kubermangu minult kaheksa ööpäeva.
Kogu ääretu tasandik, alates Volgast kuni Permi kubermangus asuva Kunguri maakonnalinnani, koosnes permi ladestu liivakivi ja mergli horisontaalsetest kihtidest, mis olid kaetud üsna ühetaoliste setete paksu kihiga ja mis paljandusid ainult jõgede kallastel.
Kogu tasandiku ulatuses esines laialdasi asulaid, kus elasid eranditult riigi- või mäetööstustalupojad. Asulad olid hästi ehitatud ja hämmastasid mind elanike heaolu ja jõukusega ning hobuste ja üldse koduloomade – talupoegade jõukuse peamise näitaja – rohkuse ja kvaliteediga.
Pärisorjus, mis on avaldanud nii rasket mõju mäetöölistest elanikkonnale selle termini kitsamas mõttes, ei ole mõjustanud talupoegade elutingimusi siinsetes asulates, kus kasutati täiel määral töö suhtelist vabadust. Põllumajanduslikku teoorjust neil ei olnud. Põllumajandusega – eranditult enda jaoks – tegelesid nad ainult põllutööhooajal, aga ülejäänud aastaaegadel, eriti talvel ja üldse põllutöödest vabal ajal, said siinsed talupojad – kusjuures ka loomakasvatus oli tähelepandavalt arenenud – oma tööndusega suuremaid sissetulekuid kui meie Kesk-Venemaa mustmullaalade talupojad. Ehkki siinsed talupojad ei olnud ise siinse maa mineraalirikkuste omanikeks ja ka nende rikkuste ekspluateerimine, s. o. tehase- ja kaevandusetöö toimus kreposteeritud mäetööstuselanikkonnaga, sai talupoegadest maaelanikkond tööstusest otsest või kaudset kasu.
Rääkimata juba sellest, et talupojad leidsid siinsetes tehastes ja kaevandustes head turgu oma põllumajandussaadustele, mis nad olid ümber töötanud vastavalt kohalikele nõudmistele, said nad sissetulekut veel ka tehaste ja kaevanduste abitöödel, nagu näiteks metsaraiumisega, söepõletamisega ning metsatöönduse toodete vedamisega tehastesse ja sadamatesse. Kõik need tööndused, samuti nagu tohutu suure postiliiklusega seotud veotööd mööda suurt Siberi maanteed, andsid siinsele maaelanikkonnale seda suuremat kasu, et need langesid põllutööst vabale ajale.
35 aastat pärast talupoegade vabastamist Venemaal pani Lääne-Euroopa kõrgesti haritud teadlasi, kes sõitsid 1897. aastal esmakordselt Venemaale geoloogide kongressile ja kes olid loonud endale ettekujutuse vene maamehest ainuüksi Berliini huumoriajakirja «Kladderadatsch» järgi, Uraali külastades hämmastama Uraali-äärsete talupoegade tüübi ja kehaehituse ilu, mõistuse omapärasus, samuti nende arenemistase; nendes talupoegades ei leidnud nad mitte kõige vähematki jälge orjusest ja alandatusest. Ja selliseid jälgi ei olnud enam ka pool sajandit varem, minu reisi ajal aastail 1856–1857. Juba siis näis mulle, et Vjatka ja Permi aladel elavad talupojad pärinevad otseselt sellest tugevast ja tervest slaavi hõimust, kes oli ammusel ajal liikunud iidsest Suur-Novgorodist ida suunas ning koloniseerinud oma suva järgi Hlõnovi ja Permi maad kuni Aasia piirini.
Pöördun tagasi oma jutustuse juurde. Esimeses postijaamas pärast Kaasanit, kus mul tuli mitu tundi posthobuseid oodata, sest sõitis läbi üks kindrali aukraadis vürst, oli mul huvitav kohtumine. Tutvusin mäeinsener Vassili Apollonovitš Poletikaga, oma andekuselt ja hariduselt väljapaistva inimesega. Pärast mitmetunnilist elavat mõtetevahetust saime niivõrd sõpradeks, et ma panin talle ette sõita koos minuga mu tarantassis, sest tal ei olnud omaenda sõidukit ja ta sõitis postirakendiga. Poletika võttis minu ettepaneku vastu ainult sel tingimusel, et mina Barnauli jõudes tema kodus peatuksin.
Alles Kunguri taga, teel Jekaterinburgi, me sõitsime lõpuks läbi Uraali mäeaheliku kogu tema laiuses. Geoloogi rõõmuga nägin ma algul kõvade settekivimite paljandeid, mis olid üles kergitatud ja läbi murtud kristalsete kivimite poolt; seejärel ilmusid ka kristalsete kivimite, nimelt graniitide ja dioriitide paljandid; kuid maa reljeefi arvestades võib Uraali Jekaterinburgi paralleelil läbi sõita peaaegu märkamatult. Mäed ei ole siin eriti maalilised; graniitkaljud on lamedad ja ulatuvad setete alt vaevu välja maapinnale; taimestik, mis koosneb okasmetsast, on üsna ühetooniline, ja ainult verstapost, pealiskirjaga ühel pool «Euroopa», teisel pool «Aasia», kujutas naiivselt, kuigi näitlikult, kunstlikku piiri mõlema maailmajao vahel.
