vaid rahulikest ladestustest, mis vaheldusid kõige uuemate formatsioonide mageveebasseini liivakihtidega. Kõik need liivakihtide paljandid piki Irtõši jõge sisaldasid arvutul hulgal teokarpe, mida ma kogusin ja kirjeldasin hiljem esmakordselt ajakirjas «Zeitschrift der deutschen geologischen Gesellschaft». Alles hiljem sain ma teada, et need ei olnud jäänud kahe silma vahele ka suurel XVIII sajandi reisijal Pallasel, kuid tema muide märgib neid, ilma et oleks kirjeldanud.
Krasnõi Jari juures läksin ma lahku oma teekaaslasest V. A. Poletikast, kes ei sõitnud Omskisse, vaid jätkas oma teed Barnauli; ta võttis minult sõna, et peatun tema juures Barnaulis, kuhu ma pidin sõitma pärast seda, kui olen oma asjad Omskis ära õiendanud.
Üleminekukohast Irtõšil Krasnõi Jari juures, kus kolossaalse jõe suurvee kõrgpunkt oli juba möödas, jäi Omskini veel nelikümmend viis versta. Ma jõudsin sinna esimese juuni õhtuks ja pidin seal viibima päeva paar, et end esitleda kindralkubernerile, kellega läbirääkimistest sõltus, kas saab teoks minu palavalt ihaldatud salajane kavatsus tungida maksku mis maksab sügavale tundmatusse Tjan-Šani, mille nime tollal Omskis vaevalt et keegi isegi teadis, sest siin ei olnud keegi tuttav ei Humboldti kuulsa teosega «Asie Centrale» ega Ritteri «Aasia» köitega, mis käsitlesid Tjan-Šani.
Omsk, kus praegu elab üle saja tuhande inimese, mahutas tollal oma suurele halduslikule tähtsusele vaatamata mitte rohkem kui kuusteist tuhat hinge ja sarnanes rohkem ajutise sõjalis-administratiivse laagri kui linnataolise tööstuslik-kaubandusliku asulaga. Linn oli ehitatud Omi jõe mõlemale kaldale kohas, kus jõgi voolas Irtõšši, Omi paremal kaldal asus kindlus, mille sees olid kirik ja mõned kroonu hooned, nende vahel aga tolleaegne puust kindralkuberneri maja; väljaspool kindlust seisis suur peavalitsuse hoone, mille juurest viis alla Irtõši suunas tänav; selle tänava ääres seisid enamikus neljateistkümne tol ajal Omskis elava sõjaväe- ja tsiviilkindrali elumajad. Need majad olid kõik puust, väga näotud ja nende ümber ei olnud ei aiakesi ega puid. Igal majal oli ainult suur veranda, mis avanes laiale ja tolmusele sillutamata tänavale. Omi jõe kõrgel vasakul kaldal asus suurem osa linnast ühes kahe kiriku, kaubahoovi, postkontori, poodide, kahe väljaku ja väga viletsa pajualleega. Seevastu linna taga, kaks versta linna tollastest piiridest allpool, jõe kõrgel paremal kaldal laius suur tore park – Omski elanike mõnus ja armastatud jalutamiskoht.
Mulle oli siis Omskis kõige huvipakkuvamaks isikuks muidugi kindralkuberner ise, kellest sõltus kogu minu reisi saatus. Selliseks kindralkuberneriks oli tollal eakas jalaväekindral Gustav Ivanovitš Gasfort, kes oli omandanud väljapaistva väejuhi kuulsuse Ungari sõjaretke ajal. Vaatamata mõningatele oma veidrustele ja inimlikele nõrkustele, oli Gustav Ivanovitš Gasfort harukordne isiksus ja muidugi ei ole ta oma hiilgava karjääri eest tänu võlgu mitte ainult juhustele, vaid veelgi enam oma isiklikele omadustele.
Lõpetanud teaduste kursuse Königsbergi kõrgemas veterinaarõppeasutuses, astus Gasfort XIX sajandi algul teenima loomaarstina Preisi sõjaväkke, aga ühes Napoleoni vastu toimunud sõjas, mida me pidasime liidus Preisimaaga, komandeeriti ta Vene sõjaväe juurde, kus vajati veterinaare, sest meie ratsaväes oli avastatud loomataud.
Ühes lahingus prantslaste vastu, arvatavasti Preussisch-Eylau juures, kus langes palju vene ohvitsere, paistis ohvitseri kohuseid täitev Gasfort lahingumöllus oma vaprusega niivõrd silma, et ta tõsteti ohvitseri auastmesse ja jäi alatiseks Vene sõjaväe ridadesse. Seejärel, pärast Isamaasõja lõppu, aastail 1812–1815, õppis Gasfort äsjaavatud kolonnijuhtide õppeasutuses, selles Vene peastaabi ohvitseride hällis. Lõpetanud seal teaduste kursuse hiilgava eduga, läks Gasfort üle Vene kodakondsusse ja temast sai Peastaabi ohvitser.
1849. aasta Ungari-kampaania ajal juhtis Gasfort juba diviisi ja sai kuulsaks oma tõepoolest osava taandumisega Hermannstadti (Sibiu) juurde Transilvaanias, millega viis kõrvale Görgey peajõud ja andis sellega teistele väeosadele võimaluse viimase armee ümberhaaramiseks, mis ka otsustas sõja saatuse.
Gasfort oli väga uhke oma Hermannstadti juurde taandumise üle. Ta rääkis, et kogu maailma sõjaajaloos on olnud ainult kolm taolist taandumist: üks – Ksenofonil, teine – Rajevski taandumine Smolenski all ja kolmas – tema enda taandumine Hermannstadti (Sibiu) juurde.
Kui 1853. aastal Lääne-Siberi kindralkuberner Pjotr Dmitrijevitš Gortšakov, seoses sellega, et tema vend vürst Mihhail Dmitrijevitš määrati tegevarmee ülemjuhatajaks Krimmis, avaldas soovi Sevastoopoli sõjast osa võtta ja sai oma komando alla ühe tegevarmee korpuse, ei leidnud Nikolai I talle Lääne-Siberi kindralkuberneri kohale väärilisemat järglast kui kindral Gasfort, kelle ta nimetas ühtlasi kogu Siberi sõjavägede juhatajaks.
Ei saa öelda, et see valik oleks olnud eriti ebaõnnestunud. Gasfort kuulus Vene sõjaväe kõige valgustatumate ohvitseride hulka, tal oli täiesti teaduslik sõjaväeline haridus, suured kogemused ja kaheldamatud võimed sõjaasjanduses, ta oli isiklikult vapper ja laitmatult aus. Halduslikke võimeid Gasfordil kahjuks ei olnud, aga see-eest ei olnud ta bürokraat ega rutiini kammitsais, vaid vastupidi, avaldas isiklikku initsiatiivi, eriti asjades, milles pidas end mõnevõrra kompetentseks.
Siberi kindralkuberneride olukord ei olnud XIX sajandi keskel muide kuigi kerge ja selleks, et oma haldusaluse maa heaks midagi tõeliselt kasulikku korda saata, pidi omama kas Speranski riiklikku mõistust või Muravjov-Amurski vankumatut tahet.
Lääne-Siberi kindralkuberneri seisund ei olnud kergem kui Ida-Siberi kindralkuberneri seisund. Esimese halduses oli Siberi piirides kaks tohutu suurt kubermangu Tobolski ja Tomski kubermang – ning nendega lõunas sõjalise piiriliinina külgnevad stepioblastid: Siberi kirgiiside oblast ja Semipalatinski oblast. Tobolski kubermangule ei suutnud Gasfort avaldada peaaegu mitte mingit mõju. Seda kubermangu valitses harilikus administratiivses korras Tobolski kubermangulinnast tark ja kogenud kuberner Viktor Antonovitš Artsimovitš. Tomski kubermang oli kindral Gasfordi tegeliku valitsemise alt peaaegu et veelgi rohkem ära võetud. Kubermangu raskuspunkt asetses Altai mägiringkonnas, mille mäeülem (selleks määrati alati mõni mäeinsener) elas Barnaulis ja oli ringkonna kogu majanduse asjus vahetult allutatud Kabinetile ning õukonna ja Tsaari Perekonna Kinnisvarade Ministeeriumile, asudes ainult teatud piirini Tomski kuberneri järelevalve all, nii et Tomski kubermangus olid kindralkuberneri kui kogu Siberi sõjavägede juhataja otseses korralduses ainuüksi väikesearvulised seal paiknevad sõjaväeosad.
Kindralkuberneri otseses käsutuses olid aga kaks stepioblastit: Siberi kirgiiside oblast ja Semipalatinski oblast ühes sealse tollal peaaegu eranditult kirgiisi elanikkonnaga, Ent temale kui kogu Siberi sõjavägede juhatajale allusid Siberi korpuse väed, aga kui Siberi kasakavägede atamanile – kogu lai kasakate maade vöönd, alates Orenburgi kubermangu piiridest, läbi Petropavlovski, piki kogu Irtõši joont kuni Zaissani järveni.
See territoorium vastas hiljem moodustatud Stepi kindralkubernerkonnale, enne kui sellest eraldati Semiretšje oblast, mis liideti Turkestani kindralkubernerkonnaga.
Kuid ka selle ulatusliku piirkonna valitsemisel piiras kindralkuberneri tugevasti Lääne-Siberi Peavalitsuse Nõukogu, seda enam, et see Nõukogu ei olnud mitte lihtsalt nõuandev kolleegium, vaid tõeliselt administratiivne asutus, kus igal liikmel oli juhtida oma osakond, nagu näiteks majandus-, rahandus-, haridus-, kohtu-, muulaste jne. osakond. Seejuures ei saanud kindralkuberner Nõukogu liikmete määramisele avaldada otsest mõju.
Gasfort leidis Peavalitsuse Nõukogus ees juba väljakujunenud, tihedasti kokkuliitunud riisujate ja altkäemaksuvõtjate kamba (kui mina 1856. aastal Omskit külastasin, oli Nõukogus ainult üks liige, kes ei võtnud neist kuritarvitustest otseselt osa), keda ta, vaatamata suurele võimule, mida seadus annab kindralkuberneridele, ei olnud suuteline purustama, sest neid isikuid sidus omavahel ja mingite tumedate jõududega pealinna asutustes kuldne kett… See ei takistanud Peavalitsuse Nõukogu liikmeid ära kasutamast kõiki kindralkuberneri nõrkusi, mis viisid ta kohe suure veani kantseleiülema valikul.
Üheks Gasfordi
