aga ühel korral ka hobuse oma. Selle hobuse nimi oli Irma. Irmat ei kartnud poiss põrmugi, aga tema nahka ometi. Ja sellel nahal olid veel ka mingid suured kublad. Parmud pidavat hobuste naha alla munema ja neist munadest kooruvad hiljem vastikud valged ussikesed, kes kunagi taas parmudeks saavad.
Tol korral rippus sarikapaari ühendaval rõhtpuul väikese pullvasika nahk. Poiss teadis seda, kuid natuke kõhe oli ikkagi. Ent täis otsustavust lükkas ta lahti nagiseva valgeks värvitud pööninguukse ja astus jahedasse pimedusse. Küünlaleek võbises tuuletõmbest, ähvardas kustuda, ent jäi siiski põlema. Pööningul oli muldpõrand ja sellel sindlikatuse vahelt sissesadanud imepeent lumepihu. Poiss pidi mööduma vanast päratust riidekirstust, mis samuti kõhedust tekitas: ta oli kunagi kuulnud ühest lapsest, kes peitust mängides samasugusesse kirstu ronis, kaas paugatanud aga kinni ja lukk sulgunud. Laps olevat lämbunud ja leitud alles mitu-mitu päeva hiljem. Lõhna järgi.
Ei, sellele ei tohi mõelda! Või ehk just tulebki mõelda, sest kui lõpuni ei mõtle, siis hirmust üle ei saagi. Ning poiss võtab end kokku, ta ei lähegi kirstust mööda, vaid hoopis peatub ja tõstab selle kaane üles. Ei mingit koolnulehka, ainult vanade karvaste kasukate ja saanitekkide magusavõitu hais…
Kus see narmendava hõbetagusega vana peegel, mille pärast siia ju tuldigi, õieti on? Ah seal taga nurgas. Poiss läheb peeglini ja lükkab sellelt tolmu maha, sest algul ei paista peeglist midagi. Ja siis äkitselt võpatab, sest enese nägemine tuleb liiga ootamatult. Ta kogeb mina, saab minakogemuse. Too “mina” on üks heledapäine väikene kohkunud poiss. Sinisilmne poiss, värisev küünal peos. Ta vaatab seda olendit veel tükk aega ning järsku hakkab tal täiesti ootamatult kurb. Miks küll? Ta liigutab end veidi ning riivab mingi konksu otsas rippuvaid kuljuseid – neid, mille helinal talvel kirikusse sõidetakse. Kuljused helisevad tasa-tasa ning kõik muutub miskipärast veelgi kurvemaks. Miks? Hobuste kaelas kõlisevad kuljused ju nii kenasti ja lõbusalt. Aga kõik see ei tähenda midagi, praegu on poisi südames ikka kurb valu. Vaevalt ta seal mõtles Elust kui sellisest ja inimese kohast igavikumere kaldal. Kuid küllap ta esmakordselt tundis seda. Võib-olla ei vaata ma sellesse peeglisse enam kunagi. Võib-olla ei vaata sellesse peeglisse (ka peeglist hakkas hale) üldse mitte kunagi enam mitte keegi. Mahakantud peegel. Nii mahakantud nagu Irma nahkki. Veel enam – nahka läheb tarvis, peegel on aga lõplikult mittevajalik. Aga poiss ise? Ei, praegu on teda veel väga vaja. Kas või patsidega pärjatud emale, kes seal all saalis muusikat kuulab. Praegu armastavad poissi paljud, ta on isegi karmi vanaisa lemmik. Kuid… Ja see “kuid” jääbki õhku kustuma, nagu kuljuste vaibuv hõbehelaminegi.
Imelik, mõtles nüüd juba mitte enam poiss pööningult, vaid Mees pargipingilt, imelik, millise täpsusega mälu kauget, ammuunustatut ellu nõiduda võib! Aga tänast, eilset…
Tuleb uuesti jaama tagasi minna, et ennast peeglist vaadata. Tualettruumides peaks peegleid olema, mõnikord pardeldavad end nende ees reisiuniste nägudega habemetüükais mehed.
Peagi on Mees taas jaamahoones. Ta leiab allkorrusel ka peeglitega WC-ruumid. Kui ta argsi äärmise uksepoolse peegli ette astub, püüab ta järjekordselt näole manada korraliku inimese ilmet. Ikka on Mehel selline tunne, et sedamaid astub keegi talle ligi ning võtab varrukast kinni; “Öelge kohe, kes te olete!”
Ning mida peaks ta vastama?
Kõrval kraanikausi juures seisab punsunud, kuid kavala näoga noor mees, ehtne suli tüüp. Tal näikse pudel põuetaskus olevat. Ent kui palju paremas olukorras on ta Mehega võrreldes! Oletame, et ta äkki ongi suli, kuid ka sel juhul ta vähemalt teab, kes ta on, ning küllap ka seda, milles teda süüdistatakse. Vastutahtsi ütleks ta kujutletavale tabajale ka oma elukoha, sünniaja ja muudki – nii et see oletatav suli on siiski teatud mõttes “korralikum” kui Mees…
Mees vaatab peeglisse. Muidugi tunneb ta oma nägu.
