Pajusi mõisa pärijaks. Nii sai isast ametlikult taluomanik alles aastal 1914.
Palgimäe vana elamu aastal 1938
Mõisaaegsed laudad ja aidad Palgimäel
Palgimäe oli olnud küla suurim talu, mis oli moodustatud kahe põlistalu – Nupu ja Nuia talu põldude ühendamise teel. Katastrikirjades eksisteeriski ta liitnime Nupu 21/Nuia 22 all. Põldu oli sel talul 53,6 hektarit. Ülejäänud maa kujutas endast eraldi asuvaid looduslikke heina- ja metsamaid. Endiste taluhoonete asemele oli aastal 1892 ehitatud viie korteriga elumaja moonakatele ja suured kivilaudad ning – tallid loomadele. Selle suurtalu oli rajanud Põltsamaa kaupmees Jaan Lorenson, kuid hiljem selle edasi müünud mõisnikule. Viimane oli selle siis ümber kujundanud Palgimäe karjamõisaks. Tootmissuunaks oli ta valinud nuumpullide kasvatamise.
Mu isa jätkas Palgimäel esialgu sama tootmissuunda, sest koos põlluga oli ta mõisnikult üle võtnud 40 nuumpulli, kuus tööhobust, viljaseemne ja talupidamiseks vajaliku inventari. Loomadele vett pumpama ostis ta Rutikvere mõisast tuuleturbiini. Abitööjõuks jäid algul mõisaaegsete moonakate pered. Pärast Vabadussõda palgati sulasteks Loodearmeest Eestisse jäänud odavapalgalisi valgekaartlasi, kes ei julgenud punasele Venemaale tagasi minna. Hiljem emigreerusid need venelased vähehaaval välismaale. Pangalaenuga ostis isa veel aurukatla koos viljapeksumasinaga ning palkas tööle masinisti. Ümberkaudsetes külades vilja masindades tasus see ost end ära juba mõne aastaga ja hakkas talule märgatavat lisatulu andma.
Lisaks sellele ostis mu isa ära veel Võrumaalt Kooraste mõisa tellisevabriku sisseseade ja pani selle tööle oma rikkaliku savipõhjaga Verisoo heinamaale ehitatud savikuuri. Seal valmistatud toortelliseid ei põletatud kohapeal kõvaks, vaid need müüdi ära toortelliste ehk nn. plonnidena, mida kasutati küttekollete vooderdamiseks. Kolde kuumuses põlevad sellised plonnid iseenesest nõutava kõvaduseni. Nii jutustab mu isa oma kirjapanekutes sellest, kuidas temast, varanduseta rändrätsepa pojast, sai edukas taluomanik. Teda hakati naabrite poolt kutsuma Palgimäe Karuks.
Noor talunik Palgimäe Karu aastal 1914
Sellise killustatud tegevuse juures muutus suure talu oma perega majandamine pikapeale väsitavaks ja kümmekond aastat pärast Vabadussõda andis isa kaks kolmandikku oma põldudest ja heinamaadest rendile. Ülejäänud üks kolmandik talust jäi harida pooleteramehele, kes rendi asemel oli kohustatud loovutama maaomanikule poole oma iga-aastasest vilja-, heina- ja kartulisaagist. Selle vastu sai ta peremehelt hooned, seemnevilja ja vajaduse korral ka talutehnikat. Nii kindlustas isa oma perele küllaldase sissetuleku ja endale piisavalt aega tellisetootmise ning viljapeksuga tegelemiseks.
Aastal 1919 suri vanaema Mari, vanaisa Jaan oli surnud juba enne pere Palgimäele kolimist aastal 1911. Isa õed olid vahepeal abiellunud ja nii oli talu jäänud perenaiseta. Ema surma järel abiellus mu isa 24-aastase Anna Roosiga Mõrtsi külast Tani talust. Anna oli olnud pehme iseloomuga, lüürilise hingelaadiga neiu, kes armastas mängida kannelt ja laulda sinna kõrvale tolleaegseid romantilisi laule nagu “Mäe otsas kaljulossis”, “Kord mõtetes istus üks emake” jpt. Mäletan, et veel Palgimäelgi sõrmitses ta jõudehetkedel kannelt ja laulis vaikselt oma lemmiklaule.
Anna isa oli olnud Pajusi vallavanem ja Põltsamaa kiriku vöörmünder. Kahele oma poegadest suutis see edumeelne talumees võimaldada kõrghariduse. Nii sai Anna vanemast vennast Jaan Roosist teoloog, ametilt Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi kauaaegne direktor ja hobilt kirglik bibliofiil. Nooremast vennast Eduardist sai eesti filoloog, kes töötas Eesti ajal Tallinnas Kohtuministeeriumis ja tegeles nimede eestistamisega. Hiljem sai ta tuntuks kirjandusloolase ja muistsete eesti nimede uurijana. Sõjaaegsetele kutsealustele osutas ta hindamatu teene sellega, et aitas neil Saksa mobilisatsiooni eest Soome pääseda. Jaan Roosi 100. sünniaastal 1988 püstitas Põltsamaa Muinsuskaitse Selts vendadele Jaan ja Eduard Roosile nende sünnikoju Tani tallu ühise mälestuskivi.
