kandis.
Üks teine, noor ja lõbus poiss, kah tapja-vägistaja, keda samuti televisioonis rahvale näidati, olevat filmimisel rõõmsalt imetlenud Issanda antud ilusat ilma ja teinud märkuse kastemärja rohu kohta, millest nohu võib saada. Teda filmiti, kui ta uurijaid parajasti mingi kraavi või allika juurde viis, kuhu oma ohvri oli uputanud, hoides tal pead vee all. Näitas neile ojakest, muretses nohu pärast ning oli samas ju päris kindel, et vaevalt ta surmanuhtlusest pääseb. Ilus poiss oli too, tõesti varsti surmamõistetu. (Vanad roomlased muide ei tunnistanud surmanuhtlust kui karistust, sest ühel inimesel polevat õigust teise üle sellist otsust langetada. Kurjategija hukkamises nägid nad lihtsalt ühiskonnale ohtliku indiviidi kõrvaldamise vormi… Kena sofistlik arutlus, eetiline kah, vähemasti formaalselt.) Niisiis ei olnud need roimarid väliselt teistest üldse erinevad; frenoloogiat nende näidatud mõrvarite määratlemisel poleks küll saanud rakendada. See küsimärgiga teadus, sinjoore Lombroso kuulus õpetus kurjategijate kolpadest (eriti puudutatakse seal vist kuklaosa), jääb esiotsa hüpoteetiliste oletuste hulka, millele paljud – ja ka mainitud juhud – kinnitavat materjali ei anna.
Aga tapetakse ju ka niinimetatud õilsatel ajenditel, kuigi ei tahaks sellise omadussõnaga nagu “õilis” hästi nõustuda; “paratamatuil ajendeil”, oleks vist õigem öelda. Kuid ka seda liiki tapmisi elab mõni närvisüsteemi tüüp raskesti üle. Neil maakodus (kus küll? millal? Pidi see ju juhtuma enne kolhoose!), oli kunagi selline endine sõjamees vanaisal suviti tööl abiks. Mehel polnud muidu viga midagi, kuid viina ei tohtinud ta võtta, sest siis kippunud ta puhta hulluks minema. Sel puhul olevat aidanud kummaline riitus, mida poiss teiste jutu järgi teadis: tulnud kartulikorv kartuleid täis panna ning mehele hang kätte anda. Koledalt röögatades (muidugi võis see ka poisi kujutluspilt olla) tormanud mees siis korvile kallale ja susanud hangu korvivitste kriginal ja kartulite krõpsahtades sellest läbi. Korvi täitma kutsutud mehe enda naine – kes teine söandanud talle lähedale minna? Pärast seda saabus taltumine, joovastuslik ahastus koos pisaratega, põlvitamised-palvetamised. Kahetseti pattu, taheti saada heaks, puhtaks-puhtaks. Seda tugeva mehe suust tulevat halisemist olnud ta möirgamisest veel sandim pealt kuulda.
Aga miks ikka kartulikorv? Põhjus oli lihtne: mees oli sõja ajal tranšees joostes kahe saksa sõduriga silmitsi jäänud ja nad täägiga läbi torganud, rindu. Mees teadis küll, et sõda oli õiglane ja et tal muud üle ei jäänud kui tappa, aga kõigi närvid tapatööd välja ei kannata. Tema sõjakaaslased käisid igal aastal veteranide kokkutulekul, sõid hernesuppi ja rüüpasid haljast viina, tema aga ei suutnud neid rinnakorvi tungiva täägi kriginahääli kuidagi unustada.
Jah. Kuid meie Mees ei olnud oma mõtetega rahul… Veidrad, hüplikud ja jubedavõitu olid need. Tal tuleks praegu mõelda hoopis muudest asjadest, püüda leida niidikesi, mis tooksid selgust tema praegusse seisukorda. Kuid… kas ta siiski ei karda oma minevikku? Mingi mõrtsukas ta muidugi pole, seda ütleb sisetunne, kuid teatud argus on hinges ometi. Jaamas oli telefoniraamat õige nõrgalt seina küljes kinni – selle oleks saanud julge mees ära napsata, ja lõpuks on ju ka mujal telefoniraamatuid.
Mees kritseldas kinganinaga liivasse küsimärgi ja jäi seda vahtima.
Kui enese ees aus olla, siis tulnuks Ervinit nähes end siiski paluda ka natuke küüditada – mul kah teie kanti asja… Ta oleks saanud teada, kus nad elavad. Edasi olnuks võimalik perekonnanimed välja uurida, selle järel poleks raske (see võinuks muidugi juba varem jutuski välja tulla) selgitada töökoht. Nende ametid on arvatavasti seoses Mehe enda omaga – nad peaksid ju ühe ala inimesed olema. Miks ta seda ei teinud? Pelgas midagi… Ta jõllitas endiselt küsimärki liivas.
