sürrealismivankrit. Ning kohe avas ta suu ja ütleski:
“Oh, küll on ikka raske üksinda vedada seda sürrealismivankrit… Algul oli meid palju, aga siis deserteerusid kõik üksteise järel. Nad ütlesid, et sürrealism on neid ära tüüdanud, nad ei nägevat väljapääsu ega edasiminekut. Ise targad inimesed…” Ta pühkis olematu pisara. “Nagu saaks üldse olla mingit väljapääsu või edasiminekut. Aga inimene peab ju püüdma, ja peale sürrealismi ma muud teed igatahes ei näe…”
Nad vaikisid ja rüüpasid veel veini. Mees nentis, et vein ei avalda talle mingit mõju. Miks siis just sürrealism see ainus väljapääsulootus on, tundis ta huvi.
“Loodus armastab sürrealismi. Loodus on ise sürrealistlik!” sai Mees kuulda. “Loodus ei armasta korrastatust, ta armastab kaost ja seab stohhastika determineeritusest kõrgemale. Loodus armastab entroopiat…”
“Carnot’ teine seadus,” pomises Mees.
“Te olete haritud inimene. See on hea ja halb,” kuulutas Jakob. Kuid ta ei vaevunud oma mõttekäiku katkestama. “Entroopia on üpris tihedasti seotud korralageduse mõistega,” arutles ta edasi.
Mees noogutas, ja mitte ainult viisakusest.
“Korra loomisel võib entroopia ajutiselt väheneda. Suletud süsteemis muidugi. Mina, rumal inimene, tahtsin võidelda korra eest, ma olin luulekunstis tubli rahvamalevlane…”
Jakob pistis pöidla kõrvaauku – küll oli see sügav! Mees pidi tahes-tahtmata mõtisklema, et kui sügaval siis veel selle mehe aju võib asuda…
“Riimitud värss on vabavärsist üldjuhul ju korrastatum, eks? Riim on süsteemi alge. Korra ja entroopia kasvu pidurdamise nimel tegin ma endale riimsõnastiku. Teate, mis see on?”
Mees tunnistas, et mitte päris täpselt.
“Noh, kui me tahame leida riimi sõnale “siga” – väga sümpaatne omnivoor muide – , siis leiame üsna pea sõna “viga”. “Paha siga – sada viga!” kuulutab eesti vanasõna, meie vana hõbe. “Siga” on tagurpidi lugedes “agis”, “viga” aga “agiv”. Klassikalises riimsõnastikus asuvad nad kõrvuti. Riime on sealt imelihtne leida. Ent riime ei saa ju üleliia tihti korrata. Oma sõnastikus katsin ma kasutatud riimi – näiteks “viga”, see tähendab “agiv” – valge tušiga, et seda mitte asjatult teist korda pruukida. Vähemalt lähedases kontekstis mitte. Ja teate, kuhu mu pühad soovid mind välja viisid?”
Mees ei osanud seda täpselt arvata, ehkki aimas.
“Tekkis lootusetu olukord! Minu riimsõnastiku entroopia, see tähendab korrastamatus, aina kasvas. Kasutegur vähenes. Lõpuks pidin ma riimide otsimisel kasutama juba kaht allikat – seda sõnastikku ja oma kogutud värsse… Ma jooksin peaga vastu müüri.”
Mees tahtnuks tähendada, et Jakobi armideta peakuul on sellele katsumusele küll väga hästi vastu pidanud. Ent siiski arvas ta mõistlikumaks meenutada Jakobi hiljuti väljaöeldud väidet, et harituses olevat nii head kui ka halba. Mida on sellega öelda tahetud?
“Inimesed on jumalavallatud, võiks öelda – “looduse-vallatud”. Nad korrastavad, kuid just see tekitabki kõntsa, iga puhastamine ja rafineerimine loob ka jäätmeid. Rikub midagi ära. Me upume kõntsas, Leopold,” lausuti kurvalt.
“Miks Leopold?”
“Minu arvates te olete väga Leopold!”
“Noh, eks ma siis ole pealegi Leopold…”
“Te olete mõistlik inimene,” märkis Jakob tunnustavalt ja jätkas: “Entroopiast pole aimu ja determineeritus on kruus, millega iga päev kaevul käiakse. Vanasõnagi ütleb, et kruus käib niikaua kaevul, kui kaev on katki!”