“Ma olen selle härraga korduvalt kohtunud,” lausub ta endale mõttes. “Me tunneme teineteist. Me oleme head sõbrad. Millal me viimane kord kohtusime? Ta tundus tollal noorem…” Hakka või nutma! Meest ta tunneb, kuid nime ei tea. Nii hea sõbra nime ei tea. Piinlik!
Mees loputas sõrmeotsi, sest midagi tuli ju teha. Ei saa niisama totralt peeglisse jõllitada. Teda hämmastas, et peeglist vastuvaatav sihverplaat polnud habetunud; sakrus habemepusa näha olnuks ehk lohutav, kuna see vihjanuks mingile pikemale ajalisele distantsile. Sile, äsja žiletiga kohtunud nägu aga rääkis selgesti, et start on antud nüüdsama, igatahes üsna hiljuti. Start teadmatusse. Kui too lähtepunkt nii õige-õige lähedal on, kuidas ta küll ei suuda siis tagasi pöörduda? Teeviit, kus sa oled?
Mis elukutse mul ometi on? vaevles mees sõrmi loputades ja oma käsi vaadeldes. Kui kuskil oleks kõigi ametite nimekiri, ehk meenuks talle siis enda omagi. Eemal seinal oligi üks kuulutus, kus teatati, et vajatakse vaguniremondilukkseppi, laadijaid, maalreid ja abitöölisi. Ei, sihukeste ametitega polnud Mees küll kokku puutunud. Ta astus peegli eest kõrvale ja läks ooteruumi tagasi. Mis saab edasi? Kuhu minna? Kuhu? Mitte kunagi varem polnud see küsimus nii valuline ja akuutne olnud; Mehel oli tunne, et varematel aegadel on too “kuhu”-küsimus olnud hoopis teisiti asetatud – “kuhu?” on tähendanud seda, et paljudest vajalikest kohtadest tuleb valida olulisim. Töökoht? On see tal üldse Tallinnas? Täiesti võimalik, et ta on üks neist, kes on saabunud Tallinna hoopis komandeeringusse…
Muidugi oleks kõige õigem küsida kelleltki, kus asub… hullumaja. Aga seda on piinlik küsida, ja vist vara ka. Kindlasti vara, sisendas ta endale. Küllap ma pääsen lühema või pikema aja jooksul sellest mäluaugust välja. Ja kui tõesti ei pääse, no siis tuleb raviasutuse asukoht küll välja uurida.
Mees möödus taksofonidest. Oot-oot… Teadete büroo… Jah, kuid mis on sellest kasu? “Vabandust, kas te võite mulle öelda, mis mu nimi on…”
Ta märkas telefoniraamatut, mis oli peene ahelakesega seina külge kinnitatud. Kui kohtaks oma nime telefoniraamatus, siis ehk tuleks see oodatud välgusähvatus, sest on ju ilmvõimatu, et inimene ei tunneks ära oma nime! Kuid selleks tuleb läbi lehitseda terve raamat, ja siin seda teha ei saa. Tuleks ehk see raamat püüda ära varastada? Ent Mees tundis, et selliseks teoks pole ta praegu võimeline. Telefon… jah, see riistapuu on tal kodus tõesti, must telefon kirjutusmasinast “Optima” vasakul. Ja ta teab sedagi, et telefoni kõrval, mustaks poleeritud laual, on kaks väikest tolmusõõri, mida ta ilmast ilma ära pühib, kuid mis taas tekivad. Need on – järelemõtlemisega jõudis ta kord tõeni – napsiklaasi alumise serva jäljendid. Ja joodud oli neist klaasikestest tõenäoliselt midagi magusat, suhkrut sisaldavat. Kui ta koju jõuab, peab ta laua korralikult sooja vee ja soodaga puhtaks pesema. Jah, siis kui ta koju jõuab…
Telefon… Täiesti võimalik, et ta on oma telefoni salastanud. (Natuke teatraalne ütlemine aparaadi kohta, mille numbrit omanik telefoniraamatusse pole lubanud ära trükkida.) Kui salastatud, siis pole telefoniraamatust ka vähimatki abi. Telefoniraamatus on muide palju Kaski ja Tammi ja Saari ja Ivanove. Kas ta end nende seast oskaks leida, kui ta taolist nime kannaks? Ei suudaks, ent ta ei kanna ka. Kui tal peaks aga olema mõni selline nimi, mida kirjamehed oma tükkides armastavad, mõni Lapeteus või Reispass või Maltsroos, siis ehk plahvataks ajus küll. Mnjaa… Ei tea, kas mul on ka ilus nimi? Või hoopis inetu? Paljud ju vihkavad või häbenevad oma nimesid.
Mehele tuli muie näole, esimene üle hulga aja: talle meenus, kuidas ta kord ammu oli pidanud kontrollima valijate nimekirja, olema agitaator, kuigi see sõna on oma kunagisest sisust üht-teist kaotanud. Siis oli ta sattunud ühes õdusas korteris üksikule hästi punapõselisele neiule, kes läks passi näidates veelgi enam maasikakarva. Tema nimi oli Maie Peersemägi, muidugi kahe “e”-ga, kuid siiski… Ning samas majas oli elanud ka mees, kes oma nime ukrainapäraselt hääldas – Sajanuk. Kuid tegu oli seltsimees Erasmus Saianukiga. No mis siin häbeneda, oli Mees tollal mõelnud; juba perekonnanimede panemise aegu oli tolle isanda eelkäijate
