täiesti paljad. Veelgi kõrgemal kaotasid männid puude ilme ja muutusid madalakasvulisteks naakjateks-maadjateks, mille vahelistel lagendikel ilmusid kõrgalpiinse iseloomuga altai taimevormid: madalakasvulised ja suurte, enamikus eredate õitega. Need olid kaljusid rüütavad drüüaste (Dryas octopetala) roosad ja emajuurte (Gentiana altaica, pratensis, glacialis, silvestris ja obtusa) sinised õied, kusjuures emajuurtest kõige peenem ja õrnem, Gentiana glacialis, sirutas end välja kaljupragudest. Neissamades pragudes pesitsesid valged ja kollased kivirikud (Saxifraga), patriinid (Patrinia rupestris) ja paljud korvõielised: õnnehein (Erigeron alpinum), soojumikas (Saussurea pygmaea ja S. pycnocephala) ja jänesekäpa (Leontopodium alpinum) valged karvased tähekesed.
Kui olime lõpuks pika kaarega lõuna poolt ümber Ivanovski beloki tipu sõitnud, ronisime üles tipule. Tipp, mis kujutas endast üsna avarat väljakut, koosnes arvukatest lamedatest graniitkaljudest. Selle väljaku servadelt avanev vaade oli erakordselt avar ja suurejooneline. Taamal piirnes Gromotuhha metsik mäekitsus Ulba belokite ahelikuga, millest tõmbasid endale erilist tähelepanu Prohhodnoi ja Rassõpnoi belok. Eespool paistsid Turgussunski belokid, aga vasakul läbi Ridderi oru oma imetlusväärses kauges sinas – Ridderi Sinjuhha ja Uba belokid; kahjuks olid sellal paljud mäed pilvedesse mähkunud. Kõikjal mäetippude põhjanõlvadel oli näha laiu lumevööte ja – laike, kuid lauslumikatet, nagu Altai Beluhhal või Tjan-Šanil, ei olnud neist belokitest ühelgi.
Me olime äsja Ivanovski beloki tipule jõudnud, kui tugev tuul kandis siia pilve, mis meid tihedasse udulinikusse mähkis. Mäetipu servalt leidsime laua, mille oli sinna paigutanud kuulus botaanik Ledebour; siin oli ta teinud oma mõõtmisi. Et ilm läks väga halvaks, siis ei saanud ma teha hüpsomeetrilist mõõtmist. Temperatuur langes 4 °C-ni, kuna Ridderskis oli olnud 14°.
Viibinud mäetipul ligi tunni, hakkasime juba tuunjas udus laskuma mööda järsku graniidist loodenõlva, millel laiade lumevöötide lähikonnas õitsesid lopsakalt kõrged alpi rohud: roosa kortuusa (Cortusa Matthioli) ja õrnvalge ülane (Anemone narcissiflora), Cladonia acutifolia, kukehari (Sedum elongatum), Gymnandra altaica, emajuured (Gentiana altaica ja G. glacialis) ning teised spetsiaalsed altai ja alpi taimed.
Puhus erakordselt tugev läänetuul, ja alates poolelt laskumiselt hakkas valama säärast paduvihma ühes rahega, et kui me tunni kahe pärast ratsutasime sinna, kus Gromotuhha väljub mäekitsusest, ja sõidukisse istusime, olime nii märjad, et meil ei olnud enam kuiva kohta hamba all.
Järgmisel päeval ma vaatasin Ridderski kaevandusi, kuid halvaks läinud ilm ja asjaolu, et külmetuse tõttu tundsin end üpris haiglasena, sundisid mind loobuma esialgsest kavatsusest sõita Prohhodnoi beloki kaudu Tšarõši orgu. 27. juulil sõitsin Ridderskist välja, olles enne seda külastanud veel Uba orgu, aga 30. juuli õhtuks pöördusin tagasi Zmeinogorskisse, kus valmistusin kiiresti sõiduks Semipalatinskisse, et teostada oma ihaldatud salajast unistust – jõuda Tjan-Šani.
Esimesel augustil sõitsin Zmeinogorskist välja ja kaks päeva (2. ja 3. augusti) kasutasin veel Altai edelapoolsete eelmägede vaatlemiseks Nikolajevski ja Sugatovski kaevanduse lähikonnas.
