Kõik kuus Põltsamaa poissi astusid vabatahtlikult Soome sõjaväkke. Õhtuti korraldati tantsuõhtuid kohalike tütarlastega. Meid oli seal kolm poissi Põltsamaa Ühisgümnaasiumi puhkpilliorkestrist. Mul oli kaasas oma pikoloflööt, Vaheri Endel leidis kohapealt ühe vana kitarri. Johannes Jõemetsal trompetit kaasas ei olnud ja seda polnud ka seal mõisas kuskilt saada. Õnneks leidus põgenikerühmas metsasarvemängija Rommi oma pilliga. Sellest piisas, et lahti lüüa hoogne tantsulugu ja see kõlas hoopis uhkemini kui vaikne plärisev grammofon saalinurgas. Vello Salo on hiljem naljatamisi väitnud, et see oli meie Eesti rügemendi esimene puhkpilliorkester.
Jollase mõisas olime vaid nädalapäevad. Edasi viidi meid Helsingisse Michelininkatu 34 asuvasse autokompanii sõduritekodusse. Seal saime juba selga soome sõjaväemundri ja hakkasime saama ka sõduri päevaraha 8 marka päevas. Võisime nüüd saada linnaloa ja tutvuda Helsingi kaupluste ning muude vaatamisväärtustega või ka lihtsalt jalutada Esplanaadil. Raamatupoodidest otsisime soome keele õppimiseks sõnastikke ja õpikuid, kuid eestlastest põgenikelaviin oli kauplused neist tühjaks ostnud. Lõpuks õnnestus mul saada soome-saksa ja saksa-soome sõnastikud.
Helsingis otsisin üles Aurorankatu 14 paikneva Eesti Seltsi, et saata koju teade Põltsamaa poiste õnnelikust päralejõudmisest üle lahe. Selleks tuli mul kokkuleppel Eduard Roosiga jätta sinna kirjaümbrik märkusega: “Toimetada edasi SED-ile.” See oli mu onu konspiratiivnimi, mis oli moodustatud tema perekonnanime viimasest ja eesnime kahest esimesest tähest: Roo(SED)uard. Teade jõudis viperusteta onu kätte ja tema kaudu edasi mu vanematele. Ka hiljem kasutasin korduvalt seda ohutut kodumaaga sidepidamise võimalust, kuigi oleksin saanud kirju saata ka Soome ja Saksa väliposti kaudu. Sel juhul oleks kirjale tulnud kirjutada märge: ”Kenttäpostia. Durch die Deutsche Feldpost.” Aga ma kartsin, et selline kiri võiks äratada Saksa sõjaväe vastuluure tähelepanu ja tuua mu kodustele sekeldusi.
Nädala pärast viis rong meid edasi Helsingist 500 km kaugusel Nurmese linna lähedal asuvasse Porokylä väljaõppelaagrisse. Seal algas kohe järgmisel päeval kurikuulus noorsõdurimahv. Hommikul kell kuus oli äratus. Sellele järgnes särgiväel “pesemine” lumehanges ja sörk ümber barakkide. Pärast hommikusööki algas rividrill, mis kestis lõunani ja jätkus tavaliselt veel pärast sedagi. Siseruumi pääses vaid soome keele tunniks ja teoreetilisteks õppusteks. Distsipliin ehk soome keeles “kuri” oli tõesti kuri. Liigse kõnekõmina pärast toidulauas käsutati kogu sööklatäis noorsõdureid õue lumehange, kus järgnes halastamatu püsti-pikali möll kuni kehvemate nõrkemiseni. Lahti unustatud kuuenööp lõigati maha koos kõigi teistega ja karistuseks lisandus tavaliselt veel käimlapuhastuse toimkond. Surmaheitlust pidavas Soome sõjaväes ei tohtinud olla memmepoegi! Saksa sõjaväest Soome põgenenud poisid aga vaid naersid meie nurinate peale ja väitsid, et Porokylä õppelaager on Poolas asuva Saksa Heidelaagriga võrreldes vaid puhkekodu.
Porokylä kasarmud jäid üha juurde saabuvate eestlaste jaoks varsti liiga väikseks ja juba järgmisel kuul enne jõule viidi meid edasi Taavetti väljaõppekeskusesse, Uusisaari sõjaväebarakkidesse. Need asusid Taavetti raudteejaamast 9 km kaugusel metsalagendikul. Seal barakkides puudus veel elektrivalgustus. Seda asendasid vastikult lõhnavad karbiidilambid. Uues asupaigas andsime Soome ja Eesti lippude lehvides ära oma piduliku sõdurivande ja sellest hetkest saime noorsõduritest Soome sõjaväe reameesteks.
Põltsamaa poisid Taavettis jaanuaris 1944. Vasemalt: J. Jõemets, H. Karro, E. Meos, H. Raaga, E. Maalepp, E. Vaher
Meile anti nüüd kätte suusavarustus ja igapäevasele rividrillile hakkasid lisanduma pikad suusamatkad läbi talvise metsamaastiku, soomlasest allohvitser rivi ees kiirust hoidmas. Väga oluliseks peeti laskeharjutusi. Hea tulemuse eest võis saada kuni kaks nädalat puhkust mõnes talus, kust mehed olid rindele saadetud või ka juba langenud. Nõudsid ju Soome Talve- ja Jätkusõda aastatel 1939-1945 enam kui 96000 ohvrit. Kümned tuhanded mehed andsid kodumaa vabaduse eest oma elu, sajad tuhanded abielunaised loobusid sõjaväele relvade muretsemiseks oma kuldsõrmustest ja nii kogusid 251.000 soome naist ühtekokku 1752 kg kulda. Tuhanded koolitüdrukud jätsid kooliskäimise pooleli ja astusid naiskodukaitsesse, Lotta Svärdi. Kogu Soome rahvas soovis oma maa vabaduse kaitsmisest osa võtta ja pakkus selleks innukalt oma abi.
