armeeohvitseri Demtšinski, kes palus mind armastusväärselt enda juurde peatuma jääda, sest Semipalatinskis ei olnud tollal mitte ühtegi võõrastemaja. Ent kõige rohkem rõõmustas mind üllatus, mis Demtšinski oli mulle delikaatselt valmistanud: ta esitles mulle täiesti ootamatult oma korteris minu kallist Peterburi sõpra Fjodor Mihhailovits Dostojevskit, kes kandis sõdurisinelit ja keda mina tema Peterburi tuttavatest nägin esimesena pärast tema väljatulekut «surnud majast». Dostojevski jutustas mulle linnulennult kõigest, mis tal oli tulnud oma pagendamisest alates läbi elada. Ühtlasi ütles ta mulle, et ta loeb oma olukorda Semipalatinskis täiesti talutavaks, tänu sellele, et temasse suhtuvad hästi mitte ainult ta otsene ülem, pataljonikomandör, vaid ka kogu Semipalatinski administratsioon. Muide, kuberner luges endale ebasobivaks pidada reameheks degradeeritud ohvitseri oma tuttavaks, kuid ta ei takistanud oma adjutandil temaga peaaegu sõbralikes suhetes olla. Tuleb märkida, et Siberis tollal suhtusid üldse ülemused juba vabaduses viibivatesse pagendatutesse või valvealustesse heatahtlikult. Nii oli kindral Panovi juures «alatiseks külaliseks» meedik, kes võttis õhtuti osa tema igapäevastest vistipartiidest ja kes ühtlasi valvas kuberneri nõrga tervise järele. Kui ilmus Aleksander II kroonimismanifest, teatati Panovile ametlikult, et sellelt meedikult, kes oli tema esilduste tõttu jõudnud riiginõuniku auastmeni, võetakse maha politseivalve, mille olemasolust kuulis kuberner sel puhul esmakordselt, sest tema arvates, nagu ta mulle naljatades ütles, ei olnud mitte meedik tema kuberneriks nimetamise ajast alates tema valve all, vaid vastupidi, tema seisis meediku valve all.
Fjodor Mihhailovitš Dostojevski avaldas lootust, et läbisõidul tagasi lepib ta minuga kokku külastada mind minu talvekorteris Barnaulis, lubades sellest aegsasti mulle kirja teel teatada.
Lahkunud 6. augustil Semipalatinskist, sõitsin ma oma tarantassiga mööda pikettidega ääristatud postiteed Kopali linna suunas. Tollal ei tohtinud reisijad seda teed mööda teisiti sõita kui kahest kuni viiest kasakast koosneva konvoi saatel. Postijaamad sellel teel kujutasid endast põletamata telliskividest majakesi, mis olid ehitatud steppi üksteisest kahekümne viie kuni kolmekümne viie versta kaugusele ja kus asus kaheteistkümnest kasakast koosnev pikett. Hobuseid peeti neis jaamades vähe, aga tarbe korral võeti neid otse tabuunidest, mis kuulusid läheduses rändavatele kirgiisidele. Tabuunist püütud troika, kes ei olnud kunagi rakmeid näinud, rakendati ette sel viisil, et neil seoti silmad kinni ja nad paigutati peaga tarantassi poole ning pöörati alles siis tarvilikku asendisse; kui kõik oli valmis, eemaldati hobuste silmadelt side ja lasti kogu rakend teele minna. Hobused tormasid steppi nagu pöörased. Kasakast kutsar isegi ei püüdnud neid ohjeldada, aga kahel pool tarantassi ratsa kihutavad kasakad hoidsid vaid troikat eemal hädaohtlikest kohtadest, järgides üldist suunda. Kihutanud nii maha kümmekond versta, jooksid hobused, kes olid sõidust tublisti väsinud, juba ühtlasemalt ja rahulikumalt ning neid oli kerge juhtida.
6. augustil keskpäeva paiku ma ratsutasin koos Demtšinskiga ülesõidukohale Irtõši ääres, kus meid juba ootas minu tarantass ja kus saime kokku F. M. Dostojevskiga. Üleminek oli küllaltki aeganõudev, sest suvel tuli ületada ühe asemel kaks jõge: üks oli Semipalatinski lähedal olev Irtõši jõeharu, teine – Irtõš ise. Sõitnud üle mõlema jõe, jätsin oma vanade ja uute sõpradega hüvasti, ja nende siiraste edusoovide saatel istusin oma tarantassi, mis asus teele nelja konvoikasaka saatel. Üle Irtõši Semipalatinskile avanev vaade oli meeldivam kui linn ise, mis paiknes piki jõekallast ja koosnes inetutest puumajadest. Paremal pool turritasid viie-kuue inetu puust minareti teravad tornid, vasakul aga kerkisid linna tollased parimad kivihooned: valge kivist hospidal ja ainus tellistest õigeusukirik, veelgi vasemal venis piki kallast pikk kasakate slobodaa, mis koosnes samasugustest ilmetutest puumajadest nagu linngi. Tollal (1856. a.) oli linnas alla üheksa tuhande elaniku; sajandi lõpuks nende arv peaaegu neljakordistus (ligi 35 000). Linnas ei olnud tollal ka mitte mingeid puiestikke. Kogu Irtõši vastaspoolne, vasak kaldapealne, liivane ja tolmune, meenutas täiesti kõrbet ning ainuüksi jõe saartel paistis suuri puid – haabu ja papleid.
