PETERBURIST SEMIPALATINSKINI
Pariisi rahu sõlmimine. – Minu sõit maale ja tagasipöördumine. – Aleksander II esimesed seadlused. – Toetus, mida minu reisile osutas Geograafia Selts. – Teekond Nižni-Kaasan-Kungur-Uraal ja Jekaterinburg. – Lääne-Siberi madalik. – Sõit läbi Siberi ja kohaliku elanikkonna mõningaid iseärasusi. – Išimi stepp. – Irtõš ja Omsk. – Kindralkuberner Gasfort. – Potanin ja Valihhanov. – Baraba stepp ja Kainsk. – Obi ületamine Berdskoje juures. – Barnaul. – Reis Altaisse. – Kolõvani järv. – Zmeinogorsk. – Uba ja Ulba jõgi ning neid ümbritsevad belokid. – Riddersk ja Ivanovski belok. – Teekond Semipalatinskisse.
Kui ma pärast kaks aastat kestnud välismaareisi 1855. aastal Peterburi tagasi pöördusin, toimusid pealinna kõigis ühiskonnakihtides elavad arutlused, kas tuleb rutata rahu sõlmimisega või, vastupidi, jätkata sõda. Kogu tööstus- ja rahandusmaailm pooldas kõige kiiremat rahu sõlmimist, aga sõjalistes ja patriootlikes ringkondades oli valitsevaks seisukoht sõja jätkamise poolt.
Sellele vaatamata jäi valitsuse sfäärides rahupüüe võitjaks ja vürst Orlov lähetati Pariisi konverentsile. Sügise algul sõitsin ma maale, kus mul oli õnn leida oma juba kolmeaastane poeg täie tervise juures: teda kasvatas tavatu armastuse ja ennastsalgavusega mu abikaasa auväärne kasvatajanna Jekaterina Mihhailovna Karejeva.
1856. aastal, kui ilmusid esimesed kevade tundemärgid, ruttasin tagasi Peterburi, kus mind ootasid paljud tööd. Rahuläbirääkimised Pariisis lähenesid juba lõpule, kuid mingitest reformidest ei olnud veel kuulda kippu ega kõppu, ehkki pealinna eesrindlik intelligents oli kindlalt veendunud, et kõige vältimatum reformidest – talupoegade vabastamine – ei lase end enam kaua oodata. Provintsis, vastupidi, oli kohalik aadelkond veel väga kaugel isegi talupoegade vabastamise võimaluse mõttest. Muidugi, ka Peterburis ei söandanud keegi eelseisvat seadusandlikku reformi nimetada «talupoegade vabastamiseks». Ja kui Aleksander II valitsemisaja esimeseks seadusandlikuks aktiks oli kõige kõrgem käskkiri mingite muudatuste kohta sõjaväemundrites, – kusjuures kindralimundri juurde kehtestati punased püksid –, siis andis see lõbusasse teravmeelsusse kalduvatele isikutele põhjust rääkida: «seadusi oodati, püksid vaid saadi!»
Muidugi, vormiriietuse muutmises väljendus Aleksander II nõrkus riidevormi suhtes, millest ta ei vabanenud oma elu lõpuni. Ükskord, juba oma elu viimastel aastatel, kui talle esitles end noor ohvitser, hiljem tuntud uurimisreisija, kes oli tellinud endale seks puhuks ühelt parimalt Peterburi rätsepalt uue mundri, ei saanud Aleksander II, kes suhtus esitletavasse küll väga heatahtlikult, hoiduda märkusest, et mingi ääris mundri kaelusel on valesti õmmeldud, ja ta küsis ohvitserilt veidi karmi häälega, missuguselt rätsepalt viimane mundri oli tellinud. Kuulnud vastuseks tuntud rätsepa nime, lausus keiser: «Ütle talle, et ta on lollpea.»
Geograafia Seltsis leidsin ma endise aseesimehe Muravjovi juures sekretäri kohal surnud V. A. Miljutini asemel andeka teadlase Jevgeni Ivanovitš Lamanski, kes paistis noorte teadlaste hulgas välja majandusteaduse alal. Ma asusin energiliselt lõpetama oma ulatuslikku täiendust Ritteri «Aasia» esimesele köitele ning sain selles töös elavat ja aktiivset kaasabi Venemaa auväärselt ja parimalt sinoloogilt Vassili Pavlovitš Vassiljevilt, kellega me saime selle aja jooksul lähedasteks sõpradeks ning kes oli tõeliselt helge isiksus ja tuline patrioot. 1855/1856. aasta talvel jõudis minu juba ammu alustatud töö lõpule. Ühes sellega ma lõpetasin ka Ritteri «Aasia» nende osade tõlke, mis ulatusid kuni Tjan-Šani ja Lääne-Siberini ning nõudsid veelgi suuremaid täiendusi. Seda ettekäänet ma kasutasingi, et täide viia oma ihaldatud salajast unistust – reisi Kesk-Aasiasse.
