sind kutsariametist vallandas?»
«Aga uus proua.»
«Missugune proua?»
«Eks ikka see, kes meid ostis. Teie ei suvatse tunda: Aljona Timofevna, sihuke paks… mitte noor.»
«Millest tal tekkis küll mõte sind kalameheks teha?»
«Aga jumal teda teab. Sõitis meile oma mõisast, Tambovist, käskis kogu mõisapere kokku ajada ja tuligi meie juurde välja. Meie kõigepealt kohe kätt suudlema, ja tema – pole viga: ei vihasta… Aga pärast hakkas meilt korrast pärima: millega tegemist tegid, mis ametis olid? Jõudis kord minu kätte, näe, küsibki: mis amet sinul oli? Ütlen: «Kutsariks.» – «Kutsariks? Noh, mis kutsar, vaata, missugune sa mul oled: mis kutsar sa mul niisugune oled? Ei kõlba sul kutsariks olla, aga hakka mul kalameheks ja habe aia maha. Minu siiasõidu korral muretse härraste lauale kala. kuuled?..» Sellest ajast peale mind kalameheks arvataksegi. «Ja vaata, et sa mul tiigi korras hoiad…» Aga kuidas teda korras hoida?»
«Kelle omad te varem olite?»
«Aga Sergei Sergeitš Pehterevi omad. Temale läksime päranduse teel. Kuid ega me temagi kaua olnud, kõigest aastat kuus. Näe, tema juures ma kutsarina sõitsingi… kuid ega linnas – seal tal olid teised, vaid maal.»
«Ja sa oled maast-madalast ikka kutsar olnud?»
«Mitte sugugi ikka kutsar! Kutsariks ma sattusin ju Sergei Sergeitši juures, aga varem olin kokaks, kuid ega ka linnakokaks, vaid nii, maal.»
«Kelle juures sa kokaks olid?»
«Aga endise härra juures, Afanassi Nefjadõtši juures, Sergei Sergeiši onu juures. Tema ostis ju Lgovi, Afanassi Nefjodõtš, aga Sergei Sergeitšile läks mõis päranduse teel.»
«Kellelt ta ostis?»
«Eks Tatjana Vassiljevnalt.»
«Missuguselt Tatjana Vassiljevnalt?»
«Noh sellelt, mis tunamullu suri, Bolhovi… või oli see Karatsovi lähedal, vanapiigana… Ja mehel ei olnudki. Ei suvatse teada? Temale me läksime ta isakeselt, Vassili Semjonõtsilt. Tatjana Vassiljevna ometigi pidas meid üsna kaua… aastakest kakskümmend.»
«Kas sa tema juures olid siis kokaks, mis?»
«Esmalt tõesti olin kokaks, aga siis pääsesin kohvisengiks.»
«Milleks?»
«Kohvisengiks.»
«Mis amet see säärane on?»
«Ei mina tea, isake. Seisin puhveti juures ja mind nimetati Antoniks, mitte Kuzmaks. Nii suvatses proua käskida.»
«Su tõeline nimi on Kuzma?»
«Kuzma.»
«Ja sa olid kogu aeg kohvisenk?»
«Ei, mitte kogu aeg: olin ka hartist.»
«Kas tõesti?»
«Kuidas siis, olin… mängisin tehaatert. Meie proua seadis omale tehaatri sisse.»
«Missugustes rollides sa siis esinesid?»
«Mida suvatsete?»
«Mis sa teatris tegid?»
«Teie ei tea või? Vaat, võetakse mind ja ehitakse; ma käingi nõnda ehitult, ehk seisan, ehk istun, kuidas seal parajasti juhtub. Öeldakse, et räägi seda; ma siis räägingi. Kord mängisin pimedat… Kummagi lau alla pandi mulle hernetera… Täpselt!»
«Milleks sa pärast olid?»
«Eks pärast hakkasin jälle kokaks.»
«Mis eest sind siis kokaametist jälle vallandati?»
«Eks vend karanud ära.»
«Noh, aga milleks sa oma esimese proua isa juures olid?»
«Pidasin mitmesuguseid ameteid: esmalt olin kasatšokiks, faletoriks olin, aednikuks, aga vahel ka vanemaks koertepoisiks.»
«Vanemaks koertepoisiks?.. Ja käisid koertega jahilgi?»
«Käisin koertega jahilgi, kuid pidin hinge andma: kukkusin koos hobusega ja hobune kärvas ära. Meie vana härra oli ju kole vali; käskis mind läbi peksta ja Moskvasse õppima anda, kingsepa juurde.»
«Kuidas õppima? Ega sa ometi lapsena vanemaks koertepoisiks ei pääsenud?»
«Jah, aastat nõnna üle kahekümne mul oli.»
«Mis õppimist siis veel kahekümne-aastaselt?»
«Ega siis midagi, võib, kui härra käsib. Kuid õnneks ta suri varsti – mind toodi siis külasse tagasi.»
«Millal sa siis seda kokakunsti õppisid?»
Oksake kergitas oma üsna kõhna ja kollast nägu ning muhatas.
«Kas seda siis tõesti õpitakse?.. Talueidedki teevad sööki!»
«Noh,» laususin ma seepeale, «sa, Kuzma, oled oma elus palju näinud! Kuid mis sa nüüd kalamehena teed, kui teil kala ei ole?»
«Aga mina, isake, ei nurise. Ja jumal tänatud, et mind kalameheks tehti. Näe teise niisamasuguse vanamehe nagu mina, Andrei Pupõri käskis proua paberivabrikusse ammendamisruumi tööle panna. Patt on, ütleb, muidu leiba süüa… Aga Pupõr lootis isegi armu: tal sugulane istub kunturistina härraste kunturis; lubas tema kohta prouale ette kanda, meelde tuletada. Säh sulle, tuletaski meelde!.. Aga Pupõr kaapas minu nähes sugulase kintsu.»
«Kas sul perekond on? Olid abielus?»
«Ei, isake, ei olnud. Tatjana Vassiljevna kadunuke – rahu tema põrmule! – ei lubanud kellelgi paari minna. Hoidku jumal! Juhtus vahel, et räägib: mina elan ju niisama, tüdrukupõlves, mis vallatlemine see on! Mis neil tarvis on?»
«Millest sa praegu elad? Palka saad?»
«Mis palka, isake!.. Lobi antakse ja sellegi eest jumalale tänu! Väga rahul olen. Annaks jumal meie prouale elupäevi.»
Jermolai tuli tagasi.
«Lootsik on parandatud,» ütles ta rämedalt «Käi lati järele – sina!..»
Oksake jooksis latti tooma. Kogu mu jutuajamise kestel vaese vanakesega vaatles kütt Vladimir teda põlgliku naeratusega.
«Rumal inimene,» ütles ta, kui too oli ära läinud, «täiesti harimata inimene, mats, muud mitte midagi… Mõisainimeseks teda nimetada ei saa… ja aina kiitles… Temasugune ka mõni artist, suvatsege ise otsustada! Asjata küll suvatsesite ennast tülitada, suvatsesite temaga juttu ajada!»
Veerand tunni pärast istusime juba Oksakese lootsikus. (Koerad jätsime tarre kutsar Jegudijili valve alla.) Meil ei olnud kuigi mõnus, kuid kütid ei ole nõudlikud inimesed. Lootsiku päras seisis Oksake ja lükkas; meie Vladimiriga istusime põikpuul; Jermolai oli aset võtnud ees, päris lootsiku ninas. Takkudest hoolimata
