keegi” ei lähe mulle raasugi korda; mina ei tea kõige otsemas, tavalisemas, brutaalsemalt lihalikus mõttes, kes ma olen. Ma ei tea oma nime, töökohta, elukohta, ma ei tea mitte tuhkagi. Mul on säilinud mingeid segaseid lapsepõlvemuljeid ja ilmselt tean ma midagi sellest, mida ma kunagi nähtavasti õppinud olen – entroopia ja nii edasi… Muud aga ei tuhkagi!”
“Kuidas… kuidas siis sedasi?.. Ja millal…?” pomises Jakob.
“Kui te seda tõesti teada tahate, siis vist täna ennelõunal. Ma ärkasin jaamahoones. Mu taskud olid tühjad. Mingeid pakke mul polnud. Ja tundub, et mind ei ole ka läbi pekstud või paljaks röövitud. Purjutanud ei tea samuti olevat, see annaks tunda.”
“Harukordne lugu…”
“Ka mina arvan, et päris harilik see ei ole. Eks ju? Või kuidas arvate teie – imearvutaja ja tõsisürrealist?”
Nüüd võis Mees tarvitada natuke küünilisemat tooni. Seda enam, et Jakob silmitses teda kuidagi hardalt ja aukartlikult.
“Tabula rasa,” sosistas ta.
“Paraku mitte täiesti. Näiteks tean ma seda, et “tabula rasa” tähendab puhast, veel kasutamata tahvlikest ja et seda võrreldakse süütu lapsukese hingega, või õigemini vastupidi – lapsukeste hingi võrreldakse just sellise krihvlineitsiliku tahvliga.”
“Lapse hing pole üldsegi süütu,” pidi Jakob siiski vahele torkama, kuid jäi kohe jälle vakka ning kuulas andunult edasi.
“Ma tean ja mäletan üsna palju muudki: ühe maakodu pööningut, üht angerjat puhastavat katkiste siidsukkadega naist (see turgatas just nüüd meelde), tean Tallinna mõningaid maju ja üht-teist veelgi. Tean, et ma pole näiteks homoseksualist, sest ennist läks mööda teerada üks kena naine, kelle sääri ma üsna himukalt vaatasin. Ja ka mõrvar pole ma vist, sest verele mõtlemine tekitab mus vastikust.”
“Ega tapma pea siis á la Raskolnikov,” arvas Jakob ning tema hääles kuulis vale-Leopold teatud, lootusrikkust.
“Nii et teile meeldiks, kui ma oleksin?” küsis ta pisut häbematult. Ta tundis, et tema praegune, vähemalt Jakobi silmis elitaarne seisund lubab talle seda.
“Muidugi mitte,” oli Jakob end kiire parandama. “Aga mälukaotus – ja mälu te ju kaotanud olete – tekkivat tihti mingist šokist. Inimese aju tunneb, et ta ei kannata mälestusi välja, ning lihtsalt loobub neist, annulleerib nad. Uni olla organismi kaitsereaktsioon, küllap on seda ka mälukaotus. Talumatu tuleb unustada.”
Peaaegu alandlikult ulatas Jakob Mehele veinipudeli, milles oli veel mõni sentimeeter joodavat. Ja jälle kippus Mehele naer peale.
“Te olete kade, eks?”
Jakob kohmetus – kohmetut Jakobit polnud Mees enne näinud – ning noogutas siis vaikselt pead.
“Jah. Tuleb välja, et vist olen. Ma tunnen ennast nagu poisike kondiitripoe akna taga… Te ei tea oma ametit ega midagi! Milline privilegeeritus! Ma loodan, et see kestab teil veel kaua…”
“Kurat võtku! Mina küll mitte! Ei, hommikupoolikul ei teadnud ma maailmast mitte mõhkugi, nüüd on aga midagi ometi taastumas.”
“Olete abielus?”
“Vaat just sellistes kõige lihtsamates asjades pole ma kindel. Ma arvan, et olen või olen vähemalt olnud. Mulle meenub pruun laik minu arvatava naise vasaku rinna all, meenuvad jalad (ei, villastest sukkadest parem mitte rääkida!), aga naise näo asemel on ebamäärane elliptiline laik.”
