ei varjutanud aga veel miski mu lapsepõlve rõõmusid ega ennustanud süngete aegade lähenemist. Niipalju kui suudan vanu mälestusi elustada, oli me kodutalus alati rohkesti elanikke, olid need siis rentnikud ja pooleteramehed oma perekondadega või palgatöölised. Seetõttu oli Palgimäel tavaliselt ka hulk lapsi. Mul endal oli kaks õde – minust kolm aastat vanem Anita ja kolm aastat noorem Aino. Mängimiseks meile eriti aega ei antud, sest lastel tuli juba maast-madalast peale hakata harjuma talutöödega, kas siis loomi karjatades, peenraid rohides või muudel talutöödel abistades. Ammu enne kooliminekut õpetati lugema, kirjutama ja arvutama. Minu isa arvates pidi lapsel kooli minnes olema vähemalt lugemine, kirjutamine ja korrutustabel “selged kui vesi”. Vaid sügisesed seenel- ja marjulkäigud tõid oodatud vaheldust laste üksluisesse argipäeva. Selleks rakendati hobune vankri ette ja sõideti isa vanema õe, tädi Anna juurde Kassisaare metsa. Miks sel metsal selline tore nimi oli, seda ei osanud keegi seletada. Ei teatud sedagi, kust olid tulnud sellised imelikud talunimed nagu Kassi ja Roti, Suhkrumäe ja Surnumäe, Kuke ja Pulli, Saba ja Pikasaba ning veel paljud, paljud teised meie lähemas naabruses.
Igal aastal toimusid lastele kauaks meelde jäävad hobusõidud jaanipäeval surnuaiapühale ja jõuluõhtul jumalateenistusele Põltsamaa kirikusse. Sügiseti peeti Palgimäe põllul traditsioonilist mihklilaata. Lastel küll sinna minna ei lubatud, kuid põnev oli ka pärast laada lõppu uidata laadaplatsil ning otsida mahajäetud kommipabereid või tühje paberossikarpe.
Kui sain kaheksa-aastaseks, laskis isa rätsepal mulle õmmelda musta koduvillase ülikonna ja kingsepal teha väiksed säärsaapad. Olin nüüd nagu mu isa miniatuuris. Õde Anita võttis mu käekõrvale ja viis Pauastvere neljaklassilisse külakooli. See asus küll vaid poolteise kilomeetri kaugusel me kodust, kuid sinna ei viinud ühtki korralikku otseteed. Tuli sammuda pikakasvulise õe järel mööda põllupeenraid ja see oli talvel paksu lumega väiksele mehehakatisele tõeliseks nuhtluseks.
Pauastvere koolimajas oli vaid kaks klassiruumi ja kummaski neist töötas kaks klassikomplekti. Koolis oli kaks õpetajat, kellest üks täitis ühtlasi koolijuhataja kohuseid. Kuna koolis oli tavaliselt neljakümne õpilase ringis, tuli õpetajal korraga tegelda küll vaid kümnekonna lapselise rühmaga, kuid samal ajal jälgida ka teise poolrühma tegevust. Muidugi oli selline õppetöö ebamugav nii lastele kui ka õpetajatele. Seepärast oli mõistetav, miks õpetajad olid tihti närvilised ja tigedad, eriti kui omapead jäetud poolrühmas lärm ja vallatused lahti läksid. Tavalisteks karistusteks olid juustest tutistamine, kõrvalestast sikutamine ja klassinurka seisma panemine. Meenub, et minagi sain kord nii tutistada kui ka nurgas seista ainuüksi selle pärast, et olin korrapidajana unustanud vahetunni ajal klassiakna lahti teha.
Oodatud vaheldusteks üksluises koolielus olid jõulupeod ja kevadised matkad loodusesse. Jõulupeo ajaks lammutati klassiruumide vaheline sein ära, lükati pingid seinte äärde ja ruumi tagaossa ehitati lava, millel lapsed said peokülaliste ees esineda. Mäletan veel hästi oma esmakordset esinemist sellel laval. Olin esimeses klassis, kui mulle anti deklameerida luuletus, mis algas sõnadega:
“Elas ilmas kord väikene poiss,
kes mõlgutas muremõtteid,
et mis ma sest elust saan
ja mis ma sest rahast kokku a’an,
kui mul naist ei ole …”
Muidugi panid pisikese poisi suured naisevõtumured kuulajad saalis naerust rõkkama ja mul tuli ovatsioonide saatel oma pala korrata. Pärast ettekandeid järgnesid laulumängud, näiteks “Ma läksin metsa kõndima …”, kus refrääni ajal võis iga soovija endale partneri valida ja ringi sisse polkat tantsima minna. Mingit muusikat ei tehtud, kuigi ruumis oli olemas harmoonium. Seda kasutati aga vaid laulude õpetamiseks ja saatmiseks.
