mis olid leitud neljakümne versta kaugusel linnast, Ajaguzi suubuva jõekese ülemjooksult, ja kivisöe näidiseid, mis ladestusid umbes seitsmekümne versta kaugusel linnast sellessamas suunas.
9. augusti varahommikul, pärast teist Ajaguzis veedetud ööd, asusin teele Kopali linna suunas. Esimesed neli küüdivahet (üle 100 versta) kulgesid piki Ajaguzi jõge, millest me kordagi koolme kaudu üle ei sõitnud. Jõge saatis üsna tasane stepp; mägesid ei olnud näha. Piki jõge kasvasid puud, peamiselt hõbe- ja erilehelised paplid (Populus alba ja P. euphratica). Ajaguzi järel neljandas postijaamas, Malo-Ajaguzis, jätsime Ajaguzi jõe maha ja pärast kaht küüdivahet (umbes 60 versta), mis me läbisime juba öösel, jõudsime 10. augusti koidikul mind huvitavasse Arganati piketti.
See pikett asetses kuristikus väikeses mägederühmas, mis koosnes musta ränikilda kaljudest, mida porfüür oli järsult üles kergitanud. Kuristikus, piketist mööda, voolas puhta veega läte. Tee läks mööda seda kuristikku ülespoole. Ma peatusin piketis, et istuda ümber ratsahobusele ja võtta kahe kasaka saatel ette ekskursioon pilliroostikku, mis ääristas Balhaši järve, mis soodsa ilmaga oli piketist nähtav. Kui me olime piketist välja sõitnud ja liikunud mõned verstad Balhaši suunas, kogunesid kahjuks pilved igast küljest kokku ning hakkas sadama tugevat vihma, mis leotas meid üdini märjaks. Ekskursioon nurjus ja me pidime pöörduma piketti tagasi. Ma istusin tarantassi ja otsustasin jätkata teekonda Kopali suunas. Kahe küüdivahe järel (65 versta) jõudsin Lepsa jõeni ja ühtlasi Lepsa piketi juurde. Lepsa jõgi oli esimene tähelepanuväärne jõgi Semiretšjes. Kui me jõe äärde saabusime, oli vihm juba lakanud ja ma võisin korjata kenakese kogu Semiretšje floora huvitavaid taimi. Jõgi oli meetrit nelikümmend lai ja kiire vooluga; me ületasime selle praamiga. Teisel kaldal asus Lepsa pikett. Lepsa jõe taga levis ulatuslik liivastepp, aga piki jõe kaldaid kasvasid puud: vitspajud (Salix viminalis) ja paplid (Populus laurifolia).
Seda paikkonda elustas rikkalik ornitoloogiline fauna. Siin me nägime esmakordselt stepikanu: nii nimetasid kasakad iseloomulikku Kesk-Aasia lindu, mis on muide omane ka Semiretšje loodusele; lindude süstemaatikas on selle nimeks Syrrhaptes paradoxus, meil aga sadža ehk kõrbepüü. Peale selle nägime hulgaliselt trappe ning küttisime edukalt põldpüüsid (Perdix daurica) ja stepipüüsid (Pterocles arenarius).
Selsamal päeval (10. augustil) ma ületasin ka teise tähelepanuväärse Semiretšje jõe – Baskani – Baskani piketi juures. Kui olin Lepsast kaks piketivahet (65 versta) edasi sõitnud, jõudsin kolmanda, Aksu jõeni Aksu piketi juures; siin ma ka ööbisin. Sel päeval läbisõidetud Semiretšje osale andis uskumatu võlu asjaolu, et kagus, Lepsa jõe lähteallikate suunas laius meie ees kogu ülevuses hiiglaslik lumine ahelik – Semiretšje Alatau, mis tõuseb madalast Balhaši-äärsest stepist kaugele igilume piiride taha veelgi järsemalt kui Alpid Lombardia tasandiku poolt küljest.
11. augustil, veetnud öö Aksu piketis ja sõitnud veel ühe küüdivahe (23 versta) Karasu piketini, hakkasin tõusma Semiretšje Alatau kõrgele mäestikuharule. Kogu see mäekuru, mida tollal tunti Gasfordi mäekuru nime all (sest kindralkuberner oli selle rajamisest ise osa võtnud), asus Karasu ja Arassani postijaama vahel, mille kaugus teineteisest oli kakskümmend seitse versta. Umbes viis versta kulges tee mäkke ahta kitsusena, mis koosnes metsikutest väga järsult üles tõstetud savikilda järsakutest. Paaritunnise väga järsu tõusu järel jõudsime mäeharja tipule, mille absoluutne kõrgus muide ületas vaevu 1300 meetrit ja kus igatahes ei leidunud veel alpi taimestikku.