“Ärge end praegu siiski üle pingutage! See võib ohtlik olla. Andke aega!” oli Jakob paluv. Selles ei puudunud ka omakasupüüdlikkus – ei tahetud haruldast kanni kaotada. (“Ema, ärme veel edasi lähme!..” ütles laps loomaaias.)
“Mina igatahes laenaksin oma mälukaotuse meelsasti teile.”
“Ja mina võtaksin ta tingimata vastu.”
“Ma ei tea, kas teid uskuda. Te lihtsalt ei mõista, mida see õieti tähendab.”
“Kas ma teda just igaveseks tahaksin, seda ma ei julge kinnitada. Aga natukeseks ajaks laenaksin ma ta küll,” kinnitas Jakob.
“Te olete suur gurmaan!” lausus Mees etteheitvalt.
“Ei tea…”
“Paistab läbi.”
Aga miks ma siin üldse kõigest patran, tegi Mees endale etteheiteid. Mingi absurdne edevus! Ja ta pidas vajalikuks asjalikult lisada, et seda laadi vestlused nagu siintoimuv pole talle arvatavasti üldse tüüpilised. Sürrealism pole teda kunagi köitnud, vähemalt selle vajalikkuses lubab ta endal edasigi kahelda. Hästikorrastatud maailm on talle seni üsna vastuvõetav olnud. Praegu on ta lihtsalt endast väljas.
“Endast väljas. Jaa…” Jakob naeratas, ta nägu hiilgas imetlusest. “Te olete tõesti enesest väljas. See võib omamoodi tore olla. Te vaim pages teist välja ega leia koduteed. Noh, laske tal natuke hulkuda, küll ta kord tagasi jõuab. Siis jätkub teie tavaline väikekodanlik elu. Andke andeks, aga teie riietus vihjab küll korralikkusele ja kohusetruudusele ja muudele kiiduväärseks kodeeritavatele voorustele, millest aga mina kahjuks lugu ei pea. Mea culpa! Minule meeldivad inimesed, kes…”
“…kes nii tobedasti naerust vappuvad nagu mina äsja. Kuradi päralt! Mulle on üsna ükskõik, millised inimesed teile meeldivad, kulla Jakob.”
“Teie olek on praegu teatud määral eufooriline,” tõdes Jakob, kes üldse ei solvunud, “Aga eks see ole loomulik.”
“Hullu normaalsus…” poetas Mees.
“Just Te ihkate praegu vaimset nudismi,” teoretiseeris Jakob.
“Ega te vastu nina saada taha?” tundis Mees järsku tahtmist küsida. Ja küsiski. Puult kukkus suur kastanimuna. Jakob mõtles järele ja arvas, et ei taha. Mitte sugugi. Kuid kui Leopold tõesti peab lööma, mis siis ikka…
Ja selle peale naersid nad koos.
Nüüd tõsines sürrealist Jakob esimesena.
“Mnjaa… Teie juhul on küsimused “kuhu minna?” ja “mida teha?” tõesti probleemid. Ja dokumente teil kah pole?”
“Oleksid mul dokumendid, oleks muidugi hoopis teine lugu. Küllap meenuks mulle siis kõik. Võib-olla peate siia tagaküljele (ta osutas veinipudeli lipendavale sildile) kirjutama, et ma olen Leopold. See oleks mu ainus isikuttõendav dokument,” heitis Mees nukrat nalja.
“Ja raha peate te ju ka kuskilt saama. Minul on kaks rubla,” teatas Jakob uhkelt, “ja ühest olen ma nõus loobuma. Palka saan ma homme.”
“Ah te käite ka tööl?” imestas Mees. See oli kuidagi uskumatu.
“Aga loomulikult! Töö on meie kõigi aukohus! Töö on au ja kuulsuse asi. Tööd tehes me tunnetame oma jõudu,” dotseeris Jakob. “Tuleval aastal võiksin ma pensionile minna, kuid ma vist ei lähe. Ma olen oma töökohaga kõvasti harjunud.” Ta vajus korraks mõtteisse ning ta nägu selgines. “Muuseas – ka teie võiksite meilt ajutiseks tööd saada. Ma arvan, et seda annab korraldada!”
“Aga mul, nagu te teate, pole ju mingit tokustaati,”
