ilmaliku võimu poole kaldute. Mis te koos Ludwigiga sinna Itaaliasse muidu otsisite? On ju nii?! Ja Marsilius oli teie keisri õukonnas.» Ta naeris. «Mind pole vaja karta – minule on Vatikani maailmavalitsemiseplaanid alati vastukarva olnud. Vatikan mässaku jumalariigiga, mis ta oma nina kuningate asjasse topib! Proosit!»
Ent enne juba kolmandat korda täidetud karika kallale asumist pidas ta vajalikuks siiski lisada, et Jeesuse Kristuse eest laseks ta end nagu iga korralik inimene muidugi kas või risti lüüa. «Au olgu Jumalale kõrges!» Ja varemlausutud «proosit!» tuli selle usulise intermeediumi tõttu kordamisele.
«Ma olen kindel, et seegi, mis noorel Ottol, meie domicillus’el, plaanis, on teile samuti juba teada.» Too Marquard võis juua nagu hobune, aga ta pilk jäi teraseks.
«Kas see niinimetatud Taani hertsogiriik mitte tema õele Margarethele kaasavaraks ei ole lubatud? Juhul kui ta pulmad Ludwigi poja, noore Brandenburgi markkrahviga, kes samuti Ludwigi nime kannab, kord maha peetakse…» teadis Reymar arvata.
Selline asjakäik oleks muidugi vesi ordu veskile: mis Saksa riigi võimu alla läheb, see on varsti ka Saksa Ordule kättesaadav. Jaa – kui asjad sedapsi lähevad, siis on Taani laulud lauldud. Ega siis tol hülgevuntsil endalgi enam mingit kaalu ole. Ainult et muret ei näi selline võimalik asjakäik talle küll karvavõrdki tegevat.
«Mnjaa… Ma näen, et mu lahke kosutaja nägu üsna naeruseks keerab. Kõik oleks ju kena, aga vähemalt esiotsa tuleb ordul oma vuntsid siiski Harju-Virust puhtaks pühkida. (Muide oli Marquard ise parajasti just sama töö kallale asunud.) Kui ordu isegi nii rumal on, et noorele Ludwigile praeguse hertsogiriigi eest tõesti oma kakskümmend tuhat Kölni taalrit peo peale laob – seda koormat ei vea muuseas ka teie talli kõige tugevam täkk ühe koormaga ära – , pole asjad veel sugugi korras. Vasallid lehvitavad surnud kuninga tõotuskirja edasi, ning, mis veel hullem, nad ei lase ordumehi ei Tallinna, Rakvere ega Narva linnuste ligidalegi. Oma võimuga ollakse harjunud. Ja nende vappide ja lippude alla koguneb mitukümmend tuhat harjukat ning virukat, kes ordule vastu astuvad. Teid on aga vaid paartuhat meest. Ning ega seegi veel kõik ole – kas te tõesti usute et Lundi peapiiskopkond, Rootsi riik ja Harju-Viru kirikhärrad midagi ette ei võta? Hädapasunad pannakse üürgama ja Vatikan saab kümneid kaebekirju, sest sealsed kirikhärrad Saksa Ordut ei armasta…»
Nii võis see asi tõesti kujuneda. Jah, aga mis teeb Marquard Breidele kõige selle juures rõõmu, vaat sellest ei saa Mumme aru – paavstimeelne mees pole see lakekrants ju hoopiski. Ent ka Taani riigi huvid paistavad ta külmaks jätvat. Ordu kohta lubab ta endale siiski selliseid otseütlemisi, mille peale seinalt mõõk kuluks võtta… Kuhu ta õieti tüürib?
«Mina arvan, et ordu teeks targemini, kui ta näiteks kümnenda osa Ludwigi himustatud rahast mängu paneks ja mõnda tublit meest usaldaks, kes mõõduka tasu eest asju peenemalt oskaks korraldada…»
Küll oli Marquardil nüüd kaval pilk, sellest hoolimata, et ta vasak silm äkki imelikult pilkuma hakkas – ei, veel enam: see hakkas oma koopas koguni pöörlema nagu tõllaratas. Niisugust imelikku silma polnud Mumme varem veel näinud.
«Ja kust peaks ordu niisuguse mehe leidma?»
«Aga äkitselt istub nisuke mees just praegu minu vastas…»
Noh, nüüd ei saanud Reymar Mumme enam millestki aru.
«Ja võib-olla istub teine selline mees jälle Paide foogti vastas…»
Reymar Mumme rüüpas peekri tühjaks ja jõllitas oma kentsakat kaaslast nagu ilmutist. Tal tuli tükk aega oodata, kuni asehaldur jutuotsa jälle enese kätte võttis.
«Asi on selles, et Harju-Viru talumehed on oma vasallide poolt igasuguste maksudega hullemini koormatud kui need, kes ordu aladel elavad.»
