.

      Saateks

      Mesilane lendab õielt õiele, et koguda nektarit ja viia see tarusse oma järglastele. Inimene rändab aastast aastasse ja kui ta eluränd hakkab lõpule jõudma, on ta mälestustesalved ääreni täis huvitavat ja kordumatut infot. Kas on tal õigust viia see kõik kadedalt koos endaga ära mulla alla? Mina isiklikult tahaksin selles suhtes olla küll rohkem mesilase sarnane. Kui me kaugemad esivanemad kadusid, ilma et oleksid oma elust mingeid kirjapanekuid maha jätnud, siis võisid nad end vabandada sellega, et neil polnud võimalik omandada korralikku haridust, varematel aegadel isegi mitte piisavalt kirjaoskust. Kuidas saaks end aga vabandada tänapäeva inimene, kes käib koolis vähemalt kümmekond aastat ja kelle käsutuses on terve arsenal kirjutusvahendeid, alates pastakast ja lõpetades arvutiga?

      Käesolevad arvutiread on sündinud tänu mu pojapoegadele Henrile ja Tanelile, kes muretsesid mulle sülearvuti ja juhendasid mind selle kasutamisel. Et aga neist ridadest raamat on saanud, selle eest võlgnen tänu Vello Salole, koolivennale Põltsamaa Ühisgümnaasiumist ja sõjaaegsele narinaabrile Soomest, Taavetti sõjaväebarakist. Tema suutis mind veenda, et avaldamata jäänud mälestused on nagu sukasääres hoitav raha, millest pole kasu kellelegi. Ta vaatas läbi mu loo esialgse variandi, tegi selles olulisi täiendusi ja täpsustusi ning pakkus lõpuks ka finantsabi raamatu kirjastamiseks.

      Lubatagu mul oma mälestustega alustada kaugemast minevikust, mu esivanematest.

      Isa suguvõsa

      Esimene mees mu isa suguvõsas, kes hakkas kandma perekonnanime Karro, oli Põltsamaa kihelkonnas Umbusi külas aastal 1764 sündinud talupoeg Trulli Jüri. Selle perekonnanime saamise kohta oli ta oma pojapojale Jaagule jutustanud järgmise loo.

      Jüri oli kohalikult mõisnikult saanud loa korjata mõisametsast endale kütteks hagu. Ta oli kord hobusega metsa sõitnud, kuid seal kogemata üles äratanud ühe haohunniku all talveund põõnava karu. See oli mehele maruvihasena kallale tormanud. Vihane võitlus karu ja inimese vahel oli lõppenud Jüri võiduga. Veidi puhanud ja rahunenud, oli mees jäänud mõttesse. Mis saab, kui mõisnik loeb seda karutapmist loata jahipidamiseks mõisametsas? Tol ajal oleks see võinud ju tähendada vitsanuhtlust mõisatallis, halvimal juhul aga ka Siberit. Asja igati kaalunud, oli Jüri veeretanud verise karu reele ja sõitnud mõisaõue. Seal oli ta parunile ette kandnud, et seesinane riivatu karuott on tema tuliuue lambanahkse kasuka ribadeks rebinud, mistõttu ta palub härral süüdlast karistada ühe korraliku keretäiega. Nii oli Jüri üritanud ära kasutada naljalembelise paruni huumorimeelt.

      Algul oli parun ammuli sui vahtinud kord verist karu, siis jälle naerumuigel talumeest. Sellele oli järgnenud mürisev naer ja lõpuks kohtuotsus: oma katkise kasuka eest võib Jüri karu vammuse endale saada. Et aga mõisal karude arv ei väheneks, peab Jüri ise Karuks hakkama. Parunil olevat üsna ükskõik, kas karu nimi on Ott või Jüri. Nii jäigi. Oli parajasti olnud Liivimaa 1819. aasta talurahvaseaduse järgne pärisnimede omistamise aeg ja Trulli Jüri pere oligi saanud parunilt endale nimeks tolleaegse saksapärase kirjaviisi kohaselt Karro. Trulli Jüri sugupuu peamist meesliini pidi kuni käesoleva ajani on selline:

      Jüri 1764, Mari 1773

      Jüri-Jegor 1790, Leno 1778

      Jaak 1820, Madle 1828

      Jaan 1850, Mari 1851

      Hans 1878, Anna 1895

      Hans 1923, Vilma 1931

      Andres 1958, Ulvi 1962

      Risto 1983, Alla 1984.

