peaaegu neljatunnilist tõusu tugevatel ja tervetel hobustel jõudsime mäeaheliku harjale ning pöördusime piki seda itta. Selgus, et kõrge ahelik, millel me liikusime, eraldas laia Kopali kiltmaad Kora mäestikujõe sügavast orust; Kora jõgi ise on tähelepanuväärse Semiretšje jõe Karatali koostisharuks. Kogu see Kopali mäehari kulges läänest itta ja sellel esines peale mitte kunagi sulava, s. o. igilume vöötide isegi terveid lumevälju. Ent teisel pool Kora jõe sügavat orgu kulges veel teine, Kopali harjaga paralleelne mäehari, kus üle igilumepiiri küündis juba mitu tippu. Eriti kaks tema tippu olid täiesti valged igilumest, mis ulatus ühel neist mööda tema põhjapoolset külge alla ristoru peasse, kus voolas kohinal Kora vasakpoolne lisajõgi.
Nõgu, kus see lisajõgi alguse sai, ümbritsesid järsud lumised nõlvad ning see sarnanes jääliustikuga, kuid kahjuks ei saanud ma seda järele uurida, sest nõgu asus meist liiga kaugel ja selleks uurimiseks oleks kulunud mitu päeva. Vaade Kora jõe orule oli kütkestav. See meenutas mulle Grindelwaldi ja Lauterbrunneni kauneid orge. Mäehari, kus ma liikusin, näis mulle Kopali kiltmaast vähemalt 1500 meetrit kõrgemana, kuid tõusis veelgi kõrgemale sügava Kora oru kohal. Lai ja veerikas jõgi, millest, nagu räägiti, on väga raske, vahel aga päris võimatu koolme kaudu läbi sõita, näib siit ülalt ahta hõbelindikesena, mis siiski oma kaugusest hoolimata täidab õhku oma vahutavate, kividel metsikult hüplevate lainete võimsa mühinaga. Selle jõe vahul ja pritsmetel oli see eriline piimjas värvus, mis iseloomustab jääliustikest alguse saanud jõgesid. Siin-seal piki jõge paistab pikkade metsaga kaetud saarte tumerohelisi ribasid, mille suuruse mastaabiks võib kasutada neil kasvavaid tumedaid, sihvakaid ja põliseid Tjan-Šani kuuski (Picea Schrenkiana), mis on saanud oma teadusliku nimetuse Karelini kaasaegse uurimisreisija Alexander Schrencki auks; viimane jõudis juba 1840. aastal Semiretšje Alatauni ja Balhaši järveni. Samasugused kuused turritavad ka Kora jõe majesteetliku oru rüngastel ja veerudel. Jõe taga kerkisid kohe mäed, mis olid algul kaetud siberi nuluga (Abies sibirica), seejärel põõsastega, siis aga alpi rohtudega, mis lõpuks kadusid lumevaiba alla. Siin-seal lumel paistis nagu horisontaalseid ja vertikaalseid teeradu. Neid pikksilmaga vaadeldes osutusid horisontaalsed teerajad sügavateks lõhedeks, vertikaalsed teerajad aga allalangenud laviinide jälgedeks.
Kuis see imekaunis org mind ka ei meelitanud, ei võinud ma sinna laskumisest mõteldagi, ja otsustasin piki mäeharja edasi sõita, liikudes ühelt kõrgendikult teisele ning püüdes igilumeni jõuda. Me ratsutasime niikaua, kuni metsikult üksteise otsa kuhjunud graniitkaljud meie tee tõkestasid. Siin pidin hobuse maha jätma ja ma jätkasin ronimist juba jalgsi koos kolme kasakaga teel, mida mööda meie ees kihutas kohkunult metskitsede (Capra sibirica) kari, karates tavatu kergusega ühelt kaljult teisele. Ka meie pidime hüppama üle sügavate ristlõhede või nende ümbert ringi minema, laskudes veidi Kora orgu, kus kaljurüngad ei olnud nii tohutud ja lõhesid oli kergem ületada, mida hõlbustasid neil kasvavad sitkete tüvede ja okstega kasakakadakad (Juniperus sabina). Sel kombel ma jõudsin oma tõusu sihtkohta, ühele harja tipule, mille lohus oli väike väli mitte kunagi sulavat lund – igilund. Ma otsustasin siin peatuda, et määrata kindlaks meie asukoha kõrgust; see võis olla vaevalt vähem kui 3000 meetrit. Kõrgusmõõtmisi ma teostasin vee keemaajamise aparaadiga, sest mul kaasas olnud baromeeter ei kannatanud sõitu välja ja oli purunenud juba Siberis. Hakkasin oma aparaati töökorda seadma, aga kuidas ma ka ei püüdnud süüdata piiritust, mille olin aparaati valanud kasakate käes olnud pudelist, ei süttinud see põlema; nagu selgus, oli üks mind saatev kasakas poole piiritusest ära trimbanud ja selle veega asendanud. Hiljem kuulsin ma Abakumovilt, et Karelin mürgitas kasakate juuresolekul kogu oma piiritusetagavara, mis oli ette nähtud teaduslikuks otstarbeks, kõige kangema mürgiga ja andis seda piiritust kasakate silme all koerale, kes sedamaid kärvas, ning et ainult sel viisil oli ta suutnud kasakaid võõrutada varastamast piiritust, mis on teaduslikuks tööks nii hädavajalik. Mina aga pidin sel päeval leppima paratamatusega ja kogema oma esimesel mäkketõusul pahandavat ebaõnnestumist. Tuli rahulduda teel korjatud täieliku kivimitekoguga, alpi taimede rikkaliku kollektsiooniga ja väikese hulga mardikalistega.