Pärast mõneverstast teekonda mööda kiltmaad ja seitsmeverstast lauget langust nägin lõpuks enda ees Bijoni jõe looklevat paela, aga selle taga – huvitavat Arassani asulat. Bijonil on käredavoolulise ja vahutava mäestikujõe iseloom; ta sööstab kivide ja kaljude vahel, mis veest välja ulatuvad ja mis vool on puhtaks uhtunud; kaljud koosnevad graniidist. Palju samasuguseid kaljurahne oli kuhjunud ka jõest eemal ja oli nähtavasti sinna kantud jõe poolt, kuid igal juhul mitte kaugelt, sest needsamad graniidid paljanduvad asulast poole versta kaugusel. Asula koosnes paarikümnest majast, millest üks, mis oli ehitatud otse allika kohale, oli väga korralik ja isegi nägus. Arassani bassein oli jaotatud neljaks supelmajaks, igaüks meetrit kuus pikk ja neli lai. Vesi tuli neisse puhtast basseinipõhjast, puhastatud kivide alt. Basseini põhjast tungisid kolmes kohas jõuliselt välja gaasimullid. Tegin kindlaks, et Arassani temperatuur oli 26,5 °C. Väävelvesiniku lehka ei olnud peaaegu tundagi. Kahtlemata pärast allika puhastamist selle temperatuur mõnevõrra langes ja allikapõhjast hakkas gaase rohkem välja tungima. Majakese ette oli rajatud aed, kus puud ei olnud veel jõudnud suureks kasvada. Ent need, mis andsid juba kauni ilme kogu paikkonnale, olid Kopali elanike põllud; nad andsid erakordselt rikkalikku nisu- ja kaerasaaki ning olid väga viljaka mullastikuga. Need põllud laiusid otse Kopali linnast alates mööda kogu Džunke kiltmaad Bijoni jõeni, mis varustas neid põlde külluslikult veega. Kui võtta arvesse, et paljud kopallased harisid tollal ühe pere kohta kuni kakskümmend tiinu põldu, siis võib kujutleda, missuguseks õitsvaks Vene kolooniaks Semiretšjes tollal oli Kopal, mis oli ehitatud 15 aastat tagasi kohale, mille viljakusele ja sobivusele püsiva Vene põllumajandusliku koloonia rajamiseks juhtis esimesena tähelepanu kuulus Vene uurimisreisija G. S. Karelin, kes enne kõiki teisi, 1840. aastal oli tunginud Semiretšje põhjaossa.
Ma ei jäänud ööbima Arassani ja 11. augusti õhtuks, olles sõitnud läbi väga kauni ja viljarikka Džunke kiltmaa, mille laius oli siin vähemalt kolmkümmend versta, jõudsin juba Kopali. Kopal oli tollal juba päris korralik linnake, mis koosnes 700 majast ühes väljakul kerkiva puust kirikuga ja mõne jõukamatele kasakatele kuuluva kenama, samuti puust majakesega. Ühes niisuguses majakeses, mis oli ühtlasi sissesõiduhooviks, leidsin ma endale ulualust, sest võõrastemaju Kopalis ei olnud. Järgmise päeva hommikul läksin ma Kopali ringkonna ülema polkovnik Abakumovi juurde, kes võttis mind eriti sõbralikult ja lahkelt vastu. Ta oli väljapaistev isiksus, kellel oli teeneid ka teaduse ees. Kui Abakumov oli veel noor kasakaohvitser, saatis ta suureandelist loodusteadlast, uurimisreisijat Karelinit, kui see 1840. aastal tegi oma esimese reisi Semiretšje põhjaossa ja Semiretšje Alatau mägedesse, kujunedes tema juhendusel kirglikuks kütiks ja naturalistiks. Kui aga Karelin asus Semipalatinskisse ja reisidest täiesti loobus, siis Abakumov, kes oli tema reisi ajal talle käealuseks olnud, siirdus elama äsjarajatud Kopali ja hakkas sealt tegema retki nii kuristikesse, Semiretšje Alatau tippudele kui ka Balhaši-äärsetesse steppidesse, kogudes neilt seni tundmata aladelt ornitoloogilisi, entomoloogilisi ja botaanilisi materjale algul Karelini jaoks, aga pärast Karelini ärasõitu astus tema soovitusel ühendusse välismaa loodusteadlastega, kellele hakkaski saatma oma korjandusi. Abakumov avastas esimesena palju uusi taimi ja loomi, kusjuures mõnedele neist, nagu näiteks ühele kevadmardikatest – siklasele (Dorcadion abacumovi), anti avastaja auks tema nimi. Muide, viimasel aastakümnel oli ka vananenud Abakumov seoses ametikõrgendustega ja tema kui esimese viiuli rolli kindlustumisega juba õitselepuhkenud linnas muutunud rasketoimeliseks, lakanud käimast jahil ja ekskursioonidel ning ainult saatis loodusloolise saagi järele oma endisi kõige võimekamaid teekaaslasi-kasakaid.
On mõistetav, kuidas minu saabumine looduseuurijat-veterani vaimustas ja virgutas, ning mõistetav on ka see, missuguse rõõmuga ta kogu oma meeskonna minu käsutusse andis.
12. augusti veetis Abakumov koos minuga Kopali ümbrusse tehtud ekskursioonidel, aga järgmiseks päevaks, 13. augustiks, korraldas ta mulle tõusu Semiretšje Alataule, kuni selle aheliku igilumeni, kuid ise ei söandanud mind saata, kartes mulle paljastada oma ainsat nõrkust, milleta ta oleks olnud niivõrd huvitava maa, nagu oli Kopali ringkond, ideaalne ülem. See nõrkus – seesama, mille all tollal kannatas tohutu enamik meie ääremaakolgaste andekaid tegelasi, – oli alkoholism, mille mõjul Abakumov viibis pärast iga lõunasööki täieliku teovõimetuse seisundis.
13. augusti koidikul olin ma kuue valitud kasaka saatel juba teel mägedesse. Sõitnud koolme kaudu läbi Kopalka jõekese, hakkasime tõusma edela suunas, kus mäenõlv oli kõige laugem. Kogu oma teekonna ulatuses võtsin kivimite näidiseid. Otse tõusu algul nägin tahukivisoont, mille Abakumov oli siin avastanud
