võimalus muusikat teha tuli mulle veel järgmisel suvel, kui olime juba lõpetanud eriväljaõppe ja suunatud rindele. Seal hakkas levima mingi kõhutõbi, mida soomlased nimetasid lihtsalt ripuliks, kõhulahtisuseks. Meid saadeti Kouvola välihaiglasse, kus ajaviiteks kombineerisime kokku instrumentaaltrio flöödist, suupillist ja kitarrist. Olime kõik kolmekesi verivärsked radistid. Suupilli mängis Kaljo Schults, hilisem TPI füüsikakateedri dotsent, rütmi lõi oma kitarril Hugo Reier, kes pärast sõda siirdus elama Rootsi. Haigetele me muusika meeldis ja ka haigla personal tuli meie lugusid kuulama. Oli ju enamik sealseid patsiente vaid ripulihaiged, kes vajasid väikest adrenaliinisüsti. Laulsime neile ka eesti laule ja jutustasime meie esimese punase aasta poliitilisi anekdoote, mis sõjameeleolu arvestades aplausiga vastu võeti.
Suurim probleem Soome sõjaväes oli meie jaoks liiga väike toidunorm. Sirguvale organismile ei jätkunud sõjaaegsest, tublisti vähendatud toiduratsioonist. Kohe sööklast lahkumise järel hakkas näljatunne uuesti vaevama. Soomlastel seda muret ei olnud, sest nemad said kodunt toidupakke. Lähim toidupood oli üheksa kilomeetri kaugusel Taavettis, aga sealgi olid kõik olulisemad toidukaubad saadaval vaid eritalongidega. Kord viidi meie kompanii sinna marsikorras ja kohale jõudes lasti pooleks tunniks rivitult. Tormasime muidugi kohe toidupoodi, kus meie õnneks oli talongivabalt müügil mingeid kartulikotlette. Leti ette oli aga kogunud nii pikk järjekord, et kui mina oma noosi kätte sain, kõlas juba rivistuskäsklus. Toppisin kiiruga oma väärtusliku toidumoona pluusipõue ja jooksin rivisse. Tige nooremseersant Törnkvist aga röögatas: “Kõik eided, kaks sammu ette!” Kõik punnis pluusiga väljaastujad said karistuseks käimlatoimkonna, millest kästi kasarmusse tagasijõudmisel korrapidajale ohvitserile kohe ette kanda. Olin aga nii näljane, et otsustasin kõigepealt oma kõhu täis süüa. Kui siis korrapidajale oma karistusest ette kandma läksin, käratas see, et ega tal kümmet käimlat puhastada pole ja saatis mind hoopis metsa luudasid tegema. See aga oli käimla rookimisega võrreldes lausa puhkus värskes õhus!
Nooremseersant Törnkvistile aga tasusime selle nöökimise eest kuhjaga tagasi. Saime nimelt teada, et me soomlastest allohvitserid on napsivennad ja ajavad oma baraki kuivatusruumis kartulitest salaja samagonni. Otsustasime selle konfiskeerida, sest olid ju puskarilaariks kasutatavad kartulid näpatud köögist meie toiduvarudest. Saime enda kampa meelitada eestlasest allohvitseri Ahto Talvi, keda samuti näljapisik näpistas ja Törnkvisti kamba tegu vihastas. Ta tõotas, et ajab selle asja korda üksinda, kuna ta magab allohvitseridega samas barakis ja saab nende liikumist ja tegevust paremini jälgida.
Ühel hilisõhtul ootas ta, kuni purjus naabrid olid läinud õue end jahutama ja vett välja laskma. Siis ruttas ta puskariämbri juurde, täitis kõigepealt oma kateloki ja lükkas seejärel ämbri ülejäänud märjukesega kummuli. Edasi peitis ta oma kateloki lumehange, puges siis oma koikusse ja jäi sündmuste edaspidist käiku jälgima. Purjus napsivennad tulid varsti jalgu lumest puhtaks trampides barakki. Siis aga tormasid kirudes ja sajatades kõrvalolevasse meeskonnabarakki, et hakata arvatavatelt süüdlastelt tekke pealt ära kiskuma ja saapaid kontrollima. Et pahategija samal ajal nende omas barakis pikutab ja naeru peab, seda mehed muidugi ei võinud aimata ega saanud ka kunagi teada. Pärast seda äpardust need mehed enam samagonni ajama ei hakanud ja tänu kapten Talpaku eestkostele tõsteti eesti väeosades varsti toidunorme. Ahto Talvi suunati hiljem ohvitserikooli ja temast sai lipnik. Pärast sõda sai temast aga Eestis kuulus vabadusvõitleja, kellest tuleb juttu ka veel raamatu lõpuosas.
Aastalõpul 1943 sain kahekümne aastaseks. Olin sel päeval küll barakis korrapidaja, kuid tegelikult lugesin enamiku päevast barakikaaslaselt Ain Kaalepilt saadud raamatut “Korsun lukemisto” (“Punkri lugemik”). See kujutas endast sõdureile mõeldud kogumikku lõbusaist lugudest. Ei jäänud ma ka kingitustest ilma. Põltsamaa poisid Endel Vaher, Erich Meos ja Harry Raaga pistsid igaüks mulle koos õnnesooviga pihku kõige väärtuslikuma kingituse, mis kõhutühja kannatavat sünnipäevalast hetkel rõõmustada võis – kogu oma selle päeva tükksuhkrunormi!