Rooside mälestuskivi Tani talus
Vanemad inimesed mäletasid veel kaua Palgimäe pulmapidu. Selleks oli tapetud nuumpull ja siga ning Uue-Põltsamaa mõisast kohale kutsutud kokk ning vorstimeister pulmatoite valmistama. Tantsumuusikat oli tegemas Põltsamaa pritsimeeste pasunakoor. Külarahvale oli meelde jäänud eriti üks pulmanali. Kui pulmalised olid teise pulmapäeva hommikul kogunenud noorpaari akna alla neid üles laulma, oli äkki teiste selja tagant kostnud üks kõva meeshääl üle teiste. Pöördutud ringi uudistama, et kes see valju häälega laulumees on? Siis oli avastatud, et noorpaar oli salaja maja tagauksest välja hiilinud ja peigmees oli nüüd endale teiste seas äratuslaulu laulmas. Teolt tabatud peigmees oli nüüd pillimeestelt kähku tantsuloo tellinud ja seejärel oli kogu pulmarahvas hakanud üksmeelselt keerlema hoogsas polkarütmis. Pulmapidu oli kestnud terve nädala. Oli olnud hilissuvine aeg, mil hein juba tehtud, kuid viljalõikus alles algamata. Just sellele maarahva väiksele hingetõmbeajale oligi pulmapidu planeeritud.
Teise Maailmasõja eelõhtul, kui pere omad lapsed – mina ning mu õed Anita ja Aino olime saanud arvestatavaks tööjõuks – võttis mu isa kogu põllu jälle oma pere harida. Selleks ostis ta kõigepealt traktori koos haakeriistade ja viljapeksumasinaga. Muidugi tuli nüüd jälle kasutada ka palgatööjõudu. Peale traktoristi töötasid talus veel poolakast sulane ja kaks teenijatüdrukut. Nuumpullide asemel olid nüüd peamisteks tuluallikateks viljakasvatus, piimakari ja peekonsead. Talusaaduste turustamisega mingeid erilisi probleeme ei olnud. Vili tuli vaid viia Jõgeva raudteejaama, sead Võhma eksporttapamajja ja piim lähimasse meiereisse. Eesti talud olid edukalt üle saanud 20. sajandi kolmekümnendate aastate majandusraskustest ja vaatasid lootusrikkalt tulevikku.
Siis aga tuli nõukogude võim ja 1940. aasta maareform. Kõik enam kui 30 ha suurused talud tükeldati ning liigne maa eraldati uusmaa- ja juurdelõikesaajatele. Ametlikel andmeil said selle reformiga Eestis maad ühtekokku 24500 uusmaasaajat ja 17500 juurdelõikesaajat. Palgimäelt eraldati tookord põllulapid kolmele uusmaasaajale. Üks neist, lesknaine Olga, oli maa väljamõõtmise ajal ohanud, et saab ometi ükskord inimese moodi elama hakata. Ta ei aimanud, et juba aasta pärast, Saksa okupatsiooni ajal, jääb ta ilma nii oma maast kui ka majaehituse jaoks muretsetud palkidest. Viimased viidi sakslaste käsul sõja ajal purustatud Põltsamaa silla taastamiseks. Pärast sõda sai Olga oma maa küll tagasi, kuid mõne aasta pärast võeti see ta käest jälle ära, kui teda koos ta ainsa lehmaga küüditamise hirmus kolhoosi astuma sunniti.
Palgimäelt eraldati uusmaakrunt ka kahekordsele Vabadusristi kavalerile Hans Valdmannile (1888-1942), kuid tema keeldus sellest, öeldes mu isale ja ka otse nõukogude võimukandjatele, et tema teise mehe kukile elama ei roni. Ta omaenda talu, mille ta oli saanud Põltsamaa lähedale Kuningamäele vapruse eest Vabadussõjas, oli konfiskeeritud seoses sinna Nõukogude sõjaväelennuvälja rajamisega. Kahjuks hukkus see Vabadussõja sangar Venemaa vangilaagris nagu paljud teisedki ta saatuskaaslased.
Palgimäelt konfiskeeriti peale liigse maa ka viljapeksumasin ja traktor koos haakeriistadega. Taludele kehtestati rängad riiklikud müüginormid ja töökohustused. See oli Eesti külaelu ja talumajanduse hävitamise algus Venemaa eeskujul. Sellele lisandus ohjeldamatu punane terror. Kõik Eesti Vabariigi valitsuse liikmed arreteeriti, meie sõjaväe ohvitserkond viidi kordusõppuste ettekäändel Venemaale ja hukati seal. Ööl vastu 14. juunit 1941 küüditati üle kümne tuhande Eestimaa elaniku Nõukogude Liidu kaugetesse idarajoonidesse, kus paljud nälja ja ebainimlike elutingimuste tõttu hukkusid. Lisaks sellele mobiliseeriti ligikaudu 33000 eesti poissi sundkorras Punaarmeesse, kuid suunati tööpataljonidesse, kus neist umbes üks kolmandik hukkus nälja ja haiguste tagajärjel juba enne rindele saatmist. Põltsamaa Ühisgümnaasiumist, mu õe Anita klassist, läks selle mobilisatsiooniga kaasa
