väike rootsi keele huviliste ring eesotsas Raimond Eegiga, kellest pärast sõda sai TPI dotsent, tugevusõpetuse eriala lektor. Pärast sõda õppisin rootsi keelt iseseisvalt edasi, nii et peagi suutsin selles keeles juba ilukirjandust lugeda ja hiljem oma töö juures ka tehnilisi trükiseid ja normdokumente eesti keelde tõlkida. Piiksupoiste elu Järvenpääl on värvikalt ja humoorikalt kirjeldanud meie raadiorühma poiss Heino Susi oma triloogia “Hall malev” esimeses köites “Üle lahe”.
Ka Järvenpääl äratasid eesti poiste saabumine ja rivilaulud tähelepanu. Kord ilmus me majutuspaika mingit eesti-soome segakeelt purssiv härrasmees, kes jutustas, et ta on kolmekümnendail aastail Soome elama asunud eestlane ja siin soomlannaga abiellunud. Ta kutsus meid endale külla. Läksime sinna järgmisel pühapäeval oma raadiorühmaga. Peremees tuli meile trepile vastu ja kutsus sõbralikult: ”Käige sisse, käige aga sisse, eestilased pojad!” Käisidki siis eestilased pojad muiates sisse, ega hakanud oma rahvuskaaslasele meelde tuletama, et meil Eestis astutakse sisse ja käiakse välja, mitte aga vastupidi nagu Soomes. See tore ütlus – “Käige sisse, käige aga sisse!” – jäi aga pärast seda veel kauaks piiksupoiste igapäevasesse kõnepruuki. Lahke majaproua kutsus meid soome üldise tava kohaselt kohvilauda, kuigi kohvi asemel pakuti muidugi ersatskohvi ehk soome keeles korviket. Naturaalkohvi oli sõjaaegses Soomes üsna lootusetu unistus.
Järgmise küllakutse saime Järvenpää lukio ehk gümnaasiumi tütarlastelt. Nad ootasid meid ühes kohvikus, kus enne laudaistumist mängiti “kohtalon sormea”, see tähendab – saatuse sõrme. Tütarlapsed võtsid end suurde ringi, meil poistel seoti kordamööda silmad kinni, viidi ringi sisse ja pärast ringikeerutamist lasti endale pimesi kaaslane valida. Ka siin pakuti ersatskohvi saiakestega, mingit alkohoolset jooki lauale ei toodud. Meeleolu oli siiski lõbus ja vallatu.
Üks tüdrukuist tervitas meid kui eesti hõimurahva vapraid poegi, kes on Soomele raskes olukorras appi tulnud. Ta kurtis, et nende vennad ja sõbrad on kõik rindel, paljud neist aga juba maa-aluses armees mullatoidul ning suhelda ei ole enam kellegagi. Meie radistide esindaja tänas neidusid omakorda meeldiva kutse eest ja tuletas neile meelde, et me oleme Soomes üht vana tänuvõlga tasumas, sest kunagi olid ju ka Soome vabatahtlikud aidanud Eestil vabadust saavutada ja kaitsta. Järgnesid laulud ja tantsud ning kui oldi juba veidi tutvutud ja sõbrunetud, küsis üks tüdrukuist, kas eesti pidudel ka tibude toitmist mängitakse. See käis nii, et tuletikk anti kirjus reas suust suhu edasi ümber laua. Mäng läkski kenasti käima ja tikk rändas naeru ja nalja saatel pikkamisi suust suhu. Korraga oli aga tikk kadunud ja edasi hakkas ringi käima suudlus. Sellega sai nalja veelgi rohkem. Poisid tabasid varsti ära, et miski ei keela neil suudlust ka vastassuunas tagasi saatmast. Tulemuseks oli meeletu ja massiline suudlemine, nagu seda tõenäoliselt oligi kavatsetud. Olime noored, muretud ja vallatud ning teadsime, et varsti on rindele minek ja selline õhtu ei kordu enam kunagi.
Keskööks pidime olema tagasi oma majutuspaigas ja vastupidi tavale olid nüüd neiud need, kes meid koju saatsid – ikka paari kaupa, nagu olime lauas istunud. Muidugi olid mitmed paarid juba järgmise kohtumise ajas ja kohas kokku leppida jõudnud. Palju meil selleks enam aega ei jäänud, sest me Järvenpää väljaõppeaeg hakkas lõpule jõudma. Järvenpääl oli sidepoistel kohalikega üldse kergem tutvusi sobitada kui me eelmistes õppelaagrites, sest asusime ju alevikus ja puutusime kohalike elanikega vahel ikka kokku. Näiteks kutsus üks me kantiinis müüjana töötanud lottadest, Aino Flinkkilä meie lauluansambli oma 17. sünnipäevale. Sinna oli kutsutud rohkesti kohalikke neidusid ja küllap tekkis seal peolauas ning tantsupõrandal ka püsivamaid sõprussuhteid.
Ühe sellise suhte järellainetus tuli ilmsiks aastakümneid hiljem, kui me aastal 1992 esmakordselt pärast sõda Järvenpääle pääsesime. Seal tuli meie grupi juurde üks keskealine daam ja küsis, kas ka tema isa Johannes Õispuu meie hulgas on? Kahjuks pidime talle teatama, et nooremseersant Õispuu taganes sõja lõpul koos sakslastega lõunarindele ja jäi pärast sõda elama Saksamaale. Kuuldavasti oli ta aga seal juba aastal 1955 surnud ja nii ei saanudki see daam oma isa kunagi näha.
Selliseid sõduriabielusid oli teada üsna mitmeid. Nii näiteks abiellus me soomepoisist lipnik Ants Lahi endise Soome presidendi P.E. Svinhufvudi tütretütre Ulla Sommariga, kes oli sõja ajal koos õe Elsega lottana tööl Vallila pataljoni kantiinis. Sõja ajal Soome elama jäänud soomepoiss, mereväes teeninud Heimo Soosalu abiellus kooliõpetajast soomlanna Salmega ja pääses venelastele väljaandmisest sellega, et põgenes koos abikaasaga Lääne-Saksamaale. Ta omandas seal hambaarsti elukutse ja elas Saksamaal kuni ajad rahulikumaks muutusid.
Üle lahe tulnud põgenike hulgas oli ka igasuguseid aferiste ja seiklejaid. Meie sidemeeste häbiplekiks said üksikud väejooksikud, kes väeosast salaja lahkusid, et Rootsi põgeneda. Ühe sellisega puutusin ma ka ise Järvenpää raadiorühmas kokku. Ühel õhtul enne magama minekut tuli mu juurde üks raadiorühma vanematest meestest, Erni Kask, ja palus, et ma laenaksin talle oma käekella, kuna ta pidavat öövalvesse minema. Kust võisin ma aimata, et sel mehel on plaanis põgeneda ja mu kell realiseerida sõidukulude katteks! Kuuldavasti jäi ta raudteerongis sõjaväepolitseile koos ühe oma seikluskaaslasega vahele, kuid kadus ikkagi jäädavalt meie silmapiirilt. Kuna see oli me sidekompaniis juba teine väejooksujuhtum, olid sel meie kõigi jaoks tõsised tagajärjed. Esiteks tuli üldine linnaloakeeld, teiseks viidi me raadiorühm karamellitehasest ära telefonimeeste juurde nn. Kinnari koolimajja. Kolmandaks määrati me sidekompaniile uus ülem, tegevväe leitnant, kes oli varem olnud ühe karistuskompanii ülemaks. Õnneks lahutati raadiorühm varsti jälle sidekompaniist, sest meid suunati hoopis teise õppelaagrisse, Santa Haminasse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
