ajal järele ja lõbus oli näha, kuidas need tölbid linnud kukerpallitasid õhus, platsatasid raskelt vastu veepinda. Kõiki lastud parte me muidugi kätte ei saanud: kergelt haavatud sukeldusid; mõned surmavalt tabatud langesid säärasesse tihedasse maierisse, et neid isegi Jermolai terased ilvesesilmad ei avastanud, kuid lõunaks täitus lootsik siiski ulukitest ääreni.
Jermolai suureks lohutuseks ei lasknud Vladimir sugugi mitte hästi ja pärast iga äpardunud lasku ta imestas, vaatas püssi üle, puhus selle puhtaks, oli nõutu ja lõpuks seletas meile põhjuse, miks ta mööda oli lasknud. Jermolai laskis võidukalt nagu alati, mina tavalisel kombel – üpris halvasti. Oksake vaatles meid maast madalast härraste teenistuses seisnud inimese silmadega, hüüdis vahetevahel: «Näe, ennäe veel part!» – ning sügas alatasa selga mitte kätega. vaid liikvele pandud õlgadega. Ilm püsis ilus: kõrgel meie kohal sõudis vaikselt kõrgeid ümmargusi pilvi. mis selgesti peegeldusid vees; ümberringi sosiskles roog; tiik säras päikesepaistel kohati nagu teras. Me valmistusime külla tagasi pöörduma, kui meiega järsku juhtus üsna ebameeldiv lugu.
Märkasime juba ammu, et meie lootsikusse korjus vähehaaval üha rohkem vett. Vladimirile oli tehtud kohustuseks seda välja loopida kopsikuga, mille mu ettenägelik kütt igaks juhuks oli kellegi «tukkuma jäänud» eide tagant ära näpanud. Niikaua kui Vladimir oma ülesannet ei unustanud, läks asi nagu kord ja kohus. Kuid jahi lõpuks, otsekui jumalagajätuks, hakkas parte sääraste parvedena lendu tõusma, et vaevu jõudsime püsse laadida. Laskmisetuhinas ei pööranud me oma lootsiku seisukorrale tähelepanu, ja äkki kaldus meie vana laev Jermolai tugevast liigutusest (ta katsus tapetud lindu kätte saada ja rõhus kogu kehaga servale) küljeli, läks vett täis ja vajus – õnneks mitte sügaval kohal – pidulikult põhja. Me karjatasime, kuid oli juba hilja: hetke pärast seisime kaelani vees, ümbritsetud surnud partide ujuvate kehadega. Praegu ma ei või oma seltsimeeste ehmunud ning kahvatuid nägusid ilma naerulaginata meenutada (arvatavasti ei paistnud minugi nägu tookord punaga silma); kuid sel hetkel, tunnistan, ei tulnud mulle naeru meeldegi. Igaüks meist hoidis oma püssi pea kohal, ja Oksake, küllap vist harjumusest jäljendada oma härraseid, tõstis omagi lati üles. Jermolai häiris esimesena vaikust.
«Ptüi, kuramuste kuramus!» pomises ta vette sülitades. «Vaat kus alles lugu! Kõik sinu tegu, vana kurat!» lisas ta südametäiega Oksakese poole pöördudes, «mis lootsik see sul on?»
«Vabandust,» lällitas vanamees.
«Ka sina pole mul parem,» jätkas mu kütt, pöörates pea Vladimiri poole, «mis sa vahtisid? miks sa vett välja ei loopinud? sina, sina, sina…»
Ent Vladimir oli vasturääkimisest kaugel: ta värises nagu haavaleht, lõgistas hambaid ja naeratas täiesti mõttetult. Kuhu oli jäänud ta ilukõne, ta peen viisakus ja eneseväärikuse tunne!
Neetud lootsik kiikus kergelt meie jalgade all… Laeva huku hetkel oli vesi meile haruldaselt külmana tundunud, kuid me harjusime peatselt. Kui esimene hirm möödus, vaatasin ringi; meist sammu kümme eemal kasvasid ümberringi kõrkjad; taamal, nende latvade kohal, paistis kallas. «Halvasti!» mõtlesin ma.
«Mis me ette võtame?» küsisin ma Jermolailt.
«Eks näe, ega’s ööd siin veetma hakka,» vastas ta. «Säh, sina, hoia mu püssi,» ütles ta Vladimirile.
Vladimir kuuletus sõna lausumata.
«Lähen otsin koolme üles,» jätkas Jermolai veendumusega, nagu peaks igas tiigis tingimata koole olema, võttis Oksakeselt lati ja hakkas liikuma kalda suunas, ettevaatlikult põhja kombates.
«Kuid kas sa ujuda oskad?» küsisin ma talt. «Ei, ei oska,» kostis hääl kõrkjate tagant.
«Noh, siis upub,» tähendas ükskõikselt Oksake, kes ennistki ei olnud kartnud hädaohtu, vaid meie viha, ja kes nüüd, olles täielikult rahunenud, vaid lõõtsutas vahetevahel; näis, et ta ei tundnud mingit vajadust oma seisukorda muuta.
«Ja hukkub ilma igasuguse kasuta,» lisas Vladimir haledalt.
Jermolai oli ära rohkem kui tund aega. See tund näis meile igavikuna. Esmalt me hõikasime hoolega vastastikku, siis hakkas ta üha harvemini meie hõigetele vastama, viimaks vaikis täielikult. Külas helistati õhtupalvusele. Meie ei rääkinud isekeskis, püüdsime isegi üksteisele mitte otsa vaadata. Pardid lendlesid meie peade kohal, mõned valmistusid laskuma meie kõrvale, kuid järsku paiskusid üles otsekui «püssist», nagu öeldakse, ning lendasid kisades minema. Meil hakkas külm. Oksake laskis silmad kinni vajuda, just nagu mõtleks ta magama jääda.
Viimaks tuli Jermolai meie kirjeldamatuks rõõmuks tagasi.
«Noh, mis on?»
«Olin kaldal, leidsin koolme… Läki.»
Meie oleksime tahtnud sedamaid minema hakata; tema aga võttis esmalt vee alt taskust nööri, sidus tapetud pardid jalgupidi selle külge, võttis mõlemad otsad hambusse ja kahlas ette; Vladimir tema järel, Vladimiri järel mina. Oksake lõpetas viimse lülina rongkäigu. Kaldani oli ligi kakssada sammu, Jermolai läks julgesti ja peatumata (nii hästi oli tal tee meelde jäänud), üksnes vahetevahel hüüatades: «Vasakule – siin paremal on hauakoht,» või: «Paremale – siin vasakul vajud tümasse.» Mõnikord ulatus vesi meile kõrini ja vaene Oksake, olles meist kõige lühem, tõmbas juba korda kaks vett hingekurku, läkastas ja ajas mulle välja. «No, no, noh!» kisendas Jermolai talle ähvardavalt, ja Oksake ronis üles, viibutas jalgu, hüppas ja rabeleski välja madalamale kohale, kuid ei söandanud isegi äärmises hädas mu kuuehõlmast kinni haarata. Viimaks saime kurnatute, poriste ja märgadena kaldale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