2
“Astuge aga julgesti lähemale, noor inimene! Ärge mind kartke. Minu nimi on Jakob ja ma olen Eestimaa viimane sürrealist.”
Jalad olid Mehe kandnud linnast välja mingisse laokile jäetud parki või parkmetsa. See meenutas itaalia neorealistlike filmide lemmikpaiku: kõle tuul kahistas mahaloobitud koltunud ajalehtedes, kõikjal oli roostetanud konservipurke ja pudelikilde. Too end viimaseks sürrealistiks tituleerinud mees, Jakob, istus kännul ja naeratas lahkelt. Ta jalge ees oli tühi veinipudel – “Kuldrenett”, teist koukis ta parajasti lahti.
“Siin on, näete, teine känd ka. Need on väga head mediteerimiskännud. Ma käin ühtelugu siin mõtisklemas. Võtke istet, noor inimene! Mediteerime koos.”
Ega Mees kaua kõhelnudki, jalad olid vantsimisest tuimad ja väsinud. Ta istus.
Väga kummaline isand oli see sürrealist Jakob. Ta välimuski oli nimetatud kunstivooluga hästi kokkuklappiv. Umbes kuuekümnesel mediteerijal oli suus veel arvatavasti kaks hammast, mõlemad kõrvuti ja ülemises reas. Väga pruunkollased, suured ja natuke kõverad. Ta rõõmsad, usaldavad ja peiarlikud silmad vaatasid kõõrdi: üks oli neist hammastega üsna sama värvi, teine aga leebelt mereroheline. Ja õlgadel kandis mees säravat ja usaldust tekitavat suurepärast kiilaspeanuppu – karvutuselt ja ümaruselt võinuks see võistelda piljardikuulidega. Kehaehituselt oli Jakob habras, kuid see-eest väga vatsakas. Näis, et kogu keha rasvpolster oli koondunud ühtekokku. Kõht polnud aga ümar, vaid pirnjas, torupilli meenutav. Sellised kõhud on üsna levinud keskaegsetel altarimaalidel, kus vikatimehel ringmängus keskne koht.
“Ma lõpetasin parajasti ühe huvitava väikevormi. Mis te temast arvate?” Ta deklameeris suure mõnutundega:
“Röhkiv telefonipost mäletab nii mõndagi…
Aga Katariina ei malbu,
mitte ei malbu meie Katariinake.
Aina Oudovat vihkab ta,
aina Oudovat,
krüsanteemid kõrvadest kasvamas.”
“Kuidas on?” küsis Jakob uhkelt ja häbelikult ühekorraga. Ta jäi, pea viltu, Mehe arvamust ootama. Piljardikuuljas pea, torupilli moodi kõht, teravad õlanukid – Jakob oli kuidagi geomeetriline inimene.
“Miks just krüsanteemid?” tundis Mees huvi.
“Mind ka krüsanteemid päriselt ei rahulda, nad võiksid ju kasvada küll, aga ikkagi… Tippklassi kujund see pole.”
Järsku oli Jakob väga ja väga kurb.
“Kas nad ei võiks olla…” Mees pingutas end ja lausus siis umbropsu: “Arkebuusid!” Seejärel hakkas tal miskipärast kõhe.
“See on püssi eelkäija. On või?” päris Jakob huvitatult.
Mees noogutas. “Eestlaetav.”
“Arkebuusid kasvamas kõrvadest,” kaalutles huvitava väikevormi autor ning pakkus Mehele sõnatult veinipudelit. Vein teeb uimaseks, ajab asjad segi, mõtles Mees. Aga nad on ju nagunii segi, äkki loksutab hoopis korda. Ta võttiski paraja lonksu mõrkjat magusat õunaveini.
“Arkebuusid kasvamas kõrvadest,” jätkas Jakob kaalutlemist ja hõõrus keeleotsaga oma kollaseid hambaid. “Pole paha…” Siis ta elustus ja arvas: “Kui juba nii, siis pigem “arkebuusid närtsimas kõrvades”? Jaa, teil on omajagu annet. On, on. Kui te asjale tõsisemalt pühenduksite, võiksite ehk edugi saavutada,” lausus ta koolmeisterlikult, ent kohe kustus sära ta näolt. “Ei! Arkebuusid ei sobi!”
“Miks?” Ja nüüd tundis Mees end üsna koolijütsilikult.
“Katariina vihkab, seepärast ei sobigi! Vihkamine ja arkebuusid – need on ju liiga otseselt seotud. Kausaalsus, determineeritus, primitiivsus – selge, et vihkaja võib püssi haarata. Odav! Mnjaa… Kui me tahame kasutada arkebuuse, siis tuleb vihkamine ära kaotada, aga see, et Katariinake aina Oudovat vihkab, vihkab nagu metskass,
