tagasi saaks, mis inimeste negentroopiline tegutsemine on sassi ajanud. Reoveed on ala, millele sürrealist Jakob on pühendunud juba kümmekond aastat. Ah et mis on tema ülesanded ja kellena ta töötab? Operaatorina, õigemini vanemoperaatorina, kuulutati uhkelt.
“Nii et mingi kanalisatsiooni-pumbajaam… Võivad seal küll alles haisud olla,” arvas Mees.
Jakob tunnistas, et lõhnad on seal omapärased tõesti, igavikulised, kui asjale filosoofiliselt vaadata. Nendega harjuvat aga ruttu. Ning ega neis vetes kümmelda. Jakobi ja loodetavasti ka Leopoldi põhitegevuseks ja südameasjaks olevat kraanid, rattad, settevannid ja nii edasi. Palk on vastuvõetav ning ühele ööpäevasele vahetusele järgnevad kaks vaba päeva, mida suurepäraselt saab kirjanduslikule või mõnele muud vaimu arendavate ja värskendavale tegevusele pühendada.
“Seal on teil võimalus mõelda maailma kaduvuse üle,” tögas Mees sõbralikult.
“Ja ka taassünni üle. Kuigi need mõisted on tobedad. Igatahes ühele minutaolisele sürrealistile on see töökoht täiesti sobilik. Ja mõnes mõttes elate ka teie praegu sürrealistlikus maailmas,” arvas Jakob ning Mees ei osanud määratella, oli see nüüd öeldud tõsiselt või naljatlevalt. Pumbamaja äratavat huvitavaid mõtteid tõesti. Näed kõike seda, mida üks poolemiljoniline inimtaru, üks üsna suur linn päevas välja sülgab. Muidugi ei välju kõik reoveed vanemoperaator Jakobi sektorist, aga siiski! Mine tea, võib-olla purjetavad tema noore sõbra pass ja muud pühad tõendid just sealt praegu ookeaniavaruste poole.
Töö olevat kerge. Suurema osa ajast võib pühendada vaimsetele harrastustele, ka malele, kabele või koroonamängule, kui soovi on, ainult aeg-ajalt tuleb natuke rehaga roobitseda. Veel arvas Jakob, et voolavate vete vaatlemine mõjub rahustavalt ning eks teatud rahu vajab mälukaotanugi. Üldse olevat sedasorti töökohad vaimule soodsad; suur Einstein leidis, et näiteks tuletornivahiamet on mõtlejatüübile oivaline. Ta pidas küll silmas merepinnast märksa kõrgemal asuvat ametiposti, kuid sisulist vahet ju pole. Nemad on see-eest jälle merele lähemal…
“Ja eks teil ole vist praegu päris ükspuha, kust ajutiselt tööd leida,” lõpetas Jakob lahkelt naeratades.
“Aga ikkagi dokumendid…”
“Noh, ütleme, et te olete näiteks minu vennapoeg, kes mingitel põhjustel peab teatud aja Tallinnas veetma. Ning teie, minu vennapoeg Leopold, olete lahkesti nõus ka vabal ajal meie ühisest veeüritusest osa võtma. Mõõduka tasu eest. Tööraamat on teil loomulikult Oudovas, see tähendab Valgas, kuhu te peatselt jälle tagasi siirdute. Töölevormistamist te ei nõuagi. Te teate, et teil on tegu aumeestega, kellele te vabu päevi võite anda. Ve-Ka poisid (Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Trust, taastas Mehe mälu) on aumehed!” Jakob trummeldas kõhule, “Nad maksavad peost peole. Ja muuseas on meil tõesti töökätest puudus, sest mitmedki meie kolleegid kuritarvitavad teinekord mõtlematult alkohoolseid jooke, mis aga paraku viib tööluusideni.”
Koguni mõtlikuks jäi meie Mees. Mingid reoveed… mingid Ve-Ka poistest aumehed… Sürrealist-fekalist…
“Pealegi võib täiesti juhtuda, et teil meie sogaseid vesi silmitsedes peakolus hoopis selginemisprotsessid algavad. Vahest ehk mõni päev, ja juba veeretate oma endist igavat argielu harjunud moel edasi.”
“Mul on mulje, et ma… et ma olen küllalt suuri asutusigi juhtinud,” arvas Mees ebakindlalt. “Mul on selline mulje…”
“Noh, siis tutvute, härra kindral, nüüd rindega ka reavõitleja positsioonilt.”