«Selles on teil tuline õigus küll!»
«Ja keegi ei ütle, et nad oma härrasid just ülearu armastavad. Ma olen seda vakusepidudel oma silmaga näinud.»
«Ja siis?»
«Ma arvan, et nad hoopiski ei kipu oma nahka nende eest turule viima. Ja kui talurahvas appi ei tule, on ordul jaksu küll, et nendele pasa-läänihärradele põlv kõri peale vajutada. Ah?»
Taani kuninga asehaldur räägib siin hirmsaid asju – need plaanid lõhnavad ju selge riigireetmise järele, mõtles Reymar hämmastuse, imetluse, peaaegu et hirmugagi.
«Ja teab, mis siis veel juhtuks, kui mõni pagan äkki niisuguse hirmsa tembuga hakkama saaks, et näiteks punane kukk kusagil kirikutorni kargab? Seda ma muidugi ei usu, ja see oleks jube jumalateotus, mille peale Lucifer patuse põrgus pikema jututa ära röstiks – ja vaevalt et veinikastmes – , aga eks ole ju koledaid tegusid ennegi tehtud… Ordu kohuseks poleks aga siis viimse kohtupäeva ootamine, vaid temal tuleks armsale kirikule kõige kiiremas korras appi tõtata…»
Nüüd oli Mummele selge, miks Breide üldse siia oli sõitnud ja mil kombel see mees ilmatu hulga kulda kavatseb teenida. «Kümnes osa kahekümnest tuhandest Kölni taalrist,» oli ta öelnud – selle raha eest võiks kolm Paide-sugust lossi püsti lüüa…
Reymar Mumme auks tuleb öelda, et tema esimeseks tundmuseks oli vastupandamatu soov sellele … sellele lurjusele ust näidata. Tema, Reymar Mumme, pole eile sündinud, kurjad keeled on teda röövlinäokski tituleerinud; röövel siis röövel, aga ta on siiski mingi määral aus röövel. Kolmkümmend hõbeseeklit, mis punase kuke jumalakoja katusele peavad meelitama – ei, see on liig mis liig! See tohletanud, kõlvatustest äestatud peanupp ootab mõõka, mis ta õlgadelt minema lennutaks…
«Te vaatate mind nagu Juudast, kulla foogt. Kui te arvate, et see on raha, mis mind mõnesugustele mõtetele kihutab, on teil õigus ainult osaliselt. Mida te ise teeksite, kui mingi hale uusaadel teid naerutaks ja lossiuksed teie nina ees kinni löödaks?! Sellele riigile kuuluvate losside uksed, kelle huve te viimse veretilgani kaitsma olete seatud. (Noh, eriti veenvalt see väide just ei kõlanud…) Oma pettusega kättesaadud varast peavad need jultunud mehed ilma jääma! Pühal Kirikul on teenreid, kes kuulutavad ilma valehäbita, et eesmärk pühendab abinõu. Ja mina arvan pärast mulle osaks saanud alandusi täpipealt sedasama!»
Viha sobis Marquard Breidele siiski päris hästi. Ust jõuab ta sellele ülimalt kahtlasele aumehele näidata ka teinekord. Reymar tõstis ka ise veinipeekri suule ja koondas mõtteid. Selles, et nii Braunschweigi Luderus kui ka Eberhard von Monheim oleksid vägagi paljuks valmis, et ammuigatsetud «terra Revaliae» lõpuks ometi ordu kätte saada, asehaldur loomulikult ei eksinud. Et see Breide igasugu intriige oskab punuda, on kah kindel. Aga kas ei haudu ta oma kolbas veel hoopis muid ja kavalamaid plaane? Kas ei kavatse ta Reymarit ennastki oma võrkudesse mässida? Tuleb olla kõigeks valmis! Täna ta igatahes tollele hirmkavalale Marquardile mingit vastust ei anna. Las mehike praeb natukene, sest paljastanud on ta ennast juba lõpuni…
«Ma arvan, et me oleme üksteisest aru saanud. Mingit vastust ma täna teilt veel ei ootagi,» ennetas Marquard Breide teda järjekordselt. «Vahest oleks kõige õigem korraks õue minna ja värsket õhku võtta. Aga üks teener võiks veininõuga meile ehk siiski järele jalutada. Mina joon harva, aga kui, siis juba põhjalikult.»
Ning varsti nad Maarjamaa lihtsameelselt sinise taeva palge all juba jalutasidki. Priske veinilähkriga teener sammus neile järele; muidugi mõista aupaklikult parajat vahemaad hoides. Teenri jälgedes sibas aga pisike ja õige segase sugupuuga karjakrants, kes koertetalli müürinurga vastu nimme oma lõhnajälje jättis – kiusu pärast, sest tema ees olid selle heaoluriigi väravad igaveseks kinni.
Krants nuusutas õhku ja tegi oma koeraaruga õige järelduse: vanad