Alpi taimestik kattis lopsakalt oma imekaunite õitega Kopali mäeharja tippe.
Kogu Kopali mäeharja floora oli täiesti alpiinse iseloomuga, kuid selles leidus ka Euroopa (nii alpi kui ka põhja), veelgi rohkem aga Altai, ja osalt ka kohalikke Alatau taimi, mille vormidest õige suure osa leidsin ma hiljem Tjan-Šanis.
Meie peatuspaiga lähedal, umbes kuuskümmend meetrit lumeväljast allpool, voolas maa seest allikas, mille temperatuur oli 1,5°; õhu temperatuur varjus oli 9°, kuid päike soojendas väga tugevasti, ja seks aastaajaks mitte sulanud lumi tuli muidugi tunnistada juba igilumeks, milles oli kerge veenduda ka selle ehituse järgi.
Kui me siis pärast alpi rohtude korjamist oma peatuspaigast lahkusime, kaldus päev õhtusse: kell oli juba ligi kuus. Videvik tabas meid poolel laskumisel, mis oli väga järsk, sest me läksime otse Kopali suunas. Kui me okasmetsavööndisse jõudsime, oli juba täiesti pime, ja meie, komistades ja kukkudes, pidime talutama hobuseid ratsmeidpidi, tehes endale teed kaljude ja maharaiutud puude vahel. Viimaks jõudsime välja puuraiujate teerajale, mis kulges läbi kuristiku, kus 1841. aastal oli talvitanud esimene siia saabunud Vene salkkond, kes rajas Kopali paikkonda esimese Vene asunduse Semiretšjemaal.
Oli juba väga hiline õhtu, kui tuled ja koerte haukumine meile teatasid, et oleme Kopali õnnelikult pärale jõudnud.
Võõrdumus ratsutamisest ja üleväsimus liiga raskest mäkkeronimisest ei jätnud mulle oma mõju avaldamata. 14. augustil ma pidasin veel kuidagimoodi vastu, korrastades oma 13. augustil korjatud kogusid, aga järgmisel päeval heitsin juba voodisse. Järgnevad kolm päeva ei suutnud ma paigast liikuda, ja alles 18. kuupäeva hommikul istusin suuri vaevu tarantassi, et aeglaselt Arassani sõita. Soojad vannid mõjusid mulle väga tervendavalt: talumatud valud lakkasid, ja 19. augustil võisin ma juba lõbuga teha esimese ekskursiooni Arassanist viie versta kaugusele. Järgmistel päevadel – 20., 21., 22. ja 23. augustil – tegin ma juba iga päev 15–20-verstase ekskursiooni, sõites Arassanist igas suunas: piki Bijoni jõge alla, üles mägedesse, Keissõk-auzi kuristikku, Kopali põldudele jne.
Neil ekskursioonidel ma tutvusin kaljude fantastiliste kuhjumistega Bijoni jõe ääres, kus kaljud olid otsekui üksteise peale laotud, nii et nad võisid endi vahel pakkuda varjupaika suurele hulgale inimestele, aga samuti jõega, kus oli nii palju vett, et seda oli kerge juhtida arõkkidesse ulatuslike põldude kastmiseks, ja Bijoni kiviste kallaste huvitava faunaga, kus esines arvukalt kilpkonni (Testudo horsfieldi) ning linde, eriti põldpüüsid (Caccabis chukar) ja kõrbepüüsid (Pterocles).
Siinse põllukultuuri kohta tehtud tähelepanekud veensid mind, et see suurepärane viljakas paikkond, mis oli andnud aset küllaltki tugevale Vene kolonisatsioonile, kujuneb kiiresti meie ülevõimu üheks kindlaks tugipunktiks Kesk-Aasias. Teraviljadest kasvatati siin nisu, kaera, rukist, tatart, otra ning osalt ka maisi ja sorgot, kuid hirss kasvas ebarahuldavalt. Külvati umbes 20. mai paiku, esimene põldude kastmine toimus juuni esimestel päevadel, teine – 20. juuni paiku, lõikustööd aga algasid augusti algul ja lõppesid minu viibimise ajal Arassanis. Sel aastal saadi nisu keskmiselt 12 setverti ja kaera 20 setverti tiinult. Ka aiandus arenes siin edukalt. Aedadesse istutatud persikupuud ja viinamarjaväädid kasvasid väga kiiresti, rääkimata õunapuudest, mis juba saaki andsid.
24. augustil tundsin ma end niivõrd hästi, et otsustasin jätkata reisi Vernõi kindluse suunas. Lahkunud Arassanist vara hommikul, jõudsin umbes kolme tunniga, ilma väsimust tundmata Kopalisse, kusjuures veidi aega enne sinnasaabumist nägin kuiva vesipüksi. Kopalis ei olnud mul muid õiendusi, kui taas kohtuda ja hüvasti jätta polkovnik Abakumoviga, kes oli minusse suhtunud nii tähelepanelikult ja abivalmilt. Ma lahkusin Kopalist kell 4 pärast lõunat, et asuda oma edasisele reisile, mis pakkus mulle väga suurt huvi ja mille kestel kogu minu edaspidisel teekonnal Kopali ringkonnas käisid mu eel Abakumovi kõige heatahtlikumad korraldused.
Tee