Veebruaris 1944 moodustati eesti vabatahtlikest jalaväerügement JR-200, kuhu koondati kokku kõik Soome sõjaväes teenivad eestlased. Rügemendi ülemaks määrati enne sõda Eestis kõrgema sõjakooli lõpetanud kolonel Eino Kuusela, kes valdas vabalt eesti keelt. Oma pidulikus tervituskõnes kutsus ta poisse innukalt sõjaasjandust õppima, end ka sõjaväes koduselt tundma ja olema valmis vapralt võitlema Soome vabaduse ja Eesti au eest. Ta avaldas lootust, et küllap avaneb meil kord ka võimalus võidelda me oma kodumaa vabaduse eest.
Veebruari lõpul 1944 sai noorsõdurite koolitusaeg otsa ja järgnes eriala väljaõpe. Pikema kasvuga Põltsamaa poisid Johannes Jõemets, Erich Meos ja Endel Vaher saadeti allohvitserikooli. Harry Raaga suunati tankitõrjekursustele, Erich Maalepp jäi edasi jalaväekompaniisse. Enne erikoolitusele suunamist küsiti kõigilt, kas keegi ei sooviks kohe rindele minna? Meie toas leiduski kaks sellist kärsitut sõttakippujat. Kumbki neist rindel siiski surma ei saanud. Kokku oli meie kompaniis vabatahtlikult rindele minejaid aga tervelt viisteist. Mina sain ootamatult suunamise Järvenpääl asuvasse sidekoolituskeskusesse. Tegelikult olin oodanud hoopis puhkust kuhugi soome tallu, nagu mulle heade tulemuste eest laskeharjutustel oli lubatud. See puhkus jäigi mul saamata.
Järvenpää sidekompaniis
Järvenpää alevik asus Helsingist 35 km kaugusel põhja suunas. Sinna raadio- ja telefonside kursustele suunati veebruaris 1944 meie rügemendi sidekompanii. Sellesse kuulus 149 meest, neist radiste 60. Ülejäänud olid telefonistid ehk sõdurikeeles traatsabad. Radiste seevastu hüüti piiksupoisteks. Viimasteks otsiti musikaalseid, arenenud rütmitajuga poisse, kuna ilma nende omadusteta on võimatu heaks radistiks saada. Raadiorühm sai endale elupaigaks tühjalt seisva karamellitehase ja õpperuumiks islamiusuliste tatarlaste uhiuue mošee. See arhitektuuriline iludus oli aasta varem valmis saanud, kuid nüüd ajutiselt sõjaväe käsutusse loovutatud.
Eestlastest raadiorühm Järvenpää õppelaagris. Olen murul istujaist paremalt esimene
Raadiorühma ülemaks oli määratud soomlasest leitnant Yrjö Lehtimäki, tema asetäitjaks eestlasest seersant Heiti Olvet. Lehtimäki oli erakordselt sümpaatne ohvitser – pikk, sale ja alati korrektse käitumisega. Ta ei suutnud kuidagi varjata oma heameele- ja uhkusetunnet, kui ta meie radistiderivi ees läbi Järvenpää aleviku marssis ja kohalikud elanikud aknad lahti tegid, et meie rivilaulu kuulata. Seevastu rühma veltveebel Hilppa Härmä oli leitnandile täielik vastand – lühike jässakas vanamees, kes pahatihti torises ja õiendas. Ka olid tema morsemärgid segased ja raskesti vastuvõetavad. Kui teda aga kritiseerida püüdsime, siis seletas ta, et hea radist peab ka kehva radiogrammi eetrist kätte saama. Keskealine, vaikse loomuga seersant Olvet oli meile, äsjastele koolipoistele isa eest, kes kunagi häält ei tõstnud ja püüdis ettetulnud konflikte rahumeelselt lahendada.
Karamellitehases olid masinad ja seadmed alles oma kohtadel, meie poiste magamisnarid tuli paigutada nende vahele. Kohe esimesest päevast peale algas meeletu morsemärkide tuupimine nii morsevõtmel kui ka märkide vastuvõtul. Iga nädala lõpul olid edukuskatsed ja kõik, kes neil katsetel ebaõnnestusid, saadeti otsekohe telefonirühma traatsabade hulka. See pidev oht pani poisid tööle, sest telefonimehed müttasid hommikust õhtuni maastikul lumes või poris oma traate vedades, meie aga istusime tatarlaste puhtas pühakojas oma morsevõtmete taga. Hirmust traatsabade hulka sattuda hakkasime piiksutama ka õhtuti ja pühapäeviti. Selle tagajärjel muutus aga üsna mitmel poisil käeranne jäigaks ja võtmel piiksutamine ebakindlaks. Tagajärjeks oli jällegi üleviimine telefonirühma. Nii läks näiteks Uno Sahval – hilisemal Tartu Ülikooli kehakultuuri kateedri dotsendil, Ülo Kaiselil – hilisemal Eesti Energia soojustalituse ülemal ja veel üsna mitmel piiksupoisil.
Lisaks morsetähestiku treenimisele olid õppekavas veel soome keele tunnid ja raadiotehnika aluste loengud. Kuna viimased aga toimusid soome keeles ja lektoriks oli rootslasest seersant Egon Lindgren, jäid algul mõnedki erialased terminid meile mõistatuseks.
