puutub neljakümne kuuesse kopikasse, siis selle vastu poleks tal ka endal midagi: tassi teed ja mõne saiakese saaks vähemalt. Aga mida üldse ette võtta? Ega see näljasurm nii kähku tule, vahest saabub lõpuks ometi mingi vaimuselgus. Aga kui ei saabu? Sel juhul tuleks tööd leida. Aga kust? Dokumentideta ei võeta tööle vist isegi turuvarblasi.
Nii mõtiskledes märkas Mees, et aktiivse rahalaenaja taskust kukkunud pruun junnike veeres ta jalge ette. Ja see polnud üldsegi mitte koni, see oli rullikeeratud rublane raha. Nii et ta sai norijalt rahalist abi. Black humour’i kõrval on ka white humour, arutles ta ning astus otsemaid toidubaari “10 minutit”. Enne aga keerutas tõrukese lahti ja silmitses ning silus seda hellalt.
Baaris uuris Mees väga hoolikalt hinnakirja ning rehkendas.
Ühe härjasilma tellis ta (18 kop.), kaks kohupiimapirukat (kokku 24 kop.), vorstiga võileiva (17 kop.) ning klaasi teed (4 kop.). Kokku tuli 63 kopikat. Jääb veel suitsurahagi üle – muidugi mitte “Winstoni” jaoks.
Kõhuga on niisiis asjad natukeseks ajaks mingil määral korras; kõht asub seedimistööle, täiesti jõukohasele, ja hakkab ajule varsti natuke rikastatumat verd andma. Ehk on sellest mälule abi?
Mis asi see meie mälu õieti on?
Koolis näidati neile ilusat värvilist pilti, millelt lahkelt ja ontlikult naeratas meesterahvas, kellel oli põigiti poolitatud pea. See mees lubas neil oma kolba pühadesse saladustesse pilku heita. Ilus asi see aju küll polnud, vähemalt pildil meenutas ta mingit sisikonda, halli ja vastikut. Kuid seal oli ka kirkalt värvitud laike, millel nende anatoomiaõpetaja kaardikepp aeg-ajalt peatus. Need olid tsentrumid: nägemis- ja kuulmis- ja haistmistsentrumid, koguni lugemiskeskust evis too ajuomanik. Kepp kribises pappi mööda; kui ta kõdistamistsentrumit puudutaks, ei tea, kas siis hakkaks pea naeru kihistama?
Piklik aju ja väikeaju, ning veel muidki ajusid tutvustati neile; kuskil pidi olema veel ka ajuripats – üks iseäralik imelik asjandus, mis kasvu jagas, habet aretas ning millel oli vist otsene side koguni teiste ripatsitega, nendega, mis olid poistel parajasti kasvustaadiumis ning mille kaugemaks ülesandeks pidi kujunema soojätkamine – tööjõu taastootmine.
Näe, Mehe aju mäletab endast küllaltki palju, aga mingi osa temast on välja kuulutanud streigi; küllap on asi seotud puudujääkidega keemia- või elektrivallas. Aga väärt riist on aju ikkagi (kas nüüd ühel ajul ennast just kiita sobib?): kui ühes suures tehases mingi kolonn või pihusti või ekshaustor üles ütleb, siis on kogu süsteem enamasti rivist väljas, elava organismiga see asi aga sedasi ei ole. Eks imetlenud küberneetika ja raalide isa Wienergi – Wieneri nime on aju pidanud vajalikuks talletada, nenditi nukralt – kord meie mõtlemisinstrumendi paindlikkust; ta juhtinud parajas liikluskeerises autot, olnud enne koguni pisut alkoholi tarvitanud, kuid suutnud samal ajal kellegi daamiga veel ka lõbusat diskussiooni arendada. Kui aga tööstuslikus vooluringis või raalis kuskil lühis tekib – piisab väiksemast veastki – , on kogu lugu nässus.
Aju, aju, aju… Mida ta ajust veel mäletab? Seda, et Anatole France’i aju olevat kaalunud vaid poolteise kilo ringis – lausa alakaaluline – , samal ajal Turgenevi oma aga vähemalt kolmandiku võrra rohkem. Mees ise eelistas igatahes France’i aju produktsiooni. (Vahest kaalus Turgenevi aju just üliarenenud haistmiskeskuse arvel, igatahes on “Küti kirjad” väga aromaatne raamat.)
Mälul olevat ka selekteerimisvõime – ebaolulise heidab ta kõrvale. Me ei mäleta selliseidki fakte, millega iga päev kokku puutume, kuid mis meile tähtsad pole. Kord oli Mees kaotanud kihlveo – nimelt ei suutnud ta kokku lugeda, rääkimata veel kirjeldamisest, akende arvust jne., maju kahe bussipeatuse vahel, kusjuures ta päev-päevalt sama marsruuti sõitis. (Muide – mis värvi ja millise kujuga on teie käekella numbrid?) Nüüd on aga aju unustanud just olulisima, eksistentsiks kõige vajalikuma. Tõsi, ta pakub endisest kirkamalt noorusmälestusi, üksikuid detaile, kuid öeldagu, mis kasu neist on – pennil kuivavast vasikanahast või siis teadmisest, et üks poisipeaga plika hästi vilistada oskab? Kasulik oleks just sellised asjad unustusse heita. Mingil määral on tal niisiis praegu aju üle- ning teisel määral alatalitlus.
