– mis sellest, et pagana hädise kuninga – asehaldur muidugi tähtis mees, teisest küljest on ta aga vist paras suli ka: kuuldavasti süüdistatakse teda mingis rukkivarguses, vähemalt selle kaunis häbematus väljapressimises Tallinna raelt. Pärast domina de Zaghe surma olevat ta ise pikema jututa selle uhkesse Tallinna majja sisse kolinud ja kuulutanud, et maja kuulub tema isikus nüüd Taani kuningale. Kaunis ennekuulmatu lugu, seda enam, et just Taani kuningakoda loeb seaduslikeks pärijateks isegi naisrea sugulasi. Mnjaa… Marquard on nähtavasti üsna keskmine kõrilõikaja. Kuid niisugused mehed on enamalt jaolt julged ega löö millegi ees risti ette – sellistest meestest peab Reymar Mumme südamepõhjas salamisi siiski lugu. Ega tema enda elugi just memmepoja oma ole olnud. Ja kui arvestada veel, et Taani on üks parasjagu lagunev liga-loga riik, siis tasub sõprus asehalduriga end nii ordule kui ka Mummele endale küllap igati ära…
Kuigi too õnnetu mängukuningas Christopher pühalikult tõotas, et Harju-Viru hertsogiriik jääb igaveseks Taani krooni külge, parseldas ta selle mingile hertsog Knut Porsele juba oma pühaliku tõotuse aastal – vahest mõni kuu hiljem, kui sedagi – maha. Aga Porse olevat hinge heitnud, mis asja veelgi segasemaks teeb. Kas Marquard üldse seda aimabki, et Paides foogtil kõik need asjad nii täpselt teada on?.. Noh, saame näha.
Jah, aga pidulikke ettevalmistusi tasub nähtavasti siiski teha. Marquard de Breide on korraliku lõuna juba sellegagi ära teeninud, et rootsimeelset Tallinna piiskoppi Olavit kiusab. Olevat tolle venna vangi pannud ja nõuab lahtilaskmise eest priskelt raha. Muudkui raha ja raha ihkab see mees, aga niisugustele meestele pole miski püha ning nendega saab harilikult liigse pepsutamiseta asjad selgeks ja kaubad kokku räägitud.
Varsti istus Reymar Mumme oma lossi palas’i poole punases toas. See ei olnud lossi arvukatest ruumidest kaugeltki kõige suurem, ent siiski vist kõige esinduslikum. Punaseks kutsuti seda tuba veinpunase damastiga kaetud seinte pärast. Kullakarva ja hõbedased mõõgad, sõjakirved ja odad mõjusid neil väga ja väga uhkesti. Ja siin oli ka niisuguseid asju, mis peremeest mitte ainult kui sõja- ja võimumehest rääkisid: kõigepealt suur riiul mitmes maailma keeles kirjarullide ja kalligraafiliste käsikirjadega, siin oli ka väike koduorel, mida küll keegi ei mänginud, aga mis siis sellest; siin oli kaardilaud tarocco kaartidega ja lõpuks ka tema tõeline uhkus – itaalia meistri Giotto di Bondone maal! Maal – kujutatagu vaid ette! On ju üldiselt teada, et kui keegi tahab ilusaid pilte näha, tuleb tal minna kirikutesse või suurematesse kabelitesse, kuhu nad lakke ja seintele on maalitud. Aga see pilt siin oli tehtud iseäraliku jämedatoimse riide peale, mis alles hiljaaegu kasutusele sai võetud. Niisuguseid pilte nimetatakse tahvelmaalideks, ja see on alles täitsa uus asi, mida vaid Itaalias, ning sealgi vaid haruharva, kohata võib. Kas see pole ikka ennekuulmatu luksus, et võid pilti kodus vahtida, kui aga himu on! Jah, just siis, kui niisuke imelik soov peale juhtub tulema. Meister Giotto elas Padovas, aga see ülipüüdlik kroonikakirjutaja Hoeneke, kes Mummele kõiges meele järgi tahab olla, oli kord hüüatanud: «Milleks minna Padovasse, kui võib minna ka Paidesse?!»
Reymar Mumme astus kaardilaua juurde. Kaarte kutsutakse Vanakuradi piibliks, kuid kõige tõenäolisemalt kohtad sa neid just kuningakodades ja kõrgemate vaimulike võimukandjate kodus. Paide foogt tõmbas endale ühe kaardi – vaatame, mida see ennustab… Tuli Poodu. Poodu, nii imelik kui see ka pole, on üks paremaid kaarte. Hea enne. Ripub üks mehike küll, keel suust väljas, aga, näe, teistele toob õnne. Eks elus ole ju ikka nii, et ühe õnnetus on tihtipeale teise õnn.