Igal kevadel ühel päiksepaistelisel päeval viidi kogu kool lähedal asuvasse Neitsimetsa ekskursioonile ja piknikule. Selle metsa kummalise nimetuse kohta teati rääkida, et kunagi ammusel ajal oli üks tütarlaps metsiku mõisniku eest surmahirmus sinna metsa põgenenud, kuid huntidele ohvriks langenud. Koolipere jäi pärast väikest jalutuskäiku mõnele sobivale metsalagendikule peatuma ja seal joosti ning mängiti õhtuni. Lastel olid endal võileivad kaasas, kooli poolt pakuti joogiks morssi. Sel ühisel piknikul muutusid ka koolijuhataja Ants Poltimäe ja õpetaja Hilda Toming laste vastu sõbralikumaks ning vallatuste suhtes sallivamaks.
Pärast Pauastvere neljaklassilise kooli lõpetamist läksin edasi õppima Põltsamaa linna algkooli. See kool asus uues kahekorruselises hoones, kus igal klassil oli oma ruum ja oma õpetaja. Kooli juhatas tuntud ühiskonnategelane, pangadirektor ja laulukoori dirigent Jaan Põldra. Külakooli nigelate oludega võrreldes tundus see kool talulapsele lausa liigse toredusena. Õpetajad ei ergutanud õpilasi mitte enam kurjustamiste ja karistamistega nagu Pauastvere külakoolis, vaid kiituste ja julgustamisega. Mu klassijuhataja Ants Kiilaspea hakkas mind heade hinnete pärast klassi kuldsuuks hüüdma, kuigi vahel tundus see ka sõbraliku nokkimisena. Ikkagi tiivustas see veelgi paremini õppima. Polnud siis ime, kui kahe aasta pärast lõpetasin selle kooli kiitusega.
Eriliseks tunnustuseks endale võisin pidada seda, et lisaks linnapeale Georg Koldile oli ka Pauastvere külakooli juhataja Ants Poltimäe tulnud mind õnnitlema. Temalt sain kingituseks Jüri Parijõe tuntud noorsooraamatu “Teraspoiss”, kus pühenduse juurde olid kirjutatud Zarathustra sõnad: ”Mina olen käsipuu jõevoolu ääres, võtku minust kinni, kes võib. Teie kark ei ole ma aga mitte.” Sain vihjest aru: käsipuu jõevoolu ääres – see on haridus. Poltimäe soovis mu kätt surudes, et ka minust saaks kord elus Teraspoiss.
Olin nüüd muidugi kindel, et edasi jätkan õppimist Põltsamaa Ühisgümnaasiumis, kuid mu isa oli teisel arvamusel. Ta tegi mulle selgeks, et kui tema on elus edukalt toime tulnud oma kolmeaastase külakooli haridusega, miks ei peaks siis mina hakkama saama kuueklassilisega? Olin ju oma isa ainsa pojana nagunii määratud kord temalt taluperemehe ametit üle võtma. Sain temast ka aru, sest kas võis ta olla kindel, et kord tulevikus tahaks ta haritud poeg enam mustale ja raskele talutööle tagasi tulla? Oli aasta 1938. Mu isa oli just äsja ostnud uue traktori, uhke helebeeži Fordsoni. Loomulikult meelitas 15-aastast noorukit ka ees ootav traktoristiamet. Pealegi olin viimasel kooliaastal peaaegu pidevalt kannatanud kroonilise keskkõrvapõletiku all ja sunnitud koolis käima ümber kõrvade seotud salliga, Niisiis olin ma valmis oma saatusega pikemalt arutlemata leppima ja senised unistused maha matma.
Kui kahe aasta pärast tuli nõukogude võim ja 1940. aasta maareform, me talu tükeldati ning traktor koos kõige juurdekuuluvaga viidi lihtsalt minema, siis mu isa murdus. Just traktori konfiskeerimine oli talle kõige valusamaks löögiks, sest traktor oli me talu uhkus, ainuke traktor kogu külas. Nüüd sai mu isa aru, et talude aeg hakkab otsa saama ja ta ei keelanud mul sel sügisel jätkata õppimist Põltsamaa Ühisgümnaasiumis ning mu õel Anital Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas.
Olin vahepeal kaks aastat koolist eemal olnud ja osutusin nüüd oma klassikaaslastest paari aasta võrra vanemaks. Mind valitigi klassivanemaks ja ma tundsin end mõnusalt nagu kala vees. Hakkasin kooli puhkpilliorkestri juures flöödimängu õppima. Mu endine klassijuhataja linnaalgkoolist Ants Kiilaspea oli selle orkestri dirigent ja tema hakkaski mulle pillimängu õpetama. Kui ma siis sümfoonilises poeemis “Jaaniöö” oma esimese flöödisoolo puhtalt ära olin mänginud, säras mu õpetaja, nagu oleks ta lotovõidu saanud.
Raske talutöö järel oli koolipõlv mulle meeldivaks vahelduseks ja sellele tagasi mõeldes tundub see aeg mu nooruspõlve kõige rõõmsama ajana. Talutöödest olid eriti vastikute ja rasketena meelde jäänud varahommikused piimaveovoorid viie kilomeetri kaugusel asuvasse Lustivere meiereisse ja seal 30-liitriste piimanõude tühjendamine üle kõrge vanniääre. Seda tehti küll kahekesi, kuid mina oma 15 eluaastaga polnud ju veel mingi võrdväärne partner jässakatele talumeestele, kes ei jätnud seda asjaolu ka pilkavate repliikidega ära märkimata.
Väga väsitavad olid pikad heinatööpäevad
