kuiva helgiga, mitte aga mitmevärviliste tuledena sirades nagu pilvitul taevavõlvil Itaalias. Seetõttu näisid nad väga väikestena.
Nõrga ehavalguse järel tõusis idas kuu. Ta näis horisondil niivõrd pisikesena, nagu asetseks ta seniidis, kuuketas oli teravalt piiritletud, valgus ere; kõik see andis tunnistust õhu ebatavalisest kuivusest; kastest ei olnud jälgegi.
Ma jõudsin Ajaguzi alles pärast kella kümmet õhtul, olles seega sõitnud kakssada seitsekümmend versta mööda tüüpilist Kirgiisi steppi.
See reis avardas tunduvalt minu arusaamist sellest, mida vene rahvas mõistab termini all stepp.
Olles sündinud mustmulla-Venemaa Doni- ja Volga-äärsete steppide naabruses, mustmulla-Venemaa sellel serval, millele vene teaduslik terminoloogia oli välja mõelnud nimetuse metsastepp, olin ma harjunud stepi nimetuse all mõistma ulatuslikke metsatuid tasandikke, kus on mustmuld ja mis on kaetud eranditult rohttaimestikuga. Selline ilme oli mulle lapsepõlvest kodustel ja tuttavatel Doni- ja Volga-äärsetel steppidel. Nende ühetasast horisonti ei hammastanud kunagi mitte mingid kõrgendikud. Sõitnud mustmulla-Venemaal oma lapsepõlves ja nooruses läbi sadu ning isegi tuhandeid versti, ei suutnud ma endale kuidagi ette kujutada, mis asi on õieti mägi, sest olin neid näinud ainult piltidel ja olin valmis neisse suhtuma kui kunstlikesse väljamõeldistesse, mitte aga kui tõelisusse. See, mida meie suurvene inimesed käsitasid meil nimetuse all mäed, kujutasid endast ühest küljest langusi nõgudesse või ovraagidesse, mis eelajaloolised diluviaalsed voolused või nüüdisaegsed kevadveed olid meie mõõtmatusse Sarmaatia tasandikku sisse uhtunud, aga teiselt poolt – tõuse nendesamade nõgude ja ovraagide teisele veerule. Seega omavad meie suurvene steppi läbivad nõndanimetatud mäed negatiivse reljeefi, s. o. koosnevad mitte stepi pinnal tõusvatest kõrgendikest, vaid vastupidi – nõgudest, kus on endale koha leidnud metsataimestik, kuna stepi enda tasasel pinnal kasvab üksnes rohttaimestik, mis on tavatult lopsakas kevadel ja suve algul, kuid mis sügiseks päikese kuumade kiirte all ära kõrbeb. Viieks talvekuuks aga kattub kogu see pind paksu lumekihiga, mis kevadel sulades annab meie steppidele uut elu.
Hoopis teistsugust stepitüüpi nägin ma Aasia-Venemaal, Uraali ja Altai vahelisel mõõtmatul alal, mis moodustab Lääne-Siberi madaliku lõunaosa. Lõuna-Venemaa mustmullasteppidega on neil ühine see, et kogu nende ulatuses ei ole mitte mingeid kõrgendikke, et nad on samuti väga rikkad rohttaimedest ja et nende flooral on suur sarnasus meie steppide flooraga. Kuid esimeste ja teiste oluline erinevus seisab selles, et ehkki Siberi steppides on samuti rikkalikult suurepäraseid niite, vahelduvad need alad väga sageli enam-vähem ulatuslike metsatukkadega (kolokitega), mis koosnevad lehtpuudest (kask, haab, pappel jt.), ja et need kolokid ei peida end nõgudes, vaid kasvavad otse stepis. Ka pinnase enda suhtes on esimeste ja teiste steppide oluline erinevus selles, et kuigi Siberi steppide mullastik on viljakas, ei või seda siiski võrrutada tüüpilise mustmullaga. Mis puutub niisutusse, siis on ka selles Siberi steppidel oma erisused. Lääne-Siberi madalikku niisutavad majesteetlikud jõed voolavad siia kaugelt, sest nad saavad alguse peamiselt Uraalis või Altais, ja kohtamata madalikule väljudes diluviaalsete vete poolt sisse uhutud nõgusid, millest Euroopa-Venemaa Sarmaatia tasandik on rikas, voolavad mööda madaliku enda pinda, kaevates pehmesse ja kobedasse pinnasesse endale madalavõitu sängid. Seejuures suruvad nad pidevalt (Baeri seaduse järgi) vastu oma parempoolset kallast ja seda uhtudes muudavad selle järsuks ja mägiseks, nii et see eemalt vaadates omandab kõrgendiku ilme, kusjuures horisondil on tema profiil sirgjooneline.
Omski taga, niinimetatud Baraba stepis kohtasin ma minule veel uut, kolmandat stepitüüpi. See oli samuti tasandikuline stepp, kus niidualad vaheldusid lehtmetsatukkadega (kolokitega), kuid peale selle iseloomustab Baraba steppi vooluvete puudumine ja enam-vähem ulatuslike mageveejärvede domineerimine.