4. augustil lahkusin Nikolajevskist ja ületasin sellest kolme versta kaugusel Uba jõe mulle juba tuttavas üleminekukohas. Jõe parempoolsel, vastaskaldal tõusis kaljumägi, mis koosnes peeneteralisest tumerohelisest diabaasist (Grünsteinist). See mägi oli viimne, mis asus Uba ääres; edasiselt voolab see jõgi Irtõši poole juba mööda steppi. Sõitnud üleminekukohast viisteistkümmend versta edasi, jõudsime Krasnojarskaja külla, Altai mägiringkonna viimse asulani, mis oli saanud oma nime suurest punakast liivajärsakust, mis kulges kaarena piki Uba paremat kallast. Ümberringi, kuhu ka ei vaataks, nägi silm ääretut steppi ja ainult asulat ennast varjasid mõned pajud. Stepi taimestik oli väga ühetooniline: nende hulgas oli väsitavalt valdavaks stepirohi (Stipa capillata), huulõielised – tuliürt (Phlomis tuberosa), enela (Spiraea crenata) väikesed põõsad ja teised. Horisondil udusinas Irtõši taga paistsid mäed. Tee Krasnojarskaja külast kulges algul umbes kaheksa versta piki Uba jõge, mille kaldal kasvasid veel põõsad: kuslapuu (Lonicera) ja kibuvits (Rosa soongarica), seejärel tõusis madalavõitu kiltmaale ja jõudis kahekümne kuue versta järel esimese Irtõši ääres asuva kasakate asunduse Pjanogorskini. Veidi edasi, poolel teel algas juba laineline laskumine Irtõši suunas. Selle laskumise laugjatel kõrgendikel paistsid mulle silma pimestavalt valgete kivide hunnikud. Need olid suured valge kvartsi tükid, mis olid siia nähtavasti visatud inimese käe poolt. Päriselanike kinnituse järgi olid need vanad kirgiisi kalmistud. Meie ees helkles ja hõbetas Irtõš, aga selle kõrval asusid vana Pjanogorski eelposti kaunid valged majakesed. Ümberringi laiuv stepp oli väga liivane, mis avaldas mõju ka tema floorale, kuhu ilmusid liivale iseloomulikud taimed: vareskaer (Elymus arenarius), käokuld (Helichrysum arenarium), lagritsapõõsas (Glycyrrhiza echinata), tähtpea (Scabiosa ochroleuca), mõned pujuliigid (Artemisia) ja isegi mõned okasmaltsad (Salsola).
Umbes neli versta teisel pool Irtõšsi kerkis Džamantaši («rumal kivi») mägi, mille sadulal paistis kirgiisi jurtasid. Eelposti lähedal leidus ulatuslikke tubakaistandikke.
Pjanogorski järel läks meie tee juba piki Irtõšši kulgevat kasakate eelpostide liini. Pjanogorskile järgnev Šulba eelpost asus sellest kahekümne viie versta kaugusel. Poolel teel kahe eelposti vahel märkasin graniitkaljusid, mis kerkisid umbes kuus meetrit teele liginenud Irtõši jõeharu veepinna kohal ja mida olid uhtunud Irtõši veed. Graniit oli harukordselt jämedateraline: tema koostisse kuuluvad kahvaturoosa põldpagu ja hõbevalge vilgukivi andsid talle heleda ilme. Kui neid kaljusid ei oleks uhtunud Irtõši suurvete lained, oleksid nad mattunud liivauhete paksude kihtide alla, mis olid täis väikesi ja suuri munakaid. Kõige suuremad neist munakatest koosnesid mustast amfiboliidist. Taimestik oli siin mitmekesisem kui stepi veelahkme osas. Sellesse huvitavasse maastikku ulatus kirdest laialdane Šulba suur tihe okaspuumets. Šulba jõest endast sõitsime koolme kaudu raskusteta läbi; siit jäi Šulba eelpostini veel kaks versta.
Et Šulba ja sellele järgneva Talitski eelposti vahel, kogu kahekümne viie versta ulatuses levib piki Irtõši paremat kallast tuiskliiv, siis tuli meil, et vältida raskusi sellest läbi sõites, minna Irtõši vasakule kaldale (jõe laius oli siin üle 600 meetri) ja sõita edasi mööda seda kallast, mis oli täis kasvanud haabu, hõbepapleid ja mitmeid pajuliike, aga samuti toomingaid ja tatari kuslapuid. Kogu tee kuni Talitski eelpostini oli maastik väga maaliline ja sarnanes loomuliku aiaga, mida kaunistas Irtõši lai hõbedane pael, loogeldes kallaste ja saarte vahel, mis oli kaunilt täis kasvanud kõrgete puudega. Jõe teisel küljel oli näha kaugel mööda lauskjat tasandikku Irtõši suunas alla laskuv Šulba suur tihe okasmets. Jõudnud kohani, kus vasakult Irtõšši voolab stepijõgi Tšar-gurban (kakskümmend versta Šulba eelpostist), me pöördusime jõe paremale kaldale Talitski eelposti juurde, ja sõitnud sel päeval veel ühest postijaamast läbi (24 versta), jõudsime videvikus Ozjornõi eelpostini, kus ka ööbisime, aga järgmise päeva, 5. augusti koidikul saabusime Semipalatinskisse.
TEINE PEATÜKK
ESIMESED SÕIDUD TJAN-ŠANI
Semipalatinsk. – Kohtumine F. M. Dostojevskiga. – Teekond lõunasse. – Ajaguz. – Lepsa eelpost. – Semiretšje Alatau. – Arassan. – Kopal. – Polkovnik Abakumov. – Tšolokasakad. –Alamani mäeahelik. – Ili jõgi. – Vernõi kindlus. – Ili-tagune Alatau. – Vaade Tjan-Šanile. – Issõk-Kuli järv. – Tšu jõgi. – Boami kuristik. – Karakirgiisid. – Tagasipöördumine Vernõisse. – Teekond Kuldžasse. – Tagasipöördumine Kopali kaudu Semipalatinskisse. – Teine kohtumine F. M. Dostojevskiga. – Tagasipöördumine Barnauli.
Semipalatinskis, kus mul ei olnud mingeid asjaõiendusi, välja arvatud kuberneri külastamine, sest kindralkuberner oli mind talle