Kuid ma ei võinud oma soovi reisida Tjan-Šani mitte ainult esiplaanile tuua, vaid ei tohtinud isegi üldse kellelegi teatada oma kindlast otsusest sinna tungida: see oleks olnud suur viga, sest taoline kavatsus oleks leidnud ägedat vastuseisu Välisministeeriumi poolt, kes varjas armukadedalt Vene piiride taga asuvaid Aasia maid vene geograafiateaduse sissetungi eest vene uurimisreisijate näol, sellal kui Saksamaa juba avalikult, kogu maailma silme all valmistus saatma Kesk-Aasiasse oma ekspeditsiooni, suunates seda sinna läbi India! Seetõttu ma teatasin ametlikult Geograafia Seltsile diplomaatliku ettevaatlikkusega, et järgnevatele Ritteri «Aasia» köidetele täienduste kirjutamiseks on mul hädavajalik külastada seal kirjeldatud paikkondi, ja nimelt Altaid, Kirgiisi steppe jne. Seejuures ma palusin Seltsilt ainult moraalset toetust teedavavate tõendite, soovituste ja muu kujul ning väikest, 1000 rubla suurust abiraha instrumentide ostmiseks ja üldse ekspeditsiooni varustamiseks, võttes enda kanda kõik reisimisega seotud kulud. Pean jagama tunnustust Mihhail Nikolajevitš Muravjovile, sest ta suhtus omalt poolt mu ettepanekusse suure sümpaatiaga ja osutas reisile igakülgset kaasabi; samuti leidsin elavat toetust nii Geograafia Seltsi sekretärilt, füüsilise geograafia osakonna esimehelt A. D. Ozerskilt kui ka Nõukogu liikmetelt.
1856. aasta kevadel olin ma ekspeditsioonileminekuks juba täiesti valmis, sõitsin raudteel kuni Moskvani, edasi maanteed mööda kuni Nižnini, ostsin seal Kaasanis valmistatud tarantassi ja hakkasin posthobustega sõitma mööda suurt Siberi maanteed.
Poolel teel Nižnist Kaasanisse viibisin ma juba neil aladel, mis XVII ja isegi XVIII sajandi saksa kaartidel kandsid pealiskirja «die grosse Tatarei». Kuivõrd kummaline säärane nimetus meile, venelastele, praegustel põlis-Vene kubermangudel (Volga-äärsetel ja isegi osaliselt kesk-kubermangudel) ka ei näiks, oli saksa geograafidel selleks siiski oma põhjus. Ei ole ju kahtlust, et veel XVI sajandi keskpaiku ei ühtinud Euroopa ja Aasia etnograafiline piir hoopiski nüüdisajal kasutatava mõlema maailmajao vahelise geograafilise piiriga. Kui tõmmata sirgjoon Kišinjovist läbi Dnepri kärestike, Harkovi, Voroneži, Tambovi ja Kaasani Jekaterinburgini, siis elasid Euroopa hõimud (slaavlased ja teised) Ameerika avastamise epohhil sellest joonest üksnes loodes, sellest kagus aga Euroopa rahvastikku ei olnud üldse; kogu see Euroopa geograafide «Suur Tataaria» oli Aasia hõimude valduses ja alates alles suurest maailmaajaloolisest sündmusest – Kaasani langemisest (1552. aastal), mis toimus üheaegselt Atlandi-taguse Lääne, Uue Maailma (Ameerika), koloniseerimisega Euroopa rassi poolt – algas Euroopa idaserval enam-vähem pidev ja järjekindel Aasia koloniseerimine Euroopa-Venemaalt; see koloniseerimine hõlmas algul laialdased Aasia etnograafilised osad Euroopas, seejärel aga levis kiiresti üle kogu palearktilise tsooni kuni Vaikse ookeanini.
Kui mul hiljem, 1897. aastal, pärast kolmekümne kolme aastast visa pealekäimist õnnestus Venemaal läbi viia esimene üldine rahvaloendus, tegin järgmise avastuse: sellal kui kõigi Lääne-Euroopa riikide kolonisatsioon kokku oli Christoph Kolumbuse avastusest alates Uuele Maailmale andnud 90 miljonit Euroopa rassi kuuluvat inimest, siis Vene kolonisatsioon, mis suundus itta ja kagusse, oli Aasia etnograafiliste piiride taha siirdanud vähemalt 46 miljonit Euroopa rassi inimest. Sellele Venemaa ajaloolisele teenele oli mul juhus tähelepanu juhtida rahvusvahelisel Christoph Kolumbuse juubelipidustusel 1892. aastal Genovas.
1856. aasta 15. mai hommikul viibisin ma juba Volga paremal kaldal, Kaasani vastas. Vene jõgede kuninganna oli seal veel täiesti suurvee võimuses. Jõgi oli Kazanka laia oruga liitunud ühtseks veekoguks, mille laius oli kümmekond versta. Ilm oli tormine, ja et kaaluka tarantassi ülevedu pidi kestma õhtuni, otsustasin ma oma raske sõiduki jätta mind saatva pärisorjast teenri valve all tema enese saatuse hooleks, aga ise sõitsin suhteliselt kerges kuue sõudjaga purjepaadis maalilist Kaasanit vaatlema tema välisküljelt, vee poolt.
Me sõitsime keset vahutavaid laineid, mis meid oma pritsmetega üle külvasid ning purunesid taamal kõrge ja massiivse halli püramiidi juures, mille tipus oli vaevaltmärgatav väheldane kullatud rist. See oli alles 1823. aastal püstitatud tagasihoidlik, lihtne mälestussammas vennaskalmule, kus puhkasid need kangelased, kes muutsid Kaasani vallutamisega 1552. aastal suhteliselt alles hiljuti Aasia ikkest vabanenud Moskva riigi üheks suurimaks Euroopa riigiks. Mälestusmärk kerkis vee kohal üksildase kaljuna; selle lähedal tõusis omaette kõrgendikul veepinna kohale maaliline Silantjevi (Zilantovi) klooster, ümbritsetud kevadehtes puude rohelusest, aga kloostrist paremal ilutses Kaasani kreml oma maaliliste kirikute, mošeede, ajaloolise Sumbeki torni ja Voskressenski kloostriga.
Ma maabusin Kaasanis meelega varem, et saaksin tutvuda kõigi
