hiiglasliku mäeaheliku (Ili-taguse Alatau) põhjanõlva, oli ammust ajast vaidlusaluseks territooriumiks meie alamate Suurhordi kirgiiside ning karakirgiisi suguharude – Hiina alamate boginetside ja Kokandi alamate sarõbagiššide – vahel. Julged ja ettevõtlikud Suurhordi sultanid pakkusid end meelsasti meie pioneerideks nende ja karakirgiiside vahelise vaidlusaluse mäealuse vallutamisel. Ja sellest ajast alates, kui nad tundsid Vene kolonisatsioonis Semiretšjemaal endale tugevat seljatagust, külastasid nad selle mäealuse alpi niite meelsasti. Selle piirkonna esimesel külastamisel otsustas kindral Gasfort lõplikult kogu Ili-taguse Alatau põhjanõlva vallutada. Kogenud väejuhina veendus ta, et kahe eri riigi alamluses olevad ja omavahel vaenulikud suguharud ei suuda talle Ili-taguse piirkonna vallutamisel olla tõsiseks takistuseks, kuid tõkkeid oma eesmärgi saavutamisel ta võib leida üksnes Peterburis, kus tal ei olnud ei sääraseid sidemeid ega seda autoriteeti, mis andsid Muravjov-Amurskile tema jõu.
Kõike seda arvestades otsustas Gasfort saata 1854. aasta sügisel Ili jõe taha luuresalga, mis koosnes ühest jalaväepataljonist ja kolmest kasakasotnjast. Ekspeditsioon õnnestus hästi. See valis Ili jõest seitsmekümne versta kaugusel, otse Ili-taguse Alatau jalamil, kohal, kus mägedest väljub Almatõ jõeke, ideaalse koha Vene asundusele. Ühtlasi pandi siis asundusele ka alus: siia rajati Zailiiski kindlus, mis nimetati järgmisel aastal ümber Vernõiks. Ehkki sellel mäealusel ei kasvanud ühtki puud, oli sellesse väljuv org rikas metsataimestikult, oru veeküllus aga võimaldas kogu mäealust ala kunstlikult niisutada. Edasisel luurekäigul piki mäeaheliku jalamit läände piirati salk sisse arvutu hulga karakirgiiside, Kokandi alamate poolt, kuid siiski pöördus see ilma kaotusteta Ili jõe äärde tagasi.
1856. aasta suvel hõivati mäealus juba lõplikult. Sõjaväeosad ja kasakad saabusid kohale, mis oli Vernõi kindluse rajamiseks välja valitud, ja hakkasid Almatõ orus raiuma metsa esimeste hädavajalike hoonete tarvis. Vene ümberasujate esimene kohtumine metsikute primitiivsete kirgiisidega, kes olid kolinud edelasse, oli väga vaenulik. Juba venelaste saabumise esimesel ööl röövis tugev karakirgiiside baranta viieteistkümne versta kaugusel Vernõist venelaste tabuuni, tapnud eelnevalt 12 kasakat, kes seda valvasid; viimaste pead leiti piikide otsas kohtades, kus nad olid tabuuni valvanud. Sügisel külastas Gasfort ise esmakordselt hõivatud mäealust. Ent tõeline perekondadega kasakate ja talupoegade koloniseerimine algas alles 1857. aasta kevadel.
Pöördun tagasi meenutama oma tutvumise esimest päeva kindral Gasfordiga Omskis. Ta võttis mind vastu väga lahkelt; ei ole kahtlust, et neis tingimustes, milles ta tollal asus, vastas tema piirkonda komandeeritud tollal juba suurt autoriteeti omava Geograafia Seltsi liikme saabumine just kindralkuberneri huvidele, sest ta otsis oma üritustes mistahes toetust oma tegevuse sõltumatutelt, erapooletutelt ja mõnevõrragi autoriteetsetelt tunnistajatelt.
Kui mind Gasfordile esitleti, olin ma küllalt ettevaatlik, et mitte lausuda sõnakestki oma Tjan-Šani-sõidu peamisest eesmärgist… Ma väljendasin ainult Geograafia Seltsi suurt poolehoidu Gasfordi tegevusele Kirgiisi stepi kaguservas ja iseäranis koloniseerimisliikumisele Ili-tagusesse ja Semiretšjemaale ning teatasin talle, et Selts tegi mulle ülesandeks uurida tema poolt rahulikult vallutatud maa loodust kui ka Vene kolonisatsiooni edusamme seal. Selle tõttu me ei kahtlegi, laususin ma, et Kesk-Aasiasse suunduva pealetungiliikumise initsiaator mitte ainult võimaldab mul külastada Vernõid, vaid lubab ka võimalust mööda uurida selle maa geoloogilist ehitust, tema floorat ja faunat, aga samuti ka naabruses asuva mägismaa elanikkonda.
Vastuseks sellele avaldas Gasfort lootust, et tema kui Kesk-Aasiasse valguse ja hariduse tooja tegevus võib tuua Venemaale rohkem kasu, kui tema arvates ennatlik võõrast riiki läbiva veetee vallutamine, millega oli hakkama saanud tema kuulus naabrist ametivend, ja et looduse poolt rikkalikult õnnistatud maa rahulikule vallutamisele annab ajalugu tulevikus väärilise hinnangu, aga praegu on tal juba rõõm, et kogu Euroopas lugupeetud Vene Geograafia Selts pööras oma tähelepanu sellele maale, mille ta alles äsja oli hõivanud, ning seetõttu ta tervitab ka noort teadlast, kes seda püüab tundma õppida. Ühtlasi lubas Gasfort viivitamatult täita minu soovi ja teha kohalikele võimudele korralduse osutada minu uurimistele kõige laiemat kaasabi ning anda mulle küllaldane kaitsesalk sõiduks Ili-taguse mägedesse, ja samuti saata mulle järele topograafe, et kõiki minu marsruute võimaluse järgi kaardistada.
