlba: tulevad lapsed, seda ja teist – noh, kus siis toatüdruk saab nagu kord ja kohus proua järele valvata, tähele panna tema harjumusi: tal pole selleks enam mahti, tal juba muu peas. Peab inimlikult otsustama. Näete’s, sõitsime meie kord oma külast läbi, sellest saab – kuidas teile öelda, et mitte valetada – aastat viisteistkümmend. Vaatame, et külavanemal on tütarlaps, tütar, üliarmsake teine; isegi säärane. teate, kommetelt roomavalt alandlik. Ja mu naine ütlebki mulle: Koko – tähendab, te saate minust aru, nii ta nimetab mind – võtame selle lapse Peterburi kaasa; ta meeldib mulle, Koko… Mina vastu: võtame pealegi, hea meelega. Külavanem enesestki mõista meile jalgade ette: te saate aru, ta ei osanud säärast õnne oodatagi mitte… Noh, tütarlaps muidugi rumalusest nutma. See on tõepoolest alguses õudne: vanemate maja… üldse… midagi siin imestada ei ole. Ometi harjus ta peatselt meiega; esmalt anti ta näitsikute kambrisse; muidugi õpetati teda. Ja mis te mõtlete?.. Tütarlaps ilmutab imekspandavat edu; mu naine lihtsalt kiindub temasse, edutab ta viimaks teistele vaatamata omaenda toatüdrukuks… pange tähele!.. Ja peab tõele au andma, ei olnud mu naisel veel säärast toatüdrukut olnud, ei olnud tõesti: teenistusvalmis, tagasihoidlik, sõnakuulelik – lihtsalt kõik, mis nõutakse. See-eest nainegi teda, peab tunnistama, hellitas juba ülearu; riietas hästi, toitis härraste laualt, jootis teed… noh, mida üldse võib ette kujutada! Nõnna ta mu naise juures teenis aastat kümme. Korraga, ühel ilusal hommikul, kujutlege ette, tuleb Arina – teda kutsuti Arinaks – ilma ette teatamata minu juurde kabinetti ja pauhti mulle jalge ette… Seda ma ei kannata, ütlen teile avameelselt. Inimene ei tohi kunagi oma väärikust unustada, eks ole tõsi? «Mis sa tahad?» – «Isake Aleksander Silõtš, palun armu.» «Missugust?» – «Lubage mehele minna.» Tunnistan, et ma hämmastusin. «Kas sa, lollakas, tead, et proual teist toatüdrukut ei ole.» – «Ma saan prouat endiselt teenima.» – «Möga, möga! Proua mehelolevaid toatüdrukuid ei pea.» – «Malanja võib minu asemele tulla.» – «Palun mitte targutada!» – «Kuidas käsite…» Mina, pean tunnistama, otse nõrkesin. Ütlen teile, olen niisugune inimene, keda miski nõnda ei kurvasta, julgen öelda, nõnda tugevasti ei kurvasta kui tänamatus… Teile ei pruugi ju rääkida – te teate isegi, milline naine mul on: kehastunud ingel, äraseletamatu headus… Isegi kurjategija – toogi halastaks talle. Ajasin Arina toast välja. Mõtlesin, et vahest võtab aru pähe; ei tahaks, kas teate, uskuda kurjust, musta tänamatust inimesest. Ent mis te arvate? Pool aastat hiljem ta suvatseb jälle minu juurde tulla sellesama palvega. Siin ma, pean tunnistama, ajasin ta südametäiega toast välja, ja ähvardasin teda ja lubasin naisele öelda. Ma olin nördinud… Kuid kujutage enesele mu hämmastust: mõne aja pärast tuleb naine minu juurde, pisarais, nii ärritatud, et ma päris ära kohkusin. «Mis on juhtunud?» – «Arina… Teie mõistate… ma häbenen välja öelda.» – «Ei või olla!.. Kes siis?» – «Teener Petruška.» Ma plahvatasin. Ma olen niisugune inimene… poolikuid abinõusid ei armasta!.. Petruška… pole süüdi. Karistada teda võib, kuid tema ei ole minu arvates süüdi. Arina… noh, mis siin, noh, noh, mis siin veel rääkida. Mina, endastki mõista, käskisin tal sedamaid pea paljaks pügada, matsiriided talle selga ajada ja külasse saata. Mu naine kaotas hea toatüdruku, kuid teha polnud midagi; korralagedust majas ometi ei saa kannatada. Parem juba haige liige korraga maha raiuda! Noh, noh, otsustage nüüd ise – noh, te ju tunnete mu naist, see, see, see ju… on ometi ingel… Ta oli ju kiindunud Arinasse ja Arina teadis seda ning ei häbenenud… Ah, kas pole nii, öelge… noh? Ent mis siin seletada! Igal juhul, teha polnud midagi. Mind aga, mind isiklikult kurvastas ja solvas selle tüdruku tänamatus kauaks. Mis te ka ei ütleks… südant ja tunnet nende inimeste juurest ei leia. Kuidas sa hunti ka ei toidaks, tema vahib ikka metsa poole… Edasi, teadus! Kuid ma soovisin teile ainult tõestada…»
Ning härra Zverkov, jätnud jutu lõpetamata, pööras pea ära ja mässis end tugevamini mantlisse, tahtmatut erutust mehiselt maha surudes.