“Neptunuse tempel…” muigas Mees.
“Misasi?”
“Noh, te ju kutsute mind, kallis onu, tööle Neptunuse templisse,” ironiseeris Mees. Ta tundis ennast siiski kindlamalt, vähemalt koht ja ülesanne… Kaua sa ringi hulgud…
“Neptunuse tempel! Tõepoolest!” See määratelu meeldis Jakobile üliväga. “Maestoso!” hüüatas ta.
“Maestoso eternata!” täiendas Mees.
“Ja ma garanteerin teile, et te saate ka väärika ametiriista – midagi Neptunuse ahingu taolist, millega teil on võimalik mitmeid inimeste poolt kanalisatsioonijumalale ohverdatud ande, näiteks vanu preservatiive, välja õngitseda, et nad torusid ei ummistaks.”
Jakob silitas vatsa, kissitas oma erivärvilisi silmi – hambakollast ja reoveerohelist.
“Ööbida võite aga minu pool. Minu kodu on vaimuinimesele sobivalt askeetlik, kuid askees on ju õilistav,” naeratas ta.
3
Kaks päeva Neptunuse templis
“Kas meie noor kolleeg kuulub ka mootorsõidukite juhtide vennaskonda?”
Sellise kolmandas isikus ja pidulikult lausutud küsimuse esitas Mehele tualettruumist väljuv kõhetu vanake, keda ta oli ennist näinud valvuriluugi taga istumas ning kes teda oli hommikul kohutanud oma ootamatute vandeseltslaslike silmapilgutustega. Kas tahab mõista anda, et ta mind Jakobi vennapojaks ei pea? oli Mees algul arvanud, siis aga taipas, et neid mõnevõrra deemonlikke grimassikesi tekitavad hoopis äti näolihased; vist tiki-liigutusteks kutsuvad meedikud noid tahtele allumatuid ihuvempe, mil mingi lihas otsustab suveräänselt tegutseda. Tolle lihase seaduslikule valitsejale on taolised vembud piinlikud, ätt oli aga nendega nähtavasti juba harjunud
“Autot olen ma juhtinud küll,” vastas Mees, sest järsku teadis ta, et on seda kunagi tõesti tegelikult teinud.
“Tubli, tubli…” hõõrus vanake rõõmsalt käsi. Ta oli mõjunud luugi taga istudes peaaegu sama pikana kui nüüd seisteski.
Mis Mehe vastuses võis kiiduväärt olla? Miks see teda huvitas? Tulnuks küsimus Punase Risti alase hõivatuse või ametiühingusse kuuluvuse kohta, poleks siin midagi imestada olnud. Mingiks motosektsiooni eestvedajaks ei saanud seda lühikestel tippsammel (mitte üle telliskivi pikkuse) ja natuke vargalikul kombel mööda meie planeeti edasi liikuvat mehikest kuidagi pidada.
“Siis on mul teile midagi pakkuda,” kihistas valvur ja lennutas plumpsti! oma suhu väikese roosa kompvekikuuli. “Ehk astute pärast minu juurest läbi?”
Nõutult jäi Mees talle järele vaatama.
“Mine kindlasti,” soovitas Jakob, kes nende lühikest vestlust pealt kuulnud oli.
“Miks? Kes ta selline õieti on?”
“Pühendatu! Väga kirglik loomus. Ainukesele kirele sügavalt andunud vanahärra,” kuulutas Jakob. “Muuseas – ega sulle midagi uut pole hakanud meelde tulema?” Kadedalt, peaaegu armukadedalt kõlas see küsimus. Mees kihvatas.
“Tuli küll. Ma pidin sulle meelde tuletama, et sa oma peldikusse uue lambipirni ostaksid!”
Eks seadnudki siis pseudo-Leopold mõne aja pärast – enne kõikidele mõõteriistadele pilgu heitnud ning Jakobile lühiajalise tööpostilt lahkumise kohta viisakalt aru andnud – sammud üle hoovi valvuriputka poole.
Ainsale kirele andunud vanahärra?.. No selle kohta kuuleme varsti midagi lähemat, mõtles ta teel.
Valvuriruum, kuhu teda sisse lubati ning mis oli suurem, kui luugist sisse vaadates võis arvata, mahutas peale luugi ees asuva väikese töölaua ka ühe teise suurema ja kaks tooli. Sellel suuremal laual kõrgus virn raamatuid, ajakirju, brošüüre.