Lõpuks, neljandat ja minule täiesti ootamatut stepitüüpi kohtasin ma Irtõši taga, sõites Semipalatinskist Ajaguzi. Teekonnal läbitud Kirgiisi stepil oli Sarmaatia mustmullatasandiku steppidega ainult üks ühine joon, ja nimelt metsataimestiku täielik puudumine ja rohttaimede küllus. Rohttaimestik on ebatavaliselt lopsakas kevadel ja suve algul, kõrbeb täiesti ära sügisel, aga talvekuudel katab seda lumevaip, mis on niivõrd õhuke, et kariloomad, kaapides sõrgadega lund, leiavad endale rohisööta ka neil talvekuudel. Kuid Kirgiisi stepi kõige hämmastusväärsem erinevus meie Lõuna-Venemaa steppidest seisab selles, et esimese horisondil kerkivad väga sageli kõvadest kivimitest kõrgendikud, mis koosnevad kord ümaratest kuplikujulistest porfüürküngastest, kord teravalt piiritletud graniitseljandikest. Vooluvete poolest on Kirgiisi stepp erakordselt vaene, aga tema kõvadest kivimitest kõrgendikel esineb lätteid ja allikaid; stepis endas leidub ka järvi, kuid need on peaaegu alati soolasevõitu veega. Taimestik ise, mis koosneb tihti lopsakatest rohtudest ja põõsastest, on hoopis teistsugune kui meie steppides, sest Kirgiisi stepi flooras on ülekaalus mitte Euroopa vormid, nagu meie Siberi steppides, aga juba puht-Aasia vormid. Seega erineb see neljas stepitüüp meie Kesk- ja Lõuna-Venemaa stepitüübist veelgi rohkem kui mõlemad Siberi tüübid.
Mida siis lõppude lõpuks mõistab vene inimene nimetuse all stepp? Nähtavasti ulatuslikke tasandikke, kus on rikkalik rohttaimestik ja mis on kultuurist veel puutumata. Seejuures ei ole stepi mõistega vastuolus ei kõvadest kivimitest mägedegruppide ja seljandike olemasolu (nagu Kirgiisi stepis) ega metsatukad, mis koosnevad lehtpuuliikidest, nagu seda võib tähele panna Išimi ja Baraba stepis. Niisutus on stepi eksisteerimise vältimatu tingimus: veetu stepp lakkab olemast stepp ja muutub kõrbeks. Ent stepi niisutus võib olla väga erisugune. Steppi võivad niisutada jõed, mis voolavad kas täiesti tasasel stepipinnal või enam-vähem sügavates nõgudes. Lõpuks, stepis võib vooluvesi ka hoopis puududa, kui seal esinevad mageveelised või soolase veega järved. Ent veelgi tarvilikum on, et steppi kataks talvel lauslumikate, mis moodustab stepi vältimatu koostisosa, sest selle lumivaiba sulamine taastab taimkatte, mis on stepi peamiseks iseloomujooneks.
Pöördun tagasi oma 1856. aasta reisi juurde.
Ajaguzi (hiljem Sergiopoli) linn asus samanimelise jõe parempoolsel kaldal; jõe laius oli siin kõigest kümme meetrit, aga ma rõõmustasin ka selle tühise jõekese üle, sest see oli esimene voolav vesi, mida ma nägin kahesaja seitsmekümne versta järel Irtõšist alates, ja seejuures kuulus ta juba Balhaši järve basseini.
Ajaguzi linn oli algselt ehitatud umbes kolmkümmend versta piki Ajaguzi jõekest ülespoole, kohale, kus jõega lõikus karavanitee, kuid varsti pärast seda, kui sinna oli linn rajatud, läks karavanitee linnast kõrvale ja hakkas jõekest ületama kolmkümmend versta allpool. Siis viidi ka linn sinna üle, s. o. tema praegusele asukohale, kuid karavanitee pöördus jälle oma vanasse kohta tagasi. Kuid linn ei tahtnud enam edasi-tagasi kõlkuda nagu kellapendel ja jäi oma teisele kohale paigale. Ajal, mil ma linna külastasin, oli ta niivõrd armetu ja tühine, nagu ei ükski teine vene linn, mida mina näinud olin. Linn oli ehitatud tühise jõe, mis oli kõikjalt koolme kaudu läbitav, madalamale kaldale ning koosnes bastionide ja kurtiinidega kindlusest, mis oli juba kokku varisemas ning mille sees asusid mingid kroonuhooned (kasarmud, haigla ja pooleliolev telliskivist kirik). Õigupoolest koosnes linn ühestainsast laiast tänavast säherduste madalukeste samantellistest majakestega, et nende akendel seisvate elanikega rääkides tuli kummarduda. Linnas ei olnud mitte ühtegi poodi: ainus pood, mis oli lühikest aega töötanud, suleti, sest, nagu pankrotti läinud poepidaja väitis, ei tahtnud keegi kaupade eest raha maksta, vaid kõik nõudsid nende andmist tasuta!.. Jõe teisel kaldal tõusid kivised künkad, millel õhtuti ulgusid hundid ja paistsid isegi nende pimeduses hõõguvad silmad. Ma peatusin linnas jõuka kasaka väikeses, aga puhtas ja hästi valgendatud majakeses, ja viibisin siin kogu järgmise päeva, veetes siin kaks ööd. Selline puhkepäev oli hädavajalik, peamiselt selleks, et korrastada ja pakkida mu rikkalikke geoloogilisi ja botaanilisi kollektsioone. Ilm oli kuum: kell 7 hommikul oli varjus 15° ja kell kaks päeval 21,5°, aga kell üheksa õhtul veel 19°.
Minu 8. augusti peaekskursioon suundus piki üht Ajaguzi jõeharu üles, kus linnast kuus versta kaugemal paiknesid lubjakivimurrud,