Soomepoiste paraad Taavettis 1944
Kõmu eestlaste Taavettisse saabumisest oli hakanud vähehaaval levima ka ümbruskonnas. Ühel jõulueelsel pühapäeval, kui olime koos Endel Vaheriga metsas jalutamas, pidas meid kinni üks erariides soomlane ja küsis, kas me ehk olemegi need hõimuvelled, kes on tulnud Soomele appi tiblasid maalt välja lööma. Saanud meilt jaatava vastuse, surus ta meil kätt ja ütles, et ta on Hemmi Seppä sealtsamast lähedalt Kurvilast ja ta palus meid tulla jõulu teisel pühal endale külla. Lubasime minna, kui ei tule tõrget linnaloa saamisega. Mingit probleemi sellega ei tulnud ja kokkulepitud ajal otsisime külalislahke soomlase talu üles. Ukse avas peremees ise. Ta kutsus meid tuppa ja tutvustas meile oma perekonda, sealhulgas kaht neiueas tütart, Hannat ja Valmat. Need kaks katsid kähku kohvilaua, süütasid jõulukuusel küünlad ja palusid meid lauda istuda. Kõigepealt luges pereisa jõuluevangeeliumi ja pidas söögipalve, alles siis valati kohvi ja pakuti toidupoolist.
Järgnevas vestluses selgus, mis uudiseid me võõrustaja meilt ootab. Nimelt hakkas ta kohe uurima, milliseid kuritegusid olid venelased esimesel nõukogude aastal Eestis sooritanud, keda oli esmajärjekorras arreteerinud, keda küüditanud, kas inimesi oli ka piinatud ja tapetud jne. Saime aru, et soomlased ootavad hirmuga, et nende rinne ülekaalukalt suure vaenlase vastu võiks ühel saatuslikul hetkel kokku variseda ja neid tabada Baltimaade rahvaste saatus. Lahkumisel suruti meil südamlikult kätt, paluti neid peatselt jälle külastada ja tunda end nagu omas kodus. Seda me muidugi lubasime teha ja järgmise aasta algul otsisimegi paaril korral oma Kurvila sõbrad jälle üles.
Sama jõulu ajal sain ootamatult postipaki mulle tundmatult Jyväskylä tütarlapselt Eeva Hangasjärvilt. Leidsin sellest peale soojade sokkide ja maiustuste veel kirja jõulutervitustega ja sooviga astuda kirjavahetusse. Muidugi kirjutasin kohe vastuse ja järgmises kirjas sain teada, et Eeva käib Jyväskylä gümnaasiumi viimases klassis. Eeva osutus erakordselt huvitavaks ja humoorikaks kirjapartneriks. Ühes kirjas näiteks väitis ta, et inglise keelt on võimatu õppida, sest inglastel ei ole mingit loogikat, kui nad kirjutavad “Jerusalem”, aga hääldavad hoopis “Betlehem”. Selliseid pärleid puistas Eeva oma kirjades alatasa.
Siis teatas ta mulle ühes kirjas, et klassiõed ähvardavad ta risti lüüa, kui ta ka nende jaoks eesti sõdurpoiste aadresse ei muretse. Saatsin talle kümnekonna oma jao poisi nimed ja välipostinumbrid, kuid selle peale tuli teade, et klassis olevat kirjapartnerite jagamisel maailmasõjaks läinud. Rahu saabus alles siis, kui iga tüdruk oli oma eestlasest sõdurpoisi aadressi kätte saanud. Kirjavahetus Jyväskylä koolitüdrukutega jätkus pidevalt ja põnevalt kuni meie rügemendi lahkumiseni Soomest. Olen püüdnud Eevaga ühendust saada hiljemgi, kuid kahjuks pole see õnnestunud, kuna ma ei tea ta hilisemat perekonnanime. Vanal nimel ja aadressil saadetud kiri tuli tagasi märkusega: ”Adressaat tundmatu”
Pühapäevad olid meil küll õppustest vabad, kuid kuna lähim keskus Taavetti asus 9 km kaugusel, polnud linnalubadega suurt midagi peale hakata. Selle asemel püüti vabal ajal tegelda muusika ja lauluga ning korraldada meelelahutusõhtuid. Sinna tulid vahel esinema ka Soome naiskodukaitse Lotta Svärdi tütarlapsed ja Soome sõdurid. Vastutasuks saime meie ka nende pidudest osa võtta. Minu leivanumbriteks neil õhtutel said flöödisoolod klaveri saatel, näiteks marss “Wien bleibt Wien” operetist “Lõbus lesk”, popurrii soome rahvaviisidest jms. Kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril 1944 oli Taavetti kultuurimajas suur isetegevuskontsert, millest võtsid osa nii meie kui Soome sõdurite isetegevuslased ja ka lottaneidude laulu- ja tantsurühm. Minu esinemist teadustades ütles konferansjee, et järgmisena näitab mustkunstnikust eesti vabatahtlik, kuidas täitesulepeaga