Irtõši ja Uluguzi, esimese mu teel asuva piketi vaheline tee (26 versta) kulges poolkõrbelises maastikus. Pinnas oli siin liivast ja veerkividest; ebatavaliselt hõre taimestik koosnes stepirohust (Stipa capillata) ja pujust (Artemisia mitmed liigid), kuid hakkas ilmuma juba mõningaid iseloomulikke puht Aasia taimi, eriti halofüüte.
Üldse ei sarnanenud Semipalatinski ja Semiretšje oblastis laiuv Kirgiisi stepp sugugi ei Išimi ja Baraba stepiga ega ka Lõuna-Venemaa steppidega. Vähemalt sel, 1856. aastal ei olnud Kirgiisi stepp augusti algul veel kõrbenud ja siinne taimestik oma mitmekesiste õitsevate rohttaimedega oli säilinud täies hiilguses; nende hulgas olid ülekaalus puht stepile iseloomulikud Kesk-Aasia vormid, kusjuures metsataimestik puudus hoopiski. Seevastu leidus Kirgiisi stepis sageli enam-vähem ulatuslikke solontšakke oma eripärase taimestikuga. Mõnikord esines tõelisi väikesi mägederühmi ja seljandikke, mis koosnesid peaasjalikult porfüürist ja olid kaetud samuti stepitaimestikuga. Nende mägede jalameilt voolasid vahel välja lätted ja väikesed allikad, kuid suurel maa-alal, alates Irtõšist endast kuni Ajaguzi jõekeseni, ei näinud ma mitte mingeid vooluvesi.
Esimene mäeahelik mu teel, mis piiras kogu horisonti madalavõitu, aga küllaltki ühtlase müürina, oli idast läände kulgev Arkalõki ahelik, mis asetses Irtõšist kuuekümne versta kaugusel. Juba umbes neli versta enne Arkalõki piketti jõudmist sõitsin mäekitsusse, mis koosnes ränikildast, mille oli üles kergitanud roheline porfüür (Grünstein) või diabaas.
Sõitnud Arkalõkist edasi umbes kolmkümmend versta, jõudsin alles 6. augusti hilisõhtul minu teel oleva viienda piketini – Arkatini ja ööbisin siin oma tarantassis, kavatsedes järgmisel, 7. augusti hommikul tutvuda piketi naabruses asuvate mägedega. Öö oli karge, hommikuks oli vaid 7,5 °C. Arkati pikett asus teest paremal künka jalamil ja oli pooleldi ümbritsetud mitte just eriti kõrgete, kuid see-eest väga teravalt piiritletud graniitmägedega, mis olid koondunud kahte rühma; üks neist, mis kulges piketist läände, kandis Arkati, teine, mis kulges edelasse – Burkati nime; viimane kujutas endast väikest piklikku ahelikku, mis koosnes oma kujult väga tähelepanuväärsetest teravaotsalise kalpaki või mütsiga enam-vähem sarnanevate graniittippudega. Ma leidsin, et need romantilised kaljud koosnevad jämedateralisest madratsitaolise faktuuriga graniidist, nagu Kolõvani järve ääres või Brockenis (Harzis), kuid olid hunnikusse kuhjunud korratult, meenutades nii pakikuhjasid ja rippudes vahel järsakute kohal, vaevu tasakaalus püsides. Õige harva leidus neil kiduraid okaspuid. Arkati mägedele sõitsin ma ratsahobusega, aga kõige kõrgematele kaljudele ronisin jalgsi, klammerdudes põõsaste külge. Nende mägede kõrgus, mille ma määrasin hüpsomeetriliselt, ei ületanud 800 meetrit. Mäed, mis asetsesid Kopalisse suunduvast teest vasakul (piketist kagusse) olid hoopis teistsuguse koostisega. Ma tegin kindlaks, et nende tipud koosnesid talgikildast ja olid kirdes üles kergitatud violetsest porfüürist.
Nende mägede jalamil oli soolase veega järv, mis kuivab suveks ära; järve mudasel serval kasvasid penikeeled (Potamogeton perfoliatus) ja mõned parkjuured (näiteks Statice caspia ja St. suffruticosa), kuid kalu järves ei olnud. Seevastu Arkatist umbes kolmkümmend versta idas asus kalarikas järv, mis oli seetõttu saanud nimeks Balõkkol.
Arkati ja Burkati graniitmäed oma terava profiiliga olid erandiks minu teel Semiretšjemaale. Järgmisel viiel jaamavahel kuni Ajaguzi linnani (118 versta) olid mäed kuplikujulised ja ümarate piirjoontega, mis on iseloomulik porfüürist kõrgendikele. Sellised kuppelmäed esinesid eriti Uzun-bulaki ja Ingrekei piketi vahel. Siin kulges kogu tee läbi künkliku maastiku. Need mäed kandsid Ingrekei nimetust ja olid üles kergitatud rohelisest porfüürist (diabaasist). Ingrekei piketist Altõnkalati piketi suunas muutub stepp tasasemaks. Umbes kuus versta pärast Altõnkalati piketti viis meie tee läbi ärakuivanud jõe tühja sängi, mida kasakad nimetasid Gorkajaks. See veetu jõgi – esimene, mida ma nägin 220 versta ulatuses Irtõšist alates – oligi Aštšisu ehk Tšaganka, Irtõši vasakpoolne lisajõgi. Aštšisu ülemjooks asub Tšingistau mäeahelikus, mille hambuline hari sinetab kaugel Altõnkalati piketist. Viimase küüdivahe Altõnkalatist Ajaguzini (30 versta) sõitsin ma