Siinsamas tutvustas Gasfort mind sel ajal tema juures asuva kõigi Lääne-Siberi topograafiliste tööde ülema kindralmajor parun Silvergelmiga ja tegi talle ülesandeks näidata mulle mitte ainult kõiki koondkaarte, vaid ka kõiki kaardistusplanšette, mis olid tehtud Kirgiisi oblastites Gasfordi haldusajal.
Aus ja heasüdamlik soomlane täitis kindralkuberneri korralduse heameelega, seda enam, et ta lootis, et Geograafia Selts oma sidemete tõttu Peastaabiga tuletab viimasele meelde vajadust kiiremini varustada Omskit heade instrumentidega. Selgus, et Omski topograafide planšetid ja üldse instrumentaalsed visandid olid suurepäraselt tehtud ning ainult nende koondkaartides leidus suuri vigu, mis olid seletatavad sellega, et sääraste tohutute maa-alade kaardistamist ei olnud võimalik teostada ei üheaegselt ega ühelaadiliselt. Eri maa-alad olid kaardistatud eri topograafide poolt ja seejuures erineval ajal, ühed instrumentaalselt, teised silmamõõduliselt, kolmandad aga olid kantud koondkaartidele ainuüksi küsitluste alusel ning kogu selle ebaühtlase materjali kokkuvõtmine oli toimunud kiirustades ja enneaegselt kindralkuberneri ootamatul nõudmisel, tema meeleheaks. Aga missugust osa etendas see meelehea, seda selgitasid mulle Omski kartograafid.
Ükskord oli Gasfordile tema nõudmisel toodud mitu uut planšetti. Neid väga tähelepanelikult silmitsedes märkas ta, et Kirgiisi stepi jõgede mõnel veelahkmel mäed hoopiski puuduvad ja küsis, miks ei ole seal kujutatud mägesid. Kuulnud vastuseks, et selles paikkonnas mingeid mägesid ei ole, tegi Gasfort märkuse, et topograafidel nende ebakultuursuse juures puudub oma tegevuse suhtes igasugune kriteerium, ja et siin peavad tema, Gasfordi arvates olema mäed. Mõni päev hiljem esitati Gasfordile Kirgiisi stepi Siberi ala koondkaart, kuhu tema oletatavad mäed olidki peale kantud (!). Gasfort oli jäänud väga rahule, et mäed olid seal, kus tema neid eeldas. Kui ma aga parun Silvergelmilt küsisin, et mis sai siis õigetest planšettidest, sain ma vastuseks: «Planšette me muidugi ei parandanud, vaid peitsime need ainult ära. Aga miks me siis koondkaardi koostamisel poleks pidanud vanakest lõbustama?»
Minu lühikese Omskis viibimise ajal jõudsin ma tutvuda, ehkki üsna pealiskaudselt, linna väljapaistvamate tegelastega, keda ma juba eespool olen nimetanud. Ent minu erilist tähelepanu köitsid kaks andekat noort ohvitseri, kes olid alles hiljaaegu lõpetanud kursuse Omski kadetikorpuses ja kes otsisid ise juhust minuga tutvuda.
Üks neist, päritolult kasakas, hämmastas mind mitte ainult oma teadmishimu ja tööarmastusega, vaid ka ebatavalise, täiesti ideaalse hingelise puhtusega ning oma kindlate veendumuste aususega; see oli hiljem uurimisreisijana ning Siberi ja Kesk-Aasia uurijana kuulsaks saanud Grigori Nikolajevitš Potanin. Tema isa oli väga andekas ja teadmishimuline kasakaohvitser, keda XIX sajandi esimesel veerandil oli sageli komandeeritud Kirgiisi steppidesse. Reisides seal Siberi kirgiiside (praeguse Akmolinski) oblasti piirides, jõudis ta Tšu jõe kallasteni ja Kokandi khaaniriigi rajadeni. Mõned Potanini isa huvitavatest marsruutidest ja silmamõõdulistest kaardistustest ulatusid Humboldtini ning viimane kasutas neid ära oma «Kesk-Aasias». Oma elu lõpul, vaatamata oma kuulsusele ja teenetele, degradeeriti Potanini isa lihtkasakaks, aga tema poeg võeti vastu Omski kadetikorpusse ja lõpetas selle kursuse väga edukalt. Tollal oli horunži auastmes kasakaohvitseride aastapalk vaid 90 rubla ja nad täiendasid oma büdžetti kergeltsaadavate ülemääraste maksudega, mida nad hankisid Kirgiisi stepis komandeeringul viibides ja teenistuskohustusi täites. Ent ainult G. N. Potanin oli selles suhtes erand. Tegutsedes kõrvalekaldumatult oma puhaste ja ausate veendumuste järgi, ei võtnud ta kirgiisidelt mitte mingeid üleliigseid makse ja püüdis toime tulla oma 90 rublaga. Kõrgemate ülemuste loal tegeles ta Omski arhiivide sorteerimisega ning hankis sealt Siberi ja Siberi kasakavägede ajaloo kohta väärtuslikke andmeid. Endastmõistetavalt tundsin ma noore ohvitseri saatuse vastu mitte ainult huvi, vaid temaga edasiselt tutvudes püüdsin temas arendada armastust looduse ja loodusteaduse