“Kruus ikka!”
Nüüd puhkes viimane sürrealist naerma, ta naeris ilusti. “Muidugi kruus! Näete, noor inimene, minu stiil on mulle endalegi hukutav. Jah, aga eks kaev või ju kah katki minna…”
“Ega teie värssidest vist suurt aru saada?” Küsimus kõlas muidugi rumalalt.
“Aga millest siin aru saada? Muide, lastele meeldib minu toodang väga. Lapsed on veel rikkumata… Jah, kõige hullemad on just need inimesed, kes tahavad neist aru saada, see tähendab aru saada tavalisel viisil. Nende arusaamine tähendab minu luuletuste maailmaga tasalülitamist. Nad tahavad kõik viia oma jälki, igapäevasest nühkimisest kulunud loogika koordinaatsüsteemid (Siin peatus ta korraks ja pomises: ““Kulunud koordinaatsüsteem”, “narmendav Cartesius”, “lima sülitav koordinaadirist”, ei… see on ülepunnitatud. Aga võib-olla “härmatanud koordinaadid”? Ah?”)
“Kas sürrealism ei tunnista koordinaate?” päris Mees.
“Võib-olla kõveraid ehk veel kuidagi… Leppida kolme tikksirge koordinaadiga on ju alandav!”
“Aga mis teie juurde pakute?” küsis Mees ja võidurõõmutses sisimas. “Kuhu te neljanda telje paneksite?”
“Neljas telg läheb selle punkti sisse, kus teised ristuvad. Aga sinna võib neid rohkemgi ajada,” teatas Jakob heatahtlikult, kuid pöördus taas luuleküsimuste juurde tagasi.
“See luuletus, mida ma teile lugesin, sai mul juba eelmisel mediteerimisel enam-vähem valmis. Ainult ta oli veel viimistlemata. Seal esines “röhkiva” telefoniposti asemel “mõtlik”. (Oh, kui irooniliselt suud väänates Jakob seda epiteeti osatas!) Üks võluvalt ilus ja võluvalt loll naisterahvas kuulis seda – muuseas ma meeldin naistele kohutavalt! – ja tema mind mu värsside mõnede puuduste nägemisele viiski. Talle nimelt meeldis väga see, et telefonipost oli mõtlik, neiu lüüritses, et arvatavasti mõtiskleb telefonipostike oma kunagisest ja kaugest kuusepuuminevikust… Taevas appi! Ma kirtsutasin loomulikult nina. Ja siis tuli ta välja n. – ö. “teise tõlgitsusvariandiga”… Nagu saaks luuletust üldse kuidagi “tõlgitseda”! Ta rääkis, et telefonipostidel on ju traadid ja sealt jooksevad läbi tuhanded sõnumid, tuhanded inimsaatused… See olevat väga ilus kujund, ütles ta, see tegevat temagi mõtlikuks, ja üldse vihkavat ka tema väikelinnu, eriti Põlvat – nimelt klatšitavat seal hirmsasti; kord olevat tema üle irvitatud lühikeste pükste kandmise pärast. Katariina krüsanteemid ütlesid neiule aga, et vaesel Katariinal on lein… Tõeliselt suur oli aga minu lein. Vaikides oli noor daam palju vastuvõetavam. Nähtavasti,” lõpetas Jakob mõtlikult, “pean ma ta rasestama – rasedad naised on vaiksed ja malbed.”
Mees tundis Jakobile kaasa ja rüüpas veini.
“Ärge veiniga liialdage! Ta annab kujundeid, kuid hävitab mõtteselguse,” oli sürrealist taas õpetlik. “Mõtteselguseta pole aga värskendusefekti.”
“Nii et teie luule värskendab maailma?”
“Ta võiks, kui maailm tahaks. Aga mulle aitab sellestki, et ta mind ennast värskendab… Ega mu värsse küll keegi niipea vist avalda. Toimetajad on liiga suured formalistid.”
“Formalistid? Ma arvaksin, et nad just teid formalistiks tembeldavad.”
“Ega te väga eksigi – nad on tõesti nii suured formalistid. Mina ju, vastupidi, püüan kõigest formaalsest, kõigest kokkulepitust vaba olla. Selles mõttes võiks mind ehk koguni postanarhistiks pidada… “Roosakas telefonipost röhatas pealelõunati anarhistlikult”,” uneles ta, pilk kauguses.
Tuul