      Jüri elas oma Trulli talus kuni surmani ja veel praegugi kannab see Umbusi küla talu Trulli-Jüri nime. Üks ta poegadest, nimelt aastal 1790 sündinud Jüri-Jegor asus elama Nõmme mõisa, oma abikaasa Leno kodutallu. See talu kannab tänapäeval Karu talu nime, kuigi Karu ega Karro nimelisi seal ammu enam ei ela ja talu hoonedki on lagunenud. Rahvasuus on aga säilinud Nõmme mõisa maadel elanud asukatest kokku riimitud humoorikas vemmalvärss:

      Selle salmiku neljanda rea lõpul toodud nimi kuulus aastal 1820 sündinud Jaak Karrole, Trulli Jüri pojapojale. Jaagul ja ta abikaasal Madlel oli seitse poega. Neist vanim, aastal 1850 sündinud Jaan oli minu vanaisa. Tema õppis ära rändrätsepa vaheldusrikka elukutse. Oma pikkadel rännakutel külast külla ja talust tallu jõudis ta kord ka oma esivanemate elupaika Umbusi külla. Seal jõukas Veski Russide talus õmblustööd tehes tutvus ta väiksekasvulise kaunitari Mariga ja sinna tallu läks ta varsti tagasi kosjaviinadega. Kaubad klappisid ja pärast pulmi viis Jaan oma väikse nooriku oma isakoju. Meie suguvõsa tänapäevani hoolikalt hoitud reliikviate hulgas on Marile Saksa okupatsiooniaastal 1918 välja antud saksakeelne isikutunnistus (Ausweis), kus tema pikkuseks on märgitud 155 cm.

      Kuigi Karro Jaagul oli seitse poega, on sõjad, väljaränded ja võõrvõimude inimvaenulik poliitika viinud selleni, et käesoleval hetkel on ainsateks Karro nime edasikandjateks meie suguvõsas jäänud minu pojapojad.

      Kodutalu

      Mu vanavanematel Jaanil ja Maril oli kolm last: mu isa Hans (1878) ja ta õed Anna (1879) ning Emilie (1882). Olgu siin etteruttavalt ära mainitud, et kõik need kolm abiellusid, lõid oma pere ja elasid üle 90 aasta vanaks. Minu isa oli esimene mees Karrode suguvõsas, kes vanaduspõlves taipas oma olulisemad elusündmused ja mälestused paberile panna. Isa poolt tihedalt täis kirjutatud kuus koolivihikut sisaldavad õnneks ka meenutusi ta lapsepõlvest ja noorusajast, mis ilma nende kirjapanekuteta oleksid koos tema ja ta kaasaegsetega paratamatult kaduma läinud.

      Neist meenutustest nähtub, et mu isa oli töötanud algul kaupmehe abilisena Neanurme külakaupluses, siis pruulijana Põltsamaa õllevabrikus, edasi ehitusmehena Pajusi ja Luige mõisas ning viimaks rändkaupmehena mööda maad ringi rännates. Kogutud rahaga oli ta seejärel muretsenud talupidamiseks vajalikud loomad ja inventari ning hakanud renditalu pidama. 20. sajandi algul oli konjunktuur olnud eriti soodne linakasvatuses. Mu isa oli algul võtnud rendile Reinu talu põllud Lahavere külas ja hakanud seal lina kasvatama. Olid tulnud head saagiaastad, lina oli kasvanud pikaks ja läinud kõige kõrgemasse, nn. nitilina sorti. Selle eest oli Kurukse kaubahoov Tartus maksnud superhinda. Muidugi andsid ka sead ja piimakari tululisa. Isa meenutas hiljem, et tsaariaegseid hõbemünte oli kogunenud vahel nii palju, et Põltsamaa pangas oli neid vastu võetud kaaluga.

      Paari aasta pärast oli ta võtnud rendile korraga juba kahe talu, Vardja ja Karvjala talu põllud Kalana külast ja ka seal linakasvatust jätkanud. Nii oli tal tasapisi kogunenud küllaldane kapital, et hakata mõtlema taluostule. Aastal 1912 oli ta juhuslikult kuulnud, et võlgadesse sattunud Pajusi mõisnik parun Nikolai von Wahl pakub müügiks oma väikest, 79,3 hektari suurust Palgimäe karjamõisa Võhma-Nõmme külas. Hinnaks oli nõutud küll 13500 rubla, kuid suurema osa sellest olid moodustanud mõisniku pangalaenud ja muud võlakohustused, mis müügi korral pidid üle minema ostja arvele. Seetõttu oli koheseks sissemaksuks nõutud vaid 3000 rubla. See summa oli sobinud mu isa võimalustega. 2. aprillil 1912 oli sõlmitud ja allkirjastatud ostu-müügi eelleping, mille järgi isa oli saanud koos oma ema ja õdedega kohe uude koju sisse kolida. Enne aga, kui õnnestus see kinnistu Viljandi katastriametis päriselt isa nimele vormistada, oli Pajusi mõisahärra Nikolai von Wahliga juhtunud raske õnnetus: ta oli ratsavõistlustel Tallinna hipodroomil kukkunud ja surmavalt vigastada saanud.

      Parun von Wahl ei olnud päris tüüpiline mõisasaks. Ta valdas vabalt eesti keelt, oli õppinud Berliini ülikoolis filosoofiat ning kaasa toonud sealse vabameelsema mõttelaadi. Muuseas oli ta olnud ka üks Põltsamaa Põllumeeste Seltsi rajajaid. Seal oli ta kohalikule talurahvale muuseas õpetanud

Скачать книгу