Vististi saab lugeja nüüd aru, miks ma Arinat osavõtlikult vaatasin.
«Kas sa möldriga kaua abielus oled?» küsisin ma talt lõpuks.
«Kaks aastat.»
«Kas sind härra siis tõesti lubas?»
«Mind osteti vabaks.»
«Kes?»
«Saveli Alekseitš.»
«Kes see on?»
«Minu mees.» (Jermolai naeratas endamisi.) «Kas härra rääkis teile minust?» lisas Arina pärast vähest vaikimist.
Ma ei teadnud, mida ta küsimusele kosta. «Arina!» hüüdis mölder kaugelt. Arina tõusis ja läks ära.
«Kas ta mees on hea inimene?» küsisin ma Jermolailt.
«Pole viga.»
«Kas neil lapsi ka on?»
«Oli üks, kuid suri ära.»
«Kas ta möldrile meeldis või mis?.. Ei tea, kas ta tema eest palju lunaraha maksis?»
«Vaat ei tea. Arina oskab kirja; nende töös see… samane… läheb vahel kasuks. Seega siis meeldis.»
«Kas sa temaga ammu tuttav oled?»
«Ammu. Ma käisin varem ta isandate pool. Nende mõis pole siit kaugel.»
«Ja teener Petruškat tunned?»
«Pjotr Vassiljevitši? Kuidas muidu, tundsin.»
«Kus ta nüüd on?»
«Läks soldatiks.»
Me vaikisime.
«Näib, et Arina ei ole terve, mis?» küsisin ma viimaks Jermolailt.
«Mis tervis tal on!.. Aga homme vist tuleb hea jaht. Teile ei teeks paha praegu puhkama heita.»
Parv metsparte kihutas meist vihinal üle ja me kuulsime, kuidas pardid meist mitte kaugel jõele laskusid. Oli juba päris pimedaks muutunud ja hakkas jahenema; metsatukas laksutas kõlavalt ööbik. Me pugesime heintesse ja uinusime.
LGOV
«Sõidame õige Lgovi,» ütles mulle kord lugejaile juba tuntud Jermolai, «me laseme seal parte, nii et küll saab.»
Ehtsale kütile ei kujuta metspart endast küll midagi eriti ahvatlevat, kuid parajasti muu uluki puudumisel (lugu juhtus septembri alguses: metskurvitsad ei olnud veel kohale lennanud, jooksmisest nurmkanade järele mööda põldusid .olin ma aga tüdinud) võtsin oma küti nõu kuulda ja läksin Lgovi.
Lgov on suur stepiküla üsna vanaaegse, ühe kupliga kivikirikuga ja kahe veskiga soise Rossota jõekese ääres. Versta viis Lgovist eemal muutub see jõeke laiaks tiigiks, mis on servadelt ja siin-seal ka keskpaigas kasvanud tihedasse kõrkjasse ehk maierisse, nagu orjoli keelemurdes öeldakse. Selle tiigi kõrkjate vahel asuvais abajates ja vaikseis nurgakestes pesitses ja peatus lugematu hulk iga võimalikku liiki parte:
