madalavõitu mustrilise mäeharja taha, ja taevavõlvile jäi lõpuks ainult kitsas kuusirp, valgustades oma kahvatu valgusega kõrgeid järsakuid, millest meie tee mööda viis. Selle veidi fantastilise valguse juures üllatas mind ootamatu nähtus, mida ma tundsin oma elus esmakordselt: kaljud hakkasid kõikuma, aga mäetippudelt mürisesid lakkamatult alla varingud – see oli üsna tugev maavärin. Meiega ei juhtunud õnneks midagi halba ja me jõudsime kell pool kümme õhtul tervena Sarõbulaki piketti, mille kaugus Kopalist oli veidi üle 50 versta; veetsin öö selles piketis, puhtas ja avaras toas.
Lahkunud järgmise päeva (25. augusti) varahommikul Sarõbulakist, jõudsin umbes viie versta järel Karatalini, Semiretšje ühe tähtsaima jõeni, mis, olles siin teda ahistavast orust äsja välja murdnud, voolas kaljude ja kivide vahel, jagunedes arvukateks harudeks ja moodustades hulgaliselt kärestikke. Jõe ületamine koolmete kaudu oli siin raskendatud, sest Karatali kaks peamist haru olid erakordselt kiire vooluga. Hõlpsama ületamiskoha leidmiseks kulges tee umbes kakskümmend versta piki Karatali jõge ülespoole, äsja rajatud Karabulaki piketi juurde, mis oli tollal veel täiesti välja ehitamata ja koosnes ajutisest jurtaderühmast. Mis mind selle piketi juures hämmastas, oli see, et kui tavaliselt kõik piketid, mis eksisteerisid juba palju aastaid, asetsesid täiesti lagedal maapinnal, ilma et nende ümber oleks istutatud mingeid puid, siis siin nägin ma veel hoonestamata piketi juures tervet aiakest. Kuid õige pea tuli mul pettuda: aiake koosnes üsna suurtest puudest, mis olid toodud Karatali kuristikust ja torgatud aia kujul maasse ainuüksi minu saabumise puhuks; selle põhjuseks oli asjaolu, et enne minu saabumist Kopalisse oli levinud kuuldus, et Peterburist tuleb revident, kes pöörab erilist tähelepanu kõikjal kasvavatele rohtudele ja puudele, mistõttu teda nimetataksegi «botaanikaministriks». See kuuldus põhines sellel, et mulle kaasaantud Vene Geograafia Seltsi tõendil nimetati mind botaanikamagistriks, ja tugevnes veelgi rohkem seetõttu, et pärast seda, kui ma olin esimest korda Kopalit külastanud, tegi Abakumov korralduse istutada pikettide ümber puid; see korraldus kandis hiljem head vilja.
Endine piketitee Kopalist Vernõisse tuli välja Karatali jõe äärde Karatali piketi juures, mis asus kaheksa versta kaugusel praegusest Karabulaki piketist, piki Karatali jõge ülespoole, otse jõe orus. Pikett ise oli üle viidud Karabulakki, aga tema endisele asukohale Karatali jõe parempoolsel kaldal jäi püsiv kasakate asundus, sest selles paikkonnas oli rohkesti heinamaid, millest Kopali ümbruses tunti nappust. Asunduse lähedale, jõe mõlemale kaldale tekkisid niinimetatud tšolokasakate paiksed asulad. Tšolokasakate nimetuse all mõisteti siin selliseid Taškendist tulnud mehi, kes võtsid endale naiseks kirgiislannad ja rajasid steppi püsivad asulad. Neljakümnendate aastate lõpul hakkas sääraseid tšolokasakate asulaid tekkima ka Karatalis. Need asulad koosnesid hoolikalt valgendatud savimajakestest; majakesed olid lameda katusega ja neisse oli ehitatud ahi, mis võimaldas seal elada ka talvel. Tšolokasakad, nende majade ehitajad, varustasid end kirgiislannadest naistega selsamal viisil, nagu roomlased olid röövinud sabiinitare. Kasakad nimetasid neid asulaid «kurgaanideks» ning kiitsid väga nende elanike osavust mitte ainult põllutöös, niisutamises ja loomakasvatuses, vaid ka aianduses ja ehitustöös. Ühe sellise omavalitsusliku asula (kurgaani) eesotsas seisis eakas patriarh Tšubar-mulla, kes, nagu mulle öeldi, on ainus isik, kellel on teada koht, kus olid leitud huvitavad ajaloolised esemed Karatali orus. Ent samavõrra kui need esemed huvitasid mind ka tšolokasakad ise, sest mul oli mõningat alust arvata, et enamik neist ei ole sugugi Taškendi usbekid, vaid Siberist põgenenud sundasustatud, kes olid kaua elanud Taškendis ning viimaks, neljakümnendate aastate lõpul ja viiekümnendate aastate algul rajanud põllumajanduskoloonia meie tollaste Aasia-valduste kõige kaugemale ääremaale, Karatali jõe äärde, kasutades tugipunktina Vene legaalse eesrindliku põllumajanduskoloonia Kopali olemasolu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