Jekaterinburg ületas mu ootused. Ma ei lootnud Uraali Aasia-poolsel küljel leida niisugust nägusat linna, mis oli muidugi oma arenemise eest tänu võlgu Uraali maavaradele.
On tähelepanuväärne, et Uraali mäeahelik, mille ulatus põhjast lõunasse on kolossaalne (peaaegu 20 laiuskraadi), ei lahuta kaht maailmajagu, mille vahel ta asub, ei füüsiliselt ega majanduslikult, vaid aitab luua nende vahel tihedat, püsivat sidet.
Ei kliimalt, ei flooralt ega faunalt ei moodusta Uraal järsku piiri. Mäeaheliku mineraalirikkused, mis ei paikne liiga laia vööndina, peamiselt piki tema idanõlva, seovad tema Aasia- ja Euroopa-poolse nõlva elanikke tugeva, kindla sõlmega; need maapõuevarad meelitavad juurde töökäsi laiadelt Uraali-äärsetelt aladelt Euroopas ja Aasias, aga samuti elustavad ja rikastavad põllumajanduslikku elanikkonda veelgi laiemal alal, pakkudes mitte ainult nende põllusaadustele, vaid ka üldse põllumajandussaadustele kindlat ja tulusat turgu Uraali mäetehastes ja kaevandustes.
Kui ma olin V. A. Poletika kaasabil tutvunud kõigi Jekaterinburgi mäetööstuse iseärasustega, sõitsin sealt välja juba 26. mail. Kolmesaja kolmekümne versta pikkuselt kulges tee piki Isseti jõge läbi Šadrinski, Permi kubermangu viimase maakonnalinna. Mäed või õigemini künkad, mis kujutasid endast Uraali eelmägesid, ulatusid veel paari postijaama võrra Jekaterinburgist edasi, kuid seejärel nad juba tasandusid ja kadusid ning kõvad settekivimid kadusid lõplikult uhete alla; okasmetsades hakkas esinema kaski ja haabu, siis aga tõrjuti okasmetsad välja lehtmetsade poolt, mis vaheldusid laiaulatuslike niitude ja talupoegade põldudega. Šadrinski taga, veelgi enam aga teisel pool Tobolski kubermangu piiri laotus minu ees mõõtmatu Lääne-Siberi madalik, mis on kõige suurem Vanas Maailmas ja mille absoluutne kõrgus ei ületa 200 meetrit ning kus, alates viimastest Uraali eelmägedest kuni esimeste Altai eelmägedeni, ei leidu mitte ainustki kivi ei kõvade kivimite ega isegi munakate kujul; on selge, et ehituskividega see maa just kiidelda ei või.
Ma vaatlesin uudishimulikult Lääne-Siberi madaliku kevadise taimkatte iseloomu ja veendusin varsti, kuivõrd õiged on need märkused, mida oli teinud esimese Siberi floora kuulus autor Gmelin, kes juba XVII sajandil tähendas, et iseloomulik Siberi floora algab suurel Siberi maanteel õigupoolest alles Jenissei taga. Mitte mingit järsku üleminekut tüüpilisest taimestikust, mis rüütab kevadel kogu Slaavi tasandiku Sileesiast kuni Uraalini, ei esinenud. Lilledest, mis elustasid sel ajal (mai lõpus) Lääne-Siberi ulatuslikke niitusid, andsid suurtel aladel taimkattele värvuse helelillad siidkarvalised gratsioosselt päid longutavad karukellad, mis kannavad meil poeetilist nimetust unenäorohi (Pulsatilla albana), kevadadoonise (Adonis vernalis) kuldkollased õied, mis kerkivad esile oma ereroheliste sulgjate lehtede tihedatest kimpudest, ja lasuurse kopsurohu (Pulmonaria azurea) taevassinised õied, ning ainult euroopa kullerkupu kollaste pooltäidisõitega peakeste asendumine sellesama kauni taime aasia liigi (Trollius asiaticus) mitte vähem täidisõieliste tulipunaste õitega, mis on eriti efektsed seal, kus nad katavad välju laia tiheda vaibana, meenutas mulle, et ma juba asun keset Aasia tasandikku. Ent iseäranis hämmastas mind selles taimkattes asjaolu, et tema kõige iseloomulikumad taimed, samuti nagu siinne põllumajanduslik elanikkond, armastavad elada kogukonnana ja annavad oma tihedusega suurtele maa-aladele imekauni ereda värvuse. 1900. aasta Pariisi näitusel minu korraldatud Vene-Aasia osakonnas väljapandud kunstnik Jartsevi maalid, mis kujutasid Siberi, peamiselt Jenissei oru taimkatet, andsid Siberi floora selle iseärasuse väga ilmekalt edasi.
Võrratu kauniduse annavad Lääne-Siberi tasandikule tema heledad hiigeljõed, mis kevaditi on uskumatult veerikkad. Esimene meie teel asuv Uraali-tagune jõgi oli Tobol, mille me ületasime Jalutorovski linna ligidal 28. mail juba enne päikese tõusu, valgel poeetilisel maiööl.
Teisel pool Toboli jõge ei olnud meil enam tarvis peatuda kroonu postijaamades. Uljad postipoisid vedasid tarantassi väga meelsasti troikadega kroonu sõidutariifi eest (1½ kopikat versta ja hobuse pealt), andes sõitjat «käest kätte», ühelt teisele edasi. See vabastas meid tüütust