Ka ületalitlus võib ohtlik olla. Keegi Mehe kolleeg (kes? kust?) igatahes pidi kord vaimuhaiglasse ravile minema, sest talle jäid pähe kõik päeva jooksul nähtud autonumbrid. Ta olevat neid püüdnud mitte vaadata, kuid siiski salamisi ja vastu tahtmist piilunud. See mees raviti terveks küll.
Ja nüüd meenus Mehele ka psühhoneuroloogiahaigla territoorium. Ainult – kus see oli? Tema ise läks kord sinna, lilled käes, pojengid, tumepunased, niisked, just todasama meest vaatama. Majad olid osalt tellisest, osalt paekivist, õuel jalutasid kitlites inimesed, kuskil eemal mängisid poisid palli. Keegi lükkas käru, millel oli suur supinõu.
Siiski ei tahtnud Mees end veel haiglakitlis ette kujutada, mitte ei soovinud mõelda lääpas sussidele. Ja protseduurid? Seal pandavat haigeile elektrikiivreid pähe, süstitavat kangeid aineid, mis ajus küll midagi paika raputavad, kuid teda ka vaesestavad.
Kui ehk pöörduda miilitsa poole ja paluda mõnest jaoskonnast abi? Aga mis nemadki teha oskavad? Sõidutavad Mehe sinikollasel masinal just tollessesamasse paika, millest äsja sai mõeldud. Ja see sõidutamine on juba halvem variant – ikkagi seaduse käsi mängus, vabatahtlikkuse asemel teatud sunnimoment. Muidugi sunni-, sest ega temasugust meest jaoskonnast tänavale enam küll lasta. Ja muidugi õige ka.
Miilitsale mõtlemine tekitas mingit kõhedust. Miks?
Küllap on see hirmuraasuke aegade jooksul alateadvusse süstitud. Miilits pole ju sandarm, konstaabel, veel vähem liktor, kuid kui te koputuse peale ukse avate ning seal seisab miilitsamees, siis arvatavasti ehmute, kuigi ei tea ennast midagi halba teinud olevat. Selle taustsüsteemi, milles tegutsevad korravalvurid, tagumises otsas kumendavad ometi trellide varjud. Olgu uksele koputaja kui tahes häbelik ja prillitatud, korralikult pöetud noormees, just selline, nagu nad tihti on. Pealegi, kes võib absoluutselt kindlalt väita, et mäluauk pole seotud millegi kriminaalsega, mingi sellise suure ja kohutava kuriteoga, mida mälu ei talu ning just sellepärast kustutaski? Võib-olla on Mees juba tagaotsitav, võib-olla on “Õhtulehe” viimasel küljel tema pilt? “Otsitakse ohtlikku kurjategijat!” Mnjaa, “Õhtuleht” tuleb osta. Pildi alt saaks muide ka oma nime teada…
Kes teab, vahest lamab tõesti kusagil praegu laip, nuga seljas, ja tema ümber hakkavad kogunema ilusad rohelised laibakärbsed… Mees ei usu, et ta saaks hakkama roti tapmisegagi, kuid palju tegusid tehakse ju afekti mõjul. Järsku on ta mõrvanud näiteks oma truudusetu naise? Kas mul üldse naine on?
Mees seisatas.
Vist ikka on. Või vähemalt on olnud. Absoluutselt totter, et kui mõelda naisele, siis pakub mälu pilti jalgadest – jah, oleks veel, et seksapiilselt mõjuvaist ja siidsukastatuist, kuid meenuvad hoopis paksud valged villased mustriga kirjatud sukad ja – veel totakam – koguni pastlad! Jamade jama. Temasugust head ülikonda kandval mehel ei saa ometi kaasajal olla pasteldes naist! Kas kaevas aju välja mõne vaarema? Siin aju igatahes vassib. Oh kuradi kurat! Saaks ta oma aju streigimurdjatega ometi kokku leppida, ta oleks nõus peaaegu kõigi tingimustega, et nad jälle korralikult tööle hakkaksid.
Ei, mõrvar ma siiski ei ole. Mõrvarid pole sellised, püüab Mees end rahustada. Ta ju uuris end hoolega jaamahoone peeglist. Nii harilik, isegi igavavõitu näoovaal… Kuid kas peavad siis koletislike tegude tegijad ilmtingimata koletised olema? Nii oleks kah naiivne arvata…
Televisioonis näidati kunagi ammu meest, kes vägistas alaealise tüdruku ja ta siis hirmust (ametilt oli mees katlakütja) ahjus ära põletas. Tuhahunnik või šlakk andis ekspertidele otsustava, mehele surmatoova sõnumi: selleks oli tüdruku kooliranitsa lukk. Plekitükk ju ei põle.