Seejärel tõmbas ta kaardi asehaldurile. Temale tuli näiliselt küll palju ilusam kaart, kuid tolle väga vana mängu reeglite järgi pole see suurem asi. Vaata, reisimees rühib, pambuke seljas, nii muretul ja rõõmsal moel mäest üles, kaugelt paistva suure, uhkete tornidega linna poole. Lööb ise vilet, ei muret miskit. Aga kui seda pilti hoolega vaatad, siis on kõige ilusama roosipõõsa taga sügav kuristik – pahaaimamatult läheb mehike just sinnapoole. Kurb saab olema tema lõpp. Nojah, Breidele ta niisugust otsa vähemalt esialgu küll ei soovi… Reymar Mumme lõi kaardid segamini ja räntsatas mõnusasti oma lemmikmööblitükile, mida kutsutakse kanapeeks1. Selle laisa-mehe-lustiaseme laskis ta tisleril kokku panna kah väljamaise eeskuju järgi. Nimi «kanapee» ajas matsid naerma – teadagi, mispärast, aga sellest mugavamat lösutamisplatsi pole olemaski. Just sellel külitades võtabki ta Marquardi vastu. Trepil oodaku teda teener ja juhatagu mees siia. Trepile ei tahtnud Mumme eriti minna, seal torkab ta mitte just parim kasv eriti silma. Et see aga rohkem ta lühikeste jalgade süü on, siis mõjub ta siin igatahes võimukamalt.
«Ei lähe meil halvasti. Mitte ei lähe,» pomises Reymar Mumme ja jäi kohemaid magama. Niisuguse seikleja külaskäigu pärast tema-mees juba närvitsema ei hakka…
Ta ärkas kellegi krägiseva köhatuse peale; jah iseäranis kõrvadesse lõikav oli see tõesti – niisugust häält kuuleb teinekord köögist – siis, kui Ylo abimehed panne puhtaks kraabivad. Eks Marquard Breide too kriuksköhataja ju olnudki. Teener oli nähtavasti juba ära läinud, ning Taani asehaldur uudistas Mumme maali.
Pikemast ja pidulikust tutvustamistseremooniast see mees nähtavasti ei hoolinud – ta uuris maial pilgul ühe ehmunud iisraeli soost neiu pika ürbi alt paistvat kena roosakat sääremarja. «Põgenemine Egiptusse,» kommentaaris end istukile ajav Reymar Mumme. «Giotto di Bondone. Itaallane. Suur meister.» Ja ta lisas tähtsalt: «Subtiilne glorifikatsioon…» Need sõnad oli kunagi lausunud Bartholomäus Hoeneke. Mida see tähendama pidi ja kas niisugune sõnakombinatsioon üleüldse mõeldav on, sellest polnud Mummel aimugi. Aga eks kroonikakirjutajast pea ju ka midagi kasu olema (tänasele lõunasöögile Reymar seda sulevaevajat aga siiski ei kutsu. Ja kui kutsub, siis hiljem – kui tõsisemad jutud – ja kuhu needki jäävad? – räägitud on).
«Vaata aga vaata,» arvas Marquard Breide, «või et kloorifikatsioon ja puha…» Taanlane heitis Mummele kavala kõverpilgu – niisuguse pilgu, et foogtil sellest subtiilsuse-jamast endalgi häbi hakkas.
«Aga kui inimesed Egiptimaale lausa vehkat teevad, siis võiks jalakest natuke heldemalt paista lasta,» arvas asehaldur ja tundus nagu kergelt pettunud olevat.
«Teie, mu härra, olete loodetavasti Marquardus de Breyde?»
«Niisuguse nime mulle papa pani, jah,» kõlas punaste vuntside ja roostekarva kiilhabemega mehe vastus.
«Aga teie saksa keel pole küll selline nagu enamikul taanlastest,» nentis Mumme.
«Ma ju Lüübeki poiss,» teatas punavunts.
«Ja Taani kuninga siinne peamees…» imestas foogt, ning tal oli hea meel, et suguvennaga tegu.
«Ajasin teid üles, isand Mumme, aga mis mul muud üle jäi.»
«Ei sest ole miskit. Suur lõuna juba käes. Ma käisin oma krantsitalli kaemas… Kas ma lasen lõuna siia serveerida?»
«Mina söön või kännu otsas, kui kere hele. Kohast pole lugu.»
«Selge. Kohe seame selle asja korda.»
Ja varsti nad juba sõidki. Reymar Mumme, kes püüdis selle poole, et Paide ordulossis käiks kõik nii vähe või vähemalt ligikaudu nii nagu kuningakodades, oli varem käsu andnud, et kaks teenrit kõrge taanlase selja taga seisaksid ning vilkalt talle aina lisa pakuksid; Breide aga andis märku, et teenrid ära võivad minna. Kas oli tal oma suure söögiisu pärast ehk häbi? Vaevalt küll, sest Reymar Mummet – ikkagi itaalia kooliga meest – ta küll ei peljanud: Marquard Breide kargas oivalise prae kallale sellise ägedusega, nagu oleks tal hirm, et see äkki miskipärast varsti laualt ära viiakse.
Mumme ise oli ka kõva söömamees, kuid pärast tukkumist polnud tal erilist isu. See-eest oli tal aega isand Breidet põhjalikumalt silmitseda. Too pea, mille keskosas
Kanapee (pr. k. canape) – selle nime all tuntud mööbliese võeti kasutusele Prantsusmaal alles 17. sajandil. Autoril olnuks mõistlikum siinkohal kasutada sõnu «sohva», «lamats» või midagi säärast. Nähtavasti laskis ta end kahetsusväärselt ahvatella tolle sõna frivoolsevõitu kõlast eesti keeles (autori märkus).